Täna vaatab kogu maailm televiisorist, kuidas olümpiatõrvik kantakse Rio de Janeiro Maracanã staadionile. Avatseremoonia pealavastaja, Brasiilia režissöör Fernando Meirelles („Jumala linn“, „Ustav aednik“, „Pimedus“ jne) lubab kuulsal jalgpallistaadionil näidata Brasiilia tulevikuvisiooni.
Olümpia on meediasündmus, üks suuremaid üldse. Peale sekundite, sentimeetrite ja medalivärvi märkab vaataja ka eksootilist ümbrust, kus pidu seekord aset leiab. Küllap täidab lähinädalail nii mõnegi Euroopa ajalehe laupäevalisa hingestatud reportaaž, kuidas ajakirjanik kohtas Rio maalilises favela’s südantlõhestavat vaesust, Ipanema rannal sensuaalset brasiillannat või hoopis kangialuses halastamatut röövlit. Vanas heas Ameerika avastamise vaimus. Kui Edward Said koondas märgilises „Orientalismis“ (1978) lääne inimeste eelarvamuste süsteemi idamaade kohta, siis olümpiaaegsete kajastuste alusel saaks usutavasti samalaadse uurimuse lõunamaa kohta.
Brasiilia hetkeseis annab värvikateks reportaažideks küllaga ainest. Lühidalt: paar nädalat enne Suure Sündmuse algust oli kõik nii halvasti, kui olla sai. Riik on suures poliitilises kriisis, avalik arvamus on kirglikult lõhestunud poliitskaala vasaku ja parema tiiva vahel, mänge korraldav Rio de Janeiro osariik on finantskriisis, Brasiilia on sajandi kõige hullemas majanduslanguses ja ettevalmistused olümpiaks on graafikust maas.
Ehe lõunamaine korralagedus, eks? Ka osa brasiillasi paistab leppivat lihtsustava vastandusega põhjamaise efektiivsuse ja lõunamaise kaose vahel. Spordiministeeriumi pressiesindaja teatas häbenemata: „Brasiilia on arenguriik, kes kasutab võimalusi korraldada suurüritusi, nagu jalgpalli MM (2014) ja OM (2016), et ehitada kultuuri, mis paneb rohkem rõhku planeerimisele ja tõhususele.“1 Kõlab nagu üks kallis riiklik koolitusprogramm, mille vajalikkuse kohta on brasiillased tänaval häälekalt kahtlust avaldanud.
Olümpia pole aga tegelikult kõige olulisem ega ka kõige laiema haardega protsess, mis Ladina-Ameerika suurimas riigis praegu toimub. Brasiilia poliitikas on ajalooliselt täiesti erakordne hetk. Järgnevas loos analüüsitaksegi, mis toimub, millised on kultuuriavalikkuse reaktsioonid ja milline ajalooline taust on võimsa maa nii värvika kriisini viinud.
Hoogne poliitkarneval
Kui „Plats puhtaks“ on üldse kunagi kohane hüüdlause olnud, siis just praeguses Brasiilias. Poliitilisi päid langeb kui loogu alates presidendist ja tema peamisest vastasest, parlamendi spiikrist, kes on mõlemad uurimise ajaks ametist tagandatud.
Korruptsioon on Brasiilias levinud igal tasandil. Rumalaks peetakse inimest, kes otsustajana üldse omakasust ei lähtu. Karistamatuse foon on läbi aegade lubanud eliidil toimetada miljarditega loovalt, poliit- ja majandustippude huvid on tugevalt läbi põimunud.
See on kolonisatsiooni taak: tänini otsustab 200miljonilise elanikkonnaga riigis asjad ära kümmekond vana Portugali suguvõsa, kelle järeltulijad on pankade ja suurettevõtete omanikud. Ka kultuurialadel on ses hiigelsuures riigis üllatavalt tihti sama tunne mis Eestis: tunnustatumad (s.t rahalist toetust pälvivad) tegijad tunnevad lähedalt teisi tegijaid ja kõik on kõigiga seotud.
Brasiilias on läbi sajandite kehtinud vana ütlus „väiksed sulid võllas, suured tõllas“, ehkki võlla asemel ootab favela’de pisisulisid politsei kuul ja tõlla asemel on rikkuritel isiklikud helikopterid, sest kuulikindlatest autodest enam ei piisa. Ja nagu üks Brasiilia analüütik hiljuti sõnastas: „Brasiilia vanglad kujundati mustanahalistele ja prostituutidele, kindlasti mitte poliitikutele.“2
Aga kõik muutub. Kümmekond aastat tagasi algas rünnak karistamatuse kultuurile, mille tulemuseks ongi kallites ülikondades-kostüümides vippide kohtusse, paljudel juhtudel ka vanglasse potsatamine. Esimesena paljastati „Mensalão“ ehk „Kuupalk“ – korruptsiooniskeem, kus riigi rahast maksti kongressiliikmetele altkäemaksu, et nad olulistes küsimustes „õigesti“ hääletaks. Aastaks 2012 mõistis ülemkohus vangi 25 poliitikut, pankurit ja ettevõtjat, nende seas ka valitseva Tööpartei võtmepositsioonidel liikmeid.
Praegu riiki raputav röögatu mahuga korruptsiooniskandaal nimega „Lava Jato“ ehk „Autopesu“ algas kaks aastat tagasi. Riiklik naftafirma Petrobras maksis suurtele ehitusfirmadele lepingute saamiseks kõvasti rohkem kui vaja, otsuseid suunanud poliitikud noolisid vägevaid vahendus- ja vaikimistasusid. Kümned süüdistatud tipp-poliitikud kukuvad just neil kuudel kõrgetelt kohtadelt kui doominokivid, kaht kolmandikku parlamendiliikmetest kahtlustatakse korruptsioonis. Tõsieluseriaal Brasiilia poliitikast 2016 ületaks oma dramatismiga „Orjatar Isaura“ ja muud kohvimaa tuntud seebikad. Meediasse lekitatakse salajasi lindistusi üha uusi räpaseid skeeme paljastavatest telefonikõnedest, praegused näpuga süüdlastele näitavad moraliseerijad osutuvad mõne aja pärast ise veel hullemateks korruptantideks. Väidetavalt pole „Autopesus“ puhtaks jäänud ka Brasiilia kõigi aegade populaarseim poliitik, legendiks muutunud president (2003–2011) Luiz Inácio Lula da Silva.
Pop-poiss Lula toetusel järgmiseks presidendiks tõusnud bulgaaria emigrandi tütar Dilma Rousseff ei langenud aga kummagi otsesel omakasul põhineva skeemi raames, tema komistuskiviks sai kõigest raamatupidamiskelmus. Väidetavalt varjas ta tagasivalimiskampaania ajal riigi kehva finantsseisu, et tagada valijate poolehoid. Vanade tavade järgi oli see aktsepteeritav – ka Dilma ise rõhutab, et eelmised presidendid on ju täpselt sama teinud ja karistamata jäänud. Aga uuel nulltolerantsi ajastul sai andmemanipulatsioon piisavaks, et president kohtu alla anda. Sel kevadel hääletasid nii parlamendi alamkoda kui ka senat Rousseffi ametist kõrvaldamise poolt. 180 päeva jooksul, peatselt pärast olümpiat, peab kohus tema süü osas otsusele jõudma.
Ajutiseks presidendiks sai hoopis teistsuguste vaadetega asepresident Michel Temer, kes pöördus tagandamisprotsessi ajal riuklikult ülemuse vastu. Ta on kahe ametis oldud kuuga üritanud peatada või ümber pöörata suure osa Dilma ja isegi Lula valitsusaja poliitikast, reformidest ja sotsiaaltoetustest, ohtralt erastada ja liberaliseerida majanduspoliitikat. Mitte just alati edukalt: häälekad protestid on mõned robustsemad ideed, näiteks kultuuriministeeriumi päeva pealt sulgemine, tagasi pööranud.
Kolm Temeri ajutise valitsuse ministrit sunniti tagasi astuma lindistuste abil, kust selguvad nende katsed takistada endaga seotud korruptsioonijuhtude uurimist. Nende seas on ka turismiminister, ja seda kaks kuud enne olümpia algust. Aprillist alates käib tagandamisprotsess ka Temeri enese vastu kahtlustusega laiaulatuslikus korruptsioonis. Nii Rousseffi kui ka Temeri tagandamise algatanud parlamendi juht Eduardo Cunha ei saaks aga Temeri taandamisel järgmisena presidenditoolile istuda, nagu Brasiilia seadus ette näeb, sest ta ise kõrvaldati 7. juulil samuti ametist, kahtlustatuna „Autopesu“ skandaali raames laiaulatuslikus rahapesus.
Järgmine komplekt valitsejaid, palun!
Selline halenaljakas toolidemäng, kus on raske leida isegi üht võitjat, kes viimasena istuma jääks, võib rahva lõplikult poliitikast võõrandada. Seda takistab veel vaid pilku ähmastav lojaalsus, mis ajab kümned tuhanded üha uuesti tänavatele oma lemmikpoliitiku või -partei poolt meelt avaldama, sest vastane on ju veel suurem kaabakas. Vasak sõimab paremat ja vastupidi, enamik on sõltumata poliiteelistustest ja klassikuuluvusest aga nõus, et nii Dilma kui ka tema asendaja Temer ja endine riigi kolmas mees Cunha on kõik süüdi ja peaksid lahkuma. Samal ajal peetakse poliitfilosoofilist arutelu, kas suurematel pättidel (enamik parlamendiliikmeid) ikka sobib väiksema kelmusega hakkama saanud presidenti nii häälekalt hukka mõista.
Brasiilias ja tegelikult enamikus Ladina-Ameerika riikides joonistub vasak-parem poliitskaala välja endiselt väga kirgastes toonides ja kodanikud on kirglikult poole valinud. Pärast kahtkümmet aastat sõjaväelist režiimi said 1985. aastal Brasiilias demokraatlikult võimule parempoolsed ja 2002. aastal Lula juhtimisel vasakpoolsed, osana üle Ladina-Ameerika uhanud nn roosast lainest ehk mõõduka vasakpoolsuse tõusust. Praegu toimuva mahhinatsiooni tagajärjel on Brasiilias pall ilma valimisteta taas parempoolsete kätte põrgatanud, ehkki raske on ennustada, mis lähema aasta jooksul edasi saab. Kui plats saab päris puhtaks, kes siis valitseb? Euroopas räägitakse kriisihetkedel populismi tõusust. Brasiilias sellest ei piisa, sest läbi aegade edukaim president Lula oli kahtlemata muu hulgas ka populist, aga tema valitsusaeg seostub just kõrgaja ja Brasiilia ülemaailmse rolli võimsa kasvuga.
Usaldusväärne Datafolha tegi viimase küsitluse aprillis, napilt enne Dilma kõrvaldamist ja sündmustelaviini, mis on ka Lulale varju heitnud. Siis soovis 21% brasiillastest järgmise presidendina taas näha Lulat, teisel kohal oli 19%-ga Marina Silva, kelle tuhkatriinulugu on vähemalt sama võimas kui Lulal. Kui Lula oli vaesest Kirde-Brasiiliast pärit saekaatrimehest ametiühingutegelane, siis evangeelne kristlane Marina on välja murdnud Amazonase südamest vaesuse ja haiguste küüsist, õppinud viieteistaastaselt lugema ja tõusnud riigi juhtivaks keskkonnakaitsjaks. 2010. aasta presidendivalimistel sai ta Rohelise partei kandidaadina 20% häältest, neli aastat hiljem ühe protsendi rohkem. Korrumpeerunud eliidile alternatiivi pakkuja imagoga võiks tal 2018. aasta valimistel ehk taas lootust olla.
Segastel aegadel ihaleb rahvas kõva kätt ja üha valjumalt kostab ka militaardiktatuuriaegset korda ihalevaid hääli. Esile on kerkinud ka Brasiilia oma Donald Trump, kes vaadete ja ütluste otsekohesuse poolest isegi USA rikkurveidrikule silmad ette annab. Kasvava populaarsusega presidendikandidaat Jair Bolsonaro on homofoob, ksenofoob, rassist ja misogüün ja sellisena on ta kogunud oma Facebooki küljel üle kolme miljoni järgija.
President Rousseffi tagandamise hääletusel sai iga parlamendisaadik kuni 15 minutit sõna oma jah- või ei-hääle põhjenduseks, pikka öist istungit jälgisid ekraanidelt kodudes ja tänavatel miljonid brasiillased. Edevuse laada ilmingud jõudsid jällegi tippu, kui valgusvihku sattunud saadikud pühendasid kodumaa ajaloo dramaatilisel hetkel oma hääle kodustele või hoopis rahule Jeruusalemmas.
Isegi nii jabur seltskond vakatas paariks minutiks, kui sõna võttis Jair Bolsonaro. „Nad kaotasid 1964. aastal ja kaotavad ka nüüd, 2016.-l. Pühendan oma hääle kolonel Carlos Alberto Brilhante Ustra mälestusele, Dilma Rousseffi õudusunenäole.“
Õudus ei ole siin kujund. Dilma Rousseff oli nooruses marksistlik linnagerilja, keda koos tuhandete teiste vasakpoolsete noortega vangistati ja piinati. Üks Dilma piinajaid oli kolonel Ustra, militaarvalitsuse piinamisüksuse juht. Detailidest Rousseff ei räägi, aga peksu, alandust ja elektrišokke kannatas 20. eluaastates naisdissident kolmeaastase vangistuse jooksul kahtlemata. Dilma vastupanuvõitleja taust ei ole praeguse taandamisega muidugi otseselt seotud, aga naisi tasalülitava värvingu lisab see praegusele protsessile kahtlemata. Eriti kui suu võtavad täis just Bolsonaro-sugused jõhkardid, kes on varem esinenud näiteks avaliku hüüatusega režiimi piinamiste ja vägistamiste alast raportit kiitnud naissaadikule: „Sind ma vägistama ei hakka, sa pole seda väärt!“3 Bolsonaro seekordse solvangu peale ei öelnud samas saalis viibinud Dilma sõnagi, vasakpoolne saadik Jean Wyllys trügis aga rahvahulgast läbi ja sülitas Bolsonarole näkku.
Kultuurilised reaktsioonid
Kuidas selliste poliitikute valitsemise all normaalseks jääda ja mitte emigreeruda? Brasiilia erakordselt vitaalne ja loov kultuuriskeene ei jää vastust võlgu. Temeri ajutise valitsuse esimesi otsuseid oli sulgeda kultuuriministeerium ja viia selle haldusala vähendatult haridusministeeriumi alla. Kultuurieliit vastas kiire meeleavaldusega: tuhanded kunstnikud, režissöörid ja muusikud hõivasid kultuuriministeeriumi hooned üheteistkümne osariigi pealinnades ja esinesid seal, kuni Temer oli sunnitud otsuse tühistama.
Kõige meeleolukam sõu toimus modernistliku arhitektuuri sümbolis, Lucio Costa, Oscar Niemeyeri ja Le Corbusier’ koostöös planeeritud Gustavo Capanema palees Rios. Seal andis tasuta kontserdi teiste hulgas ka 1960ndate lõpus militaarvalitsuse vastu võidelnud tropicalista Caetano Veloso. Ega Velosol olegi praegustes protestiaktsioonides vaja muud kui oma erakordselt õrna tämbriga taas esitada hitti „Odeio“ („Vihkan“) ja publik skandeerib ise vahele, keda parajasti vihatakse.4 Nädala jooksul andsid Capanema palees toetuskontserte ka Seu Jorge, Erasmo Carlos, Lenine, Otto jt staarid. Sajad klassikalised muusikud esitasid üheskoos uusversiooni Carl Orffi „Carmina buranast“, asendades teksti skandeerimisega „Maha Temer!“.5
Teise tulemusliku aktsiooni võtsid ette indiaanlased, kes protestisid presidendi otsuse vastu nimetada indiaaniküsimusega tegeleva riikliku fondi FUNAI juhiks kindral Roberto Peternelli, Bolsonaro parteikaaslane ja liitlane, kes esindab samuti sõjaväelise diktatuuri aegu, mil indiaanlasi nähti riigile ohuna ning neid hävitati süstemaatiliselt. Peale ohtrate meeleavalduste allkirjastas üle nelja tuhande indiaanlase, antropoloogi ja sotsiaalteadlase pöördumise Peternelli vastu. Ehkki Temer oli surve all sunnitud Peternelli nimetamisest loobuma, hõivasid indiaanlased 13. juulil kaheksas linnas FUNAI esindused protestiks parlamendis ettevalmistamisel oleva seadusemuudatuse vastu, mis vähendaks indiaani hõimude õigust maale.
Hoiakud Temeri ajutise valitsuse majanduspoliitika suhtes on maitseasi: osavad finantsistid üritavad järskude kärbete ja muude pigem parempoolsete meetmetega päästa kiires languses majandust. Kultuuriavalikkust ja mitmesuguseid vähemusi koondab aga valjult protestima Temeri jäik tagasipöördumine lipsustatud valgete meeste domineerimise poole. Lula valitsusaeg tõi võimu juurde naised ja kirju etnilise taustaga inimesed, mis peaks erakordselt kireva rahvastikuga riigis olema elementaarne. Temeri patriarhaalsete võimusuhete juurde naasmine koos flirdiga sõjaväeringkonnaga ning töötajate õiguste ja meediavabaduse kärpimine on aga täiesti õõvastav.
Kultuur riigist sõltumatuks
Kui ma uurisin kultuurialal tegutsevate brasiillastest sõprade käest, mida nad arvavad ägedast poliittsirkusest ja lähenevast olümpiast, kuulsin, et tegelikult ei puuduta neid eriti kumbki. São Paulos, riigi võimsas majandus- ja kultuurimootoris peetakse olümpiat pelgalt Rio, mitte kogu riigi peoks ja valitsusstruktuuridest on paljud end ammu teadlikult lahti ühendanud.
Peale meeleavalduste riigi sees on Brasiilia staarid ka välismaal uue valitsuse vastu sõna võtnud. Cannes’i filmifestivali viimasel päeval astus filmi „Aquarius“ kogu meeskond, sealhulgas staarnäitleja Sonia Braga punasele vaibale Rousseffi toetavate ja tema kõrvaldamist vägivaldseks riigipöördeks nimetavate plakatitega.6 Aktsioon ajendas ka teisi koreograafe ja teatraale tegema Euroopa või ka Ladina-Ameerika turneedel samalaadseid väljaastumisi.
Aasias töötav brasiillasest režissöör Mauricio Osaki on kultuuriinimeste Temeri valitsuse vastaste väljaastumiste osas veidi kriitiline. „Eks nad teavad ju küll, et ka Tööpartei on korrumpeerunud, neid häirib lihtsalt toetuste voolu peatumine,“ toksib Mauricio mulle vestlusprogrammis Hongkongist. Kindlasti on siingi oma tõde: kultuurieliit toetab Tööparteid paljuski samuti korruptiivsetel alustel, teades, et pidev rahaline toetus on tagatud.
„Mina olen ammu end igat sorti valitsuse toetusskeemidest lahti ühendanud ja soovitan seda ka kõigile teistele,“ räägib DJ Tahira, üle maailma hinnatud brasiilia muusika tutvustaja.7 Uurin talt, kas pea kogu poliiteliidi vangisaatmine on Brasiiliale lahendus, kas see suurendab lootust, et edasi läheb paremaks. „Lootus on brasiillaste alaline omadus,“ muigab Tahira vastuseks, „nii et jah, kõigest hoolimata me usume helgemasse homsesse.“ Tahira usub tõepoolest järgmisesse põlvkonda: 20. eluaastates ja veelgi noorematesse brasiillastesse, kes on tema sõnul palju informeeritumad, teadlikumad ja mobiilsemad kui nende vanemad. „Noored kasvavad täies arusaamas, et Brasiilia peavoolumeedia moonutab infot. Neil on väga heal tasemel, informeeritud ja tasakaalustatud alternatiivsed netikanalid. Nad teavad oma õigusi ja oskavad neid välja nõuda.“
Rahvaliikumised on demokraatlikus Brasiilias juba kaua aega kasvanud ja konsolideerunud: maata talupoegade liikumine, majandusalased, sh globaliseerumisvastased protestid, streigid ja muu tööõigustega seotu on alati olnud rahvarohke, hästi organiseeritud ja on palju saavutanud. Tahira kirjeldab aga uut suurt São Paulos viimase kolme-nelja aasta jooksul toimunud murrangut, mis laieneb lähiajal ilmselt ka Riosse ja edasi Brasiilia ääremaadele. Koondunud ja aktiveerunud on LGBT-liikumised, loomaõiguslased, ratturite survegrupid ning teised kogukondlikud ja kultuurilised liikumised, kes nõuavad kaasamist neid puudutavasse seadusandlusesse. Nagu juba ülal kirjeldatud kultuuriministeeriumi ja indiaani organisatsiooni näidetest näha, on populaarseks meetodiks hoonete hõivamine. Nii saavutasid eelmise aasta novembris vaheetapi võidu ka näiteks São Paulo osariigi õpilasaktivistid, kes hõivasid viiendiku osariigi riigikoolidest, mille kuberner oli soovinud sulgeda.
Hirmutav olümpiajärgne pohmelus
Paljud väliskommentaatorid on Rio olümpiat nimetanud Brasiiliale kaela langevaks inimtekkeliseks looduskatastroofiks. Õnnestumisprotsendi ennustamine on sellistes oludes eriti tänamatu. Mina siiski arvan, et kui rahvusvahelised terroristid ei sekku, on kõva tõenäosus, et mängude külastajatele läheb kõik suurepäraselt. Üks enamasti tõele vastav stereotüüp on ju seegi, et brasiillased tõmbavad ikka peo käima, kui see juba käes on – erinevalt üritused kuni detailideni planeerinud põhjamaalastest.
Raskem on aga hinnata olümpia mõju kohalikele. Paljud on juba oma kodust välja tõstetud, sest see jäi ette olümpiarajatisele, sellega seotud uusarendusele või ei olnud välispilgule küllalt ilus. Olümpia paneb korraldajamaa eelarvele alati vägeva paugu ja annab rahaliselt tagasi märksa vähem. Koos suurima majanduslangusega alates 1930ndatest ja poliitkriisiga võib olümpiajärgne pohmelus eskaleeruda aimamatus suunas.
Korruptsiooni paljastamine ei paista lähiajal raugevat. Rahvas nõuab poliitikutele karistusi, ja karistusi ta saab. Poliitsüsteemi reforme, mis ehitaksid üles uue ja puhtama süsteemi, ei paista aga kusagilt. Loodame, et Brasiilia ei jää igavesti tulevikumaaks, mille ilus homne lipsab käest ega muutu iial tegelikkuseks.
1 https://au.news.yahoo.com/thewest/sport/a/32037832/brazils-questionable-world-cup-legacy/
2 https://player.fm/series/the-diane-rehm-show-55651/understanding-the-political-crisis-in-brazil
3 https://www.theguardian.com/world/2014/dec/16/brazil-lawmaker-rape-taunt
4 Vt „Odeio“ esitust 16. mail Palacio Capanemas: https://www.youtube.com/watch?v=_mlifZ2bp0g
5 Vt „Carmina burana“ uusversiooni: https://www.youtube.com/watch?v=b8-Y64oR5E4
6 http://www.huffingtonpost.com/entry/politics-on-the-red-carpe_b_10126534
7 Vt DJ Tahira setti nt Boiler Roomis: http://www.bbc.co.uk/programmes/b07ksdbb või kuula https://soundcloud.com/tahira