Eerik-Niiles Kross ütles veel üsna selle aasta alguses, et Venemaa oma Itaalia suuruse SKTga ei tohiks Lääne jaoks olla eksistentsiaalne oht. Veider, et tänasel päeval tundub, justkui oleks absoluutselt ilma igasuguse SKT-ta grupeeringud muutunud Lääne jaoks eksistentsiaalseks ohuks. USA üks tuntuim konspiratsiooniteoreetik Alex Jones tavatses (ilmselt teeb seda siiani) igal võimalusel röökida, et sinu mõistuse pärast peetakse sõda!

Kui konteksti muuta ja mitte rääkida reptiilvalitsustest, vaid viimasel ajal aset leidnud koletutest veretöödest, siis peab nõustuma, et tõepoolest on käimas võitlus inimeste ajude ja mõistuse pärast. Terroristide eesmärk on lihtne, võiks öelda isegi labane: hävitada Lääne „dekadentlik“, „ebapüha“ ja „väärastunud“ elulaad. Heaks tööriistaks osutuvad siin äärmuspoliitikud, kes on varmad kasutama võimalusi, et lõigata profiiti mistahes julmadelt aktidelt. Selles osas (või võitluses) on meedial eriti suur vastutus. Vähemalt selle eest peab Eesti ajakirjandust kiitma, et peale Nice’i terrorirünnakut ei ole eriti parastavaid ja „ma ju ütlesin“ stiilis sõnavõtte näha olnud. Kuigi kuuldavasti analoogseid pressiteateid laekus hulgi.

Teise näite sõjast mõistusele võib tuua Türgist. Hille Hanso vahendas sealt hiljuti, et kohalikud kipuvad valdavalt arvama, nagu oleks tegu president Recep Tayyip Erdoğani lavastusega. Ühismeedias levib see versioon juba vaat et faktina. Juhul, kui see nii tõepoolest on, siis on Türgi president võitnud suure lahingu ajude pärast. Muidugi ei ole see midagi uut. Juba mitu tuhat aastat tagasi võttis Ateenas võimu üle Peisistratos, kes organiseeris enda pihta rünnaku ja näis ohvrina, et koguda populaarsust ja saada endale ihukaitse, mille abil hiljem võim üle võtta. Niisamuti on olnud kuulda paralleele Berliini Riigipäevahoone põlenguga. Pole sugugi tähtis, et vanad nipid. Kui ajud neid ei mäleta, siis toimivad need ikka ja jälle.