13. septembri õhtul esitleti Von Krahli teatri baaris Eesti esimest joonisfilmina tehtud muusikavideot “Ookean”, millele on muusika kirjutanud Plaan B, sõnad teinud Ott Arder ja pildi andnud Priit Tender. Kaunil kolmapäevasel õhtupoolikul oli vana hea Von Krahli baarinurga ja rõduga hubasesse saali asja suhteliselt kireval seltskonnal. Näha oli nii noori muusikaeksperdihakatisi, kes õhtu eelmängu eest hoolitsenud ansambli Phlox tekitatud fusionjazz’i rütmi saatel teadjanägudega kaasa tiksusid. Näha võis ka laudkondi, kes hoidsid kaugematesse nurkadesse, kuigi ümbritseva vastu sugugi mitte vähe huvi ilmutades. Paistis veidi nihelevaid seltskondi, kes ilmselgelt oodata ei mallanud, millal toda uut ja uhket joonisfilmi ja Plaan B-d näha saab. Oli ka üksikuid, kellele võib-olla et nüüdsama esmaesitletav Eesti päris oma “Yellow Submarine” tänimaani hoopis teadmata oli ning kes olid lihtsalt loodetavasti head muusikat kuulama tulnud. Fusion-rütme esitas Phlox väga nauditava enesekindluse ja sellise muusika puhul minu arvates kuulajale äärmiselt vabastavana mõjuva varjatud kontrolliga.
Kokku oli aga kõik see täpselt paras hulk rahvast tulnud peaasjalikult selleks, et saada kino, vana head Eesti jooniskino, taustaks eestimaist verinoort muusikat. Tunnistama oli tuldud Eesti popkultuuriloos kordumatut sündmust, ansambli Plaan B laulu “Ookean” joonisvideo esitlust. Miks ma sellest siin praegu heietan? Aga vot seetõttu.
Alles käesoleva aasta algul otsustasid neli muusikameest, kes päris proff, kes lihtsalt innukas asjaarmastaja, et nii nagu enne oli (sellest ajalugu antud juhul vaikib), enam edasi ei saa. Nagu paljude muude meie kandi muinaslugude juures, tõttas ka siin appi eestlaslik jonnakus ning üheskoos lasti loomulikult siva käiku Plaan B (Vef – laul ja kitarr, Lepik – bass, Antu klahvid,Mats – trummid). Sündinud intellektuaalset poprokki viljelev ansambel seadis enda ette ülla ülesande: töödelda meie hulgast lahkunud vanameister Ott Arderi luulekogu “Puupeatus” albumitäieks laulumaterjaliks. See, et “Puupeatus“ omal ajal kriitikutelt just täispunkte ei saanud, plaanbeelasi ei heiduta. Pigem mindi asjaga veel kaugemale ning tänaseks päevaks on Ott Arderi ja Priit Pärna loodud sõna- ja pildimaailma kõrvale panna Plaan B ja Priit Tenderi loodud sõna, muusika ja liikuva pildi maailm. Allakirjutanu arvates on see tingimata väärt pisut heietamist.
“Puupeatuse“ uus tulemine Priit Tenderi nägemuses mängib süžeetuse piirimail ning on olemuselt kerglaselt kaootiline, kuid parajas annuses lisatud sürreaalse huumoriga. Igatahes vaadates tekib tunne, et tegu on vana hea joonisfilmi kooliga. Bändimeestest pingviinid, konstantne pläru noka vahel, on küll kikilipsustatud ja varustatud igavesti pilkupüüdvate mänguriistadega, kuid on pandud läbi video liuglema – näikse nagu ülimas võimalikus ignorantsis ümbritseva suhtes (ahjaa, nad on pingviinid), kuid on alati seal, kus vaja, ning mängivad edasi, juskui midagi poleks juhtunud. Kuidagi ei saa laia muigega meenutamata jätta ka murtud vöörivisiiriga Titanicut.
Ansambel Plaan B valis video esitlemiseks Von Krahli baari seetõttu, et nagu ütleb nende laulja ja kitarrist Vef, on seal kultuuripaja hõngu. Selleks, et panna kokku mängima alternatiivne jazz, filmimaailm ja poprokk, millest igaüks on nii-öelda omaette seltskonna pärusmaa, on vaja kultuurilist sulatuspada, mille ülesannet tema sõnutsi Von Krahli baar suurepäraselt täidab. Bänd ise esines laval küllaltki veenvalt (ei, vägagi veenvalt, arvestades seda, et plaan sündis alles selle aasta algul). Ei oska muud öelda kui et tuult tiibadesse, indu rindu ja kogemust sabasse. Usun, et sellest kollektiivist kuuleme-näeme veel mõndagi. Järgmisena näiteks sedasama esimest CD-täit Arderi tekstide viisistusi, mis meestel plaani võetud. Endi sõnutsi on koerast juba üle saadud. No ehk saab siis sabastki!
Muide, minu kui ahelsuitsetajast toonekure ja ratastoolis Supermani (ja paljude teistegi) suureks üllatuseks ja täiesti reklaamimata elusas esituses ettekande taha olid meisterdatud videoklipid (Magnus Müürsepp). Suurepärane, muidu olekski pärast ookeanivideo tempokat sisu ekraanilahmakas kentsakalt tühjaks jäänud. Pealegi tabasid klipid kenasti muusika(stiili) alatooni ning tegemisel oli käidud soramas joonisfilmiarhiiviski. Veel paar ööd tagasigi kummitasid mind unes Ülo Pikkovi ahelsuitsetajast toonekurg ning vana ja kurnatud ratastoolis Superman (“Superlove”, 2001), kes kure kõrval lootusrikkalt päikesesse lendab. Ja kurg küsib Supermanilt: “Milleks üldse on telekad leiutatud, kui on olemas raamatud?”