Kõikvõimalikest tänavu olnud ja tulevatest alternatiivmuusika festivalidest on „Schilling“ Eesti vanim. Selle esimesel aastal oli just indie oma populaarsuses tõusuteel ja nn indie-simmanina alustanud üritus osutus alternatiivmuusika huvilisi eriti kõnetavaks. Seega on 2006. aastast peale Kilingi-Nõmme olnud igal aastal (vaid 2009ndal jäi festival ära) hipsteritele ja muudele karvastele-sulelistele Eesti kaardil soovitatav sihtpunkt. „Schilling“ alustas täpselt aasta enne „Positivuse“ festivali Lätis ja sai kindlasti eelkäijaks teistelegi väljaspool Eesti suuremaid linnu peetavatele festivalidele (näiteks Intsikurmu festival Põlvas ja ka selle eelkäija Uue Ajastu festival), mille korraldajate juured on just toimumiskohas.
Külastatavuselt 3000 inimese kanti ulatunud festival on võlunud oma looduslähedusega: metsa ja rohelust on ümber küllaga, kõik vajalik on nagu väikelinnas ikka kiviviske kaugusel, publiku seas näeb tihti nii lava ette tantsima tulevaid väikelapsi, aga ka kohalikke vanureid. Saab ka plaate osta ja mahetoitu proovida, seega on „Schilling“ pakkumas alternatiivi ka toitlustuse osas. Lavakujunduseski on kasutatud looduslähedasi elemente, näiteks kapsapäid, küttepuid ja muud sellist. Tänavu paigaldasid EKA graafilise disaini ja sisearhitektuuri osakond ka koos projektiruumi „TIR“, kus toimusid töötoad. Seal sai veeta ka pühapäevahommiku koos plaadimuusika, hommikusöögi ja kohviga.
„Schilling“ on oma muusikaprogrammis alati pakkunud välja nii kodumaiste alternatiivmuusika tippude läbilõike kui ka uusi avastusi välismaalt. Esimese aasta seitsme esineja juurest on tänavu jõutud kaheteistkümne artistini. Kui varem oli kodumaiseid esinejaid rohkem või välisartistidega võrdselt, siis tänavu olid viimased ülekaalus: seitse välisesinejat eesti viie kõrval. Seekord oligi puudu mõni viimase aja tähtsaim eesti alternatiivartist ja kodumaised esinejad astusid üles kas kava alguses või hiljem B-laval.
„Schillingu“ avas üks järjekordne ühemeheartist Su-Mu. Pseudonüümi taga on Eerik Kändler, kes oli laval live-elektroonika ja elektrikitarriga, pakkudes balearic-stiilis tantsumuusika ja psühhedeelse kitarrimängu sulamit. Kitarrist ja laulja Mick Pedaja tegi oma trubaduurliku etteaste järgmisena. Muusik ei kasutanud live-elektroonikat peale mõnede kitarriefektide. Mõnevõrra konservatiivse presentatsiooni kandis Pedaja siiski välja tänu sellele, kui kummituslikult melanhoolselt mõned tema lood mõjuvad.
Konstantin Tsõbulevski ja tema ansambli Levski puhul on võrdlus Eliidi ja Marten Kuninga bändiga vältimatu. Tsõbulevski enda laulustiil on üsna Vaiko Epliku mõjudega ning kaasmuusikud Kallervo Karu trummidel ja Raul Ojamaa kitarril näitavad selgelt, kelle kiiluvees Levski parajasti kulgeb. Suurem on kindlasti klahvpillide ja elektroonika roll, seega sihikule on võetud tämbriliselt avaram kõlapilt. Tsõbulevski laulis nii eesti, inglise kui ka vene keeles, aga ühes meeldejääva klaverimeloodiaga instrumentaalis ilmnesid kõige enam grupi tugevused. Jõudu bändile oma identiteedi leidmisel.
Edaspidi oli pealava tervenisti välismaa bändide päralt. Soomlane Jaakko Eino Kalevi esines juba 2008. aasta „Schillingu“ järelpeol ning oli nüüd, kaheksa aastat hiljem, festivali fännidele juba ehk üks oodatumaid esinejaid. Laval oli Kalevi naislauljatari ja trummariga. Hüpnootiline outsider pop kõlas sümpaatselt, vürtsi lisas Kalevi enda mäng analoogsüntesaatoriga. Kitarripoppi ja elektroonikat kombineerinud Rootsi duo The Embassy jäi aga üldmuljelt mõneti suvaliseks.
Peaesinejaks oli Inglise indie-rock’i legend eelmisest kümnendist British Sea Power. Enne neid tegi B-laval oma uue plaadi „Pohlad“ eelesitluse üks varaseim „Schillingu“ kodumaine esineja – Pastacas. Ramo Teder suudab luuperi ja oma kireva pillikoguga teha silmad ette suurematele koosseisudele. See ei olnud vaid Pastacas tuntud headuses: muusik suudab endiselt üllatada kuulajaid ja ületada iseennast. Tulevase albumi kava võimaldas Tedrel oma musikaalsuse eriti mitmekülgselt ja köitvalt esile tuua.
Pärast Pastacat tundus British Sea Power traditsioonilisema indie-rock’i kollektiivina. Tegemist oli siiski üsna väljapeetud indie-ansambliga, suurem koosseis kasutas elektriviiulit ja trompetit, need ekstra pillid on üsna lollikindel valem kitarripopi saundi avardamiseks. B-laval jätkanud hiphoppar Öökülm on oma stiilis ja eesti skeenel üks neid artiste, keda pole õnneks eriti piinlik kuulata ja kelle sõnades on piisavalt elutervet irooniat.
Iisraellaste Garden City Movement oli indikaator, et indie’ks on hakatud pidama ka üsnagi kindlat poptantsulist liini. Sellise lähenemise puhul võib libastuda, aga kvartetis oli siiski mingi Junior Boysi tüüpi headus. Venelaste Pinkshinyultrablast esitas krestomaatilist shoegaze’i, mille kuulmine „Schillingul“ on ootuspärane. Kui Eesti oma shoegaze-ansamblid on tihti kitarribändid, kus mängib keegi ka bassi ja trumme, siis venelaste ansambel rõhus süntidele, tugevale rütmisektsioonile ning nende lugude kohati art-rock’ilik strukturaalsus tegi bändi kuulamise terake põnevamaks. Sümpatiseeris ka inglise duo The KVB shoegaze’i ja industrial’i sulandamine. Soomlaste Black Lizard, kes lõpetas festivali hilistel tundidel, kõlas ka üsna krestomaatiliselt oma stiilis (psühhedeelne rock), aga ilma erilise lisaväärtuseta.
Võib julgelt väita, et „Schilling“ on ilusa muusika festivalina Eestis omamoodi indie-institutsioon. Üldjoontes aeti muusikalises programmis oma kindlat rida, takerdumata liiga ühte vakku, variatsioonid alternatiivse popmuusika teemal on juba teoorias võitmatu kombinatsioon. Ehk oleks võinud mõne suvalisema välisesineja asemel olla mõni kodumaine aktuaalne tegija? Kerkis küsimus, mille põhjal esinejate valik tänavu kokku pandi. „Schilling“ on siiski üks nendest festivalidest, kes on siiamaani säilitanud oma näo ja on seega ka edaspidi oodatud sündmus.