Aeg-ajalt näen ma meedias olukordi, kus küsitakse loojailt, et ega te selle asjaga ometi teenida ei taha, ja siis on need vaesed vastajad tõsises kimbatuses. Hakkavad rääkima, et kui kallis kõik on ja kuidas nad sellest hoolimata siiski toime tulevad, aga et nad ajaksid oma rida ka siis, kui asjad teistmoodi oleksid. Õhkkond kisub järjest ebamugavamaks ja piinlikumaks ning vaataja hoomab, et lugu pole puhas – nende neetud boheemide näljased sõrmed on jälle tema rahakotti kavalalt lahti kangutamas… Vaataja tänab mõttes meediat hoiatuse eest, sest ilma selleta ta oleks ehk ostnudki, ja paneb ilma hingepiinata uue faili tõmbama.
See on ammu selge, et kultuuriloojad on kahtlane ning pisut haige rahvas. Nüüd on need kaabakad mingi kaheksakümne kirja kirjutanud ja murendavad maapinda. Muidugi pole neil selleks õigust, sest riik poputab neid niigi ja hoiab nagu imikuid rahavati sees varjul. Võtta niisuguses olukorras rääkida poliitikast või poliitilisest poolehoiust on selgelt amoraalne. Kelle koalitsioonileiba sööd, selle laulu laulad ja lõpetatud. Kui ei saada aru või elatakse mujal, siis vaadatagu kohalikule kultuuriministrile näkku ja mõistetagu. Pealegi on kultuur ainult kultuur ja mitte elu, kultuur on vaegurite, abitute, välismaalaste jne privileeg.
“Ma olen seda meelt, et nad on päris head kunstnikud (Jaan Kross, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Arvo Pärt, Neeme Järvi, Tõnis Mägi, Ita Ever, Aarne Üksküla, Kaljo Kiisk, Enn Põldroos, Jüri Arrak jne – päris nitševoo, kas pole. – Pauli lisandus), ja nende liistude juurde jäämine teeks kõvasti au,” ütles Villu valitsuse pressikonverentsil prohvetlikult. Neid sõnu tuleb uskuda, need tuleb seintele graveerida, sest säärastel sõnadel on kaalu. Ütlejagi pole mingi ühesilmne Katku Villu, vaid energiast õhetav Luua Villu. Tema teab.
Teadmine ja mäletamine pole kahjuks sõltuvuses, sest muidu tuleks Villule meelde aeg, mil kultuuritegelased oma loomeliitude eestkõnelejatena kokku tulid ja eestlaste iseolemises uue ja julge avalehekülje pöörasid. Ei olnud ühtegi lahket isa neid veiniga jootmas ja lihaga söötmas. Nende südametes oli selge arusaamine sellest, kus on hea ja halva piir, milline on sõnade “ausus” ja “au” tähendus.
Loomulikult olid ajad teised. Nüüdsed ajad on uued, Villul on oma võitlused.
Muidugi, eks poliitikutele meeldiks, et kultuuritegelased oleksid vait, tegeleksid sellega, mis sarnane ja ilus. Või jageleksid ja rapiksid siis omavahel. See viimane oleks isegi parim, sest nii on rahutule vaimsele energiale konkreetne maandamisvarras olemas ja kultuurirahvas ohutu ning manipuleeritav. Ohtlikud sõnumid jäävad rahvale laiali jagamata ja unine rahvas on poliitiku ning partokraadi harras ideaal. Maailm toimib õlitatult.
(Seda, et rahvapoliitikute parteiliitlane Jaak parajasti teatris näitemängu teeb, pole Villu vist märganud. Aga eks kõikjal ole erandeid ka ja ega iga tegemine pole kunst ka; küllap Jaak kevadepoole valib, et kes ta meil need järgmised neli aastat on.)
Teatriaasta jätkub. Teatrit jätkub. Sic!
19. september