Ühel ööl kogunesid inimesed kivimurrus lõkketule ümber, et end soojendada ja üksteisele lugusid jutustada. Järsku tuli kellelegi pähe mõte tõusta püsti ja kasutada loo illustreerimiseks oma varju. Tuleleekidest tekkinud varju toel manas too inimene kivimurru seinale üleelusuurusi tegelasi. Ülejäänud, kes jälgisid lummatult vaatepilti, tundsid neis kujudes vähehaaval ära tugeva ja nõrga, rõhuja ja rõhutu, jumala ja sureliku.

Tänapäeval on lõkketule asemel prožektorite valgus ja kivimurru seinte eest lavatehnika. Ja tahtmata solvata mõningaid puriste, tuletab see lugu meile meelde, et tehnoloogia seisab teatri sünni juures ja selles ei tule näha ähvardavat ohtu, vaid ühendavat elementi.

Teatrikunsti püsimajäämine sõltub sellest, kas suudetakse iseennast taasluua, kaasata uusi tehnoloogiaid ja novaatorlikku kunstikeelt. Sest kuidas saab teater olla oma ajastu suurte teemade käsitleja ja soodustada vastastikust mõistmist, kui ta ise ei ilmuta avatuse vaimu? Kuidas saab teater kiidelda, et on pakkunud lahenduse sallivuse, eraldatuse ja rassismi probleemile, kui keeldub igasugusest sünteesist ja koostööst?

Selleks, et kujutada maailma kogu selle keerulisuses, peab kunstnik pakkuma uusi vorme ja ideid ning usaldama intelligentset vaatajat, kes on suuteline eristama humaansuse siluetti selles lõppematus varju ja valguse mängus.

On tõsi, et tulega liiga palju mängides riskib inimene end kõrvetada, kuid ühtlasi saab ta ka võimaluse vaimustuda ja valgustada.