Leiger Sääretirbil. 2000.
Saksa sõjaväes võidelnud veteranide matusepaik Metsakalmistul. 2000.
Valkla lahingu mälestuskivi. 1991.
Ly Lehtmetsa koostatud entsüklopeediline koguteos “Kivid kõnelevad” on raamat Eesti mälestusmärkidest. “Iga mälestis on kild ajalugu,” ütleb autor eessõnas. Ja kilde on palju. Raamat annab teavet 3171 mälestise kohta: ausambad, mälestussambad, kujud jm monumendid, mälestustahvlid, -kivid, -puud ja -ristid. Kui eelnevaist on katsutud üles otsida ja raamatusse võtta kõik, mis Eestis on, siis kirikud, kabelid, lossivaremed, mõisad, maalinnad, linnamäed, vanad kõrtsid, kalmistud, muuseumid ei ole hõlmatud süstemaatiliselt, vaid peamiselt selle järgi, kuhu koostaja jalg ajaloolistel rännakutel on sattunud. Mälestistest on raamatus 1542 pilti, kõik peale vanade fotode on väga hea trükikvaliteediga värvifotod.
Asulaid, kus mälestised asuvad, on 883 (neist 809 Eestis ja 74 välismaal). Iga kohanime all on kuupäev või mitu. Need näitavad, millal raamatu koostaja seal ise kohal käis, ja fikseerivad vaatlusaja, kust tekstis antud mälestise kirjeldus pärineb. Sisuliselt lõpeb raamat 2003. aasta lõpuks teadaoleva informatsiooniga. Raamatu lõpus on isikute nimeloend, kellele mälestusmärke on püstitatud – kokku 983 isikut. Puudu on kahjuks tekstis esinevate muude nimede register. Faktilise andmestiku kõrval annavad raamatule erilise võlu teksti põimitud ajaloosündmuste lühikirjeldused, koostaja isiklikud märkused ning rohked mälestise, selle asukoha ja mälestatud sündmuse või isikuga harmoniseeruvad tsitaadid ajalooürikutest, kirjandusest, rahvaluulest, luulevaramust, rahvalikest lauludest jne.
Praktilisel pinnal on “Kivid kõnelevad” vajalik teatmeteos. Ilmestamaks teose sisulist haaret, toon näiteid isiklikust kogemusest. Registris märkasin Georg Tenno nime. Selgub, et see legendaarne Venemaa eestlane, keda oma raamatutes esile tõstavad Solženitsõn ja ameeriklane Alexander Dolgun, on maetud metsakalmistule. Raamatus on nii Tenno kui Dolguni eluloolisi andmeid, mida mujalt on raske leida. 3. I 1919 lahinguga Valkla mõisa juures peatas vaenlase edasitungi Tallinna suunas 4. jalaväerügement, mille koosseisu mu isa noore ohvitserina kuulus. Raamat toob ära nii Valkla lahingu mälestuskivi teksti (“siia maani ja mitte kaugemale”), kuid oma üllatuseks lugesin raamatust veel, et kui Valklas 23. IV 1934 see Vabadussõja piirimärk avati, siis kõnelesid valitsuse nimel kindral G. Jonson ja riigivanema nimel kolonel Grabbi (kolonel ta siiski veel sel ajal ei olnud).
Olen otsinud andmeid, kes oli see talupojast mõisakutsar, kes olla olnud Kölerile modelliks Kaarli kirikule “Õnnistava Kristuse” maalimisel. Pärast ebaõnnestunud katseid teiste raamatutega vaatasin igaks juhuks ka Lehtmetsa raamatusse ja sain vastuse (lk 587). Lisaks sain sealt lugeda E. Astramskase Köleri 150. sünnipäevaks kirjutatud luuletust Jaan Krossi tõlkes. Mälestusi kirjutades tahtsin midagi rohkemat ütelda Pärnus 1988. aasta muinsuskaitsepäevadel kohatud tulihingelise eesti rahvuslase Ali Rza-Kulijevi kohta. Kivid Lehtmetsa raamatus kõnelesid, et see eesti emast ja aserbaidžaani isast Siberis asumisel sündinud energiline muinsuskaitsetegelane puhkab Pärnu alevikalmistul.
Viimasel ajal on Eesti ühiskonda vapustanud sündmused ühenduses Lihulasse ja Tõnismäele püstitatud sõdurikujutistega. See näitab, kui suur sümboolne tähtsus ja mõju on monumentidel ja mälestusmärkidel. Raamatus leiame mõlemad monumendid koos juurdekuuluva andmestikuga. Lehtmets on kaasanud ka nõukogude ajal pandud mälestised, nagu Riigikülas postamendi otsas võidutsev vene tank, mis taasiseseisvumisjärgsete EV valitsuste saamatuse sümbolina seisab just sellel kohal, kus langesid kümned, kui mitte sajad isamaad kaitsnud eestlased. Neile pole Narva jõe kaldale pandud mälestustahvlitki.
Auvere lahingut 24. VII 1944 tähistavad taplustandril kaks venekeelset mälestusmärki Eesti vallutajatele. Raamat ütleb ekslikult, et siin võitlesid eestlased eestlaste vastu. Auvere lahingus punaväes võidelnud eestlasi ei olnud. Küll aga kaitsesid siin Eesti pinda ja jäid lahinguvälja peremeesteks 20. Eesti diviisi osad, kelle raudse tahte vastu mitu Vene diviisi verest tühjaks jooksis. Lahingu võitjate poolel langenutele mälestusmärki aga ei ole. Kaks kuud hiljem toimunud Avinurme lahingu mälestamisega on sama lugu.
Raamatus juhitakse tähelepanu ka teistele mälestistele, mida ei ole, aga peaks olema. Leheküljel 413 saame teada, et Marie Underi sünnimaja Tallinnas, Koidu ja Luise tänava nurgal lõhuti 1983. aastal, et teha ruumi uusehitusele. Krunt on siiani tühi ja võsastunud, nagu raamatus pildil näha.
See vägev raamat on valminud ja välja antud oma kulu ja kirjadega. Teose kokkupanemiseks kulus 12 aastat. Raamatut trükiti 1000 eksemplari, neist 700 saadeti levitamiseks Eestisse. Kuna autor on üsna tundmatu, ei ole raamat ka suurt tähelepanu pälvinud (ilmunud on arvustus Maalehes 17. III 2005).
Ly Lehtmets on sündinud 18. augustil 1928. aastal Tallinnas ja lahkus Eestist suure pagemise käigus sügisel 1944. Ta on õppinud arstiteadust Saksamaal ja USAs ning töötanud günekoloogina. Praegu elab Californias Sierra Nevada mägedes paikneva Tahoe järve ääres.