Suvefilmid seostuvad ikka kutsuva mere, helkiva päikese ja lõbusalt aega veetvate pahaaimamatute turistidega. Suvised rannafilmid on aga petlikud ning parimad filmilained kerkivad talvel, kui suvistest kinomenukitest ei mäleta enam pealkirjugi. Kui suvel kinno minna, siis tasub hoopis tagantjärele vaadata mõjukamate lainete seni veel nägemata filme. Mõni asi lihtsalt ei aegu.
Eestis saab augustis näha ebatavaliselt palju häid filme. Lisaks niikuinii kõigi filmisõprade kalendrites 1.–7. VIII punase pühana tähistatud Tartuffile toob silmailu veel kolm erakordset ja tähelepanu väärivat kinosündmust.
NO99 kino: Amore all’ italiana (16.–18. VIII)
Esimene sõna, mis uues keeles ära õpitakse, ei olegi enamasti tervitus, vaid hoopis „armastus“. Filme vaadates tundub, et itaallased teavad (või vähemalt arvavad teadvat) kõige paremini, mis see on. Augusti keskpaigast alates hakkavad teater NO99 teise korruse fuajees ehk Saadoja 50-kohalises kinosaalis seinast seina ulatuval ekraanil linastuma Itaalia-teemalised kinoseansid. „Itaalia film tundus hea suvelõpu teemana, mis augustiõhtusse sobiks,“ kommenteerib korraldaja Tiina Savi. „Ettore Scola ja Vittorio de Sica filme pole Eestis praktiliselt üldse näidatud, nii et pöördusime nende suunas. Eesti publik armastab Itaalia filme, Fellini retrospektiiv võeti Sõpruses omal ajal väga hästi vastu. Näitamisele tulevad filmid on küll väärtfilmid, aga samas ka romantilised komöödiad, mis pakuvad mõnusat intellektuaalset meelelahutust.”
Praeguseks on neljast filmist kinnitatud kolm: kassettfilm „Boccaccio ’70“1, „Armukadedus Itaalia moodi“2 ja „Kutid“3. Igaüks neist on omaette väärtus ja Eestis pole neid ammu näidatud. „Boccaccio ’70“ valmis toonase Itaalia filmikunsti kõige armastatumate režissööride Mario Monicelli, Federico Fellini, Luchino Visconti ja Vittorio De Sica koostöös ning käsitleb nelja eraldiseisva episoodi vältel (ja Boccacciolt stiilišnitti võttes) kaasaegset moraali(tust) ning armastust. Väärikad lavastajad on võtnud oma käe alla samaväärsed näitlejad, põnevatest rollidest leiame näiteks Romy Schneideri ja Sophia Loreni. Filmi väärtuseks on ennekõike võimalus jälgida, kuidas meistrid püüavad sirutada käe noorema publiku suunas, käsitleda neile olulisi teemasid noortele sobivas keeles, ent nagu Michelangelo freskol „Aadama loomine“ ei jõua sõrm päriselt siiski puudutuseni. Selles lõpuni realiseerumata potentsiaalis on väga palju kõnekat. „Boccaccio ’70“ ja selle kollaažlik olemus panevad veidralt kokku mängima väga individualistlikke esteetikataotlusi. Meil on võimalus võrrelda episoodide erinevaid lavastusstiile, mis püüdlevad tundmatule pinnale sattununa koju tagasi.
„Armukadedus Itaalia moodi” on augustikuisest saagist minu kõige oodatum. Ettore Scola juures imetlen tema ühtaegu semiootiliselt keerukat ja samas meelelahutuslikku stiili, mis ühendab intelligentsi kavalalt kergesti omastatavate rõõmudega. Scola on alati olnud hea pähkel kriitikutele, kes kipuvad popimaigulisi filme vastandama sügavamõttelistele. Filmi originaalpealkiri oli märksa pidulikum, tõlkes umbes „Kadeduse draama (kõik detailid uudistes)“. Filmi tegevus toimub 1970ndate alguse Roomas, kus müüriladuja Oreste ja tema noor pruut Adelaide kohtuvad pitsakokk Nelloga. Sünnib armukolmnurk, siin filmis pigem vaenulikus ja räpases Igaveses Linnas. Edasised sündmused on kadeduse draamale kohaselt sünged ja tähendusrikkad, aga Scola viis neid komöödias käsitleda on ühtlasi nii lõbus kui ka happeline. Lisaks on õgvendatud moraaliga Itaalia ühiskonna kriitika siin kompromissitult märkitabav. Selle filmi tähtsust Scola karjääris ei saa alahinnata: just siis tõestas ta ennast komöödiarežissöörina, asetudes ühele pulgale kaasaegsetega ja lisades žanrile oma vindi. Näitlejate karismaatilised esitused ja võrratu pildikeel teevad sellest filmist teose, mis paneb ka teisi komöödiaid uue pilguga vaatama.
Federico Fellini „Kutid“, üks Itaalia hinnatumaid tragikomöödiaid, on sellest valikust kõige kindlama peale minek. Selle filmiga saavutas läbimurde ka Alberto Sordi, kellest kujunes hiljem üks Itaalia menukamaid koomikuid. Nagu komöödiates ikka, räägitakse ka siin ühiskonna valupunktidest. Filmi keskmes on viis noormeest, kelle väikelinnaelus on kätte jõudnud omamoodi murdeline hetk. Tänavatel jõlkudes ja kodus mamma hea toidu peal kasvades ei ole neil aga plaaniski hakata enda elu eest vastutust võtma. Elu teeb siin oma korrektuurid ning tulemus on toredalt satiiriline ja lõbus. Fellini jaoks on see enesetõestamise film, kuna eelmine kukkus läbi ja oodati hinge kinni hoides, mis edasi saab. Varasema ebaõnnestumise pinge tuli kasuks ja see film on tõeliselt kihvt. Kui kõige enam on Fellinile ette heidetud anonüümsete kunstiteoste loomist, siis „Kutid“ on väga isiklik ja osalt ka autobiograafiline.
Filmilindifestival, Järva-Jaani, 20. VIII
Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ja kinomuuseumis toimub 20. VIII kino Sõpruse ja Elektriteatri koostöös Filmilindifestival. Tuulutatakse kinoarhiive ja filmilindilt tuleb näitamisele kuus täispikka linateost. Lisaks näidatakse välitelgis lühifilme ning animatsiooni. Programm on küllalt eklektiline, kinolinale jõuavad „Diskotantsija“4, „King Kong elab“5, „Casablanca“6, „Alhambra kaunitar“7, „Zorro“8 ja „Viini postmark“9. Midagi igale maitsele ja filmid ilmselt tutvustamist ei vaja. „Casablancat“ ja „Viini postmarki“ on alati tore uuesti vaadata ning Bollywoodi labürintide keskmes valminud muusikafilm „Diskotantsija“ rikastab ajatu diskonõksu ja maheda keel-põses-huumoriga. Kel huvi teha üks meeldiv kino-trip ja tutvuda Järva-Jaaniga, siis jätkub kohapeal tegevust ka pinksiturniiril, filmiviktoriinil ja karaoket lauldes ning lastele pakutakse animatöötoas osalemise võimalust. Filmilindifestival on igati kena algatus: viiendik festivali tulust läheb korraldajate sõnul Järva-Jaani kinomuuseumi toetuseks.
Retrospektiiv „Igavene Pariis“, 26.–31. VIII
Kinol Sõprus on augustis vilgas aeg, pärast Filmilindifestivali naastakse kodusaali, et panna kinosuvele punkt retrospektiiviga Pariisi austavatest filmidest. Pariis seostub millegi kauniga ka siis, kui pole seda kunagi väisanud, ja nagu armastas öelda prantsuse kirjanik Jules Renard: „Lisage sõnale Pariis kaks tähte: see on paradiis.” Paradiisis võib aga nii mõndagi juhtuda. Ja kõike seda tõlgendavad inimesed väga erinevalt.
„Valisime oma retrospektiivi teemaks Pariisi, sest tahtsime ühise nimetaja all näidata erinevaid filme ja režissööre. Anname läbi linateoste mitmeid erinevaid vaatepunkte ühele linnale: see on armastuse linn, arhitektuurisaavutus, samuti näitame, kuidas näevad Pariisi ameeriklased,“ kommenteerib programmi koostaja Mirkka Maikola. „Eestis näidatakse vanu Prantsuse filme küll pisteliselt, aga mitte põhjalikult. Seetõttu valisime kavasse ka mõned vähetuntud nimed, nagu Jean Eustache ja Jacques Becker,“ lisab Maikola.
Kui kõike vaatama ei jõua, siis tekitavad kuue linastuva filmi hulgast minus enam elevust film noir’i meistriteos „Lift tapalavale“10 Miles Davise loodud erilise heliribaga, „Naljakas nägu”11, mis näitab jänkide sissevaadet Pariisile, peaosades Fred Astaire ja Audrey Hepburn, ning Jean Vigo armastusfilm „L’Atalante“12.
Kui kaht esimest filmi on paljud juba näinud ja teavad nende headust, siis „L’Atalante“ on siinkandis märksa vähem tuntud. Tahaks isegi liialdada sellest filmist rääkimisel: see on ilmselt üks kõige poeetilisemaid armastusfilme, aga seda just tänu oma kahe jalaga maa peal olevale ellusuhtumisele ja pragmaatilisele detaililembusele. Filmi keskmes on paar, kes õpib aktsepteerima üksteise veidrusi, olgu selleks siis aasta jagu pesemata riideid kapis, lihtsad asjad nagu kassi minema ajamine lõunasöögi alguses või soov näha Pariisi. Ainult kolm filmi valmis saanud ja 29aastaselt tuberkuloosi surnud Jean Vigo andis üürikesest ajast ja palavikust hoolimata Prantsuse filmikunsti vägeva panuse. Mitmete hilisemate režissööride (teiste seas ka François Truffaut’ jaoks oli see film eeskujuks ning „L’Atalante“ sillutas teed Prantsuse uuele lainele.
1 „Boccaccio ‘70“, Vittorio de Sica, Federico Fellini, Mario Monicelli, Luchino Visconti, 1962.
2 „Dramma della gelosia (tutti i particolari in cronaca)“, Ettore Scola, 1970.
3 „I Vitelloni“, Federico Fellini, 1953.
4 „Disco Dancer“, Babbar Subhash, 1982.
5 „King Kong Lives“, John Guillermin, 1986.
6 „Casablanca“, Michael Curtiz, 1942.
7 „La Bella del Alhambra“, Enrique Pineda Barnet, 1989.
8 „Zorro“, Duccio Tessari, 1975.
9 „Viini postmark“, Veljo Käsper, 1968.
10 „Ascenseur pour l’échafaud“, Louis Malle, 1958.
11 „Funny Face“, Stanley Donen, 1957.
12 „L’Atalante“, Jean Vigo, 1934.