Mu poeg nägi Artemi Troitski pilti tema raamatu kaanel ning küsis, kas see olen mina. Küllap tunduvad lastele kõik habetunud, kõhnemad ja prillidega mehed üsna ühte nägu. Olen tõepoolest Troitskiga ühel aastal sündinud ning julgen arvata, et kujunemisaastatel olid ka meie hoiakud ilmselt väga sarnased: ka mina pidasin lugu Strugatskite jutustustest ja Tarkovski filmidest, austasin dissidente ja Nõukogude Liidust põgenejaid ning mängisin mõttega, kuidas ise Nõukogudemaalt lahkuda. Sihtmaad ja ilmselt ka motiivid olid siiski teised: kui mina kujutasin end liitununa vabade eestlaste kogukonnaga Rootsis või Kanadas ja nende välisvõitlusega, siis Moskvas, kus liikus Troitski hipide ja ärikate värvikas keskkonnas, oli käibel kõnekäänd „Juudi naine pole luksus, vaid liikumisvahend“, millega peeti silmas emigreerumisvõimalust Iisraeli.

Ilmselt kuulasime ka 95% ulatuses sama muusikat. Troitski väidab, et kuulas eranditult lääne oma, aga mina pidasin lugu ka eestimaistest Rujast ja Väntorelist, hiljem ka Ornamendist, Propellerist ja In Spest. Troitski tähistab positiivset sõnadega „lõbus“ ja „huvitav“, negatiivset aga sõnaga „igav“, ning küllap pidas Troitski minuga ühtemoodi kõige igavamaks seda nõukogude estraadimuusikat, kus esitati nõukogude patriotismi väikekodanlikult primitiivses vormis. Neile, kes seda muusikat igapäevase tapeedina kuulama ei ole pidanud, olgu öeldud, et see oli täpselt sama igav kui praegused eurovisiooni laulukesed.

Troitski nimetab oma raamatus ennast playboy-ümberajajaks ja boheemliku eluviisi veteraniks, hilisema aja ennast aga meediarantjeeks ja tuhmunud stiiliikooniks. Südametunnistusega, nagu kirjutab Troitski, on tal aga rahu ja sõpruse leping, mistõttu püüab selle vastu mitte tegutseda ja räpaste tehingutega mitte kaasa minna. Pole kahtlust, et see leping peab, sest intellektuaalse siiruse puuduse all ta tekstid tõesti ei kannata.

Suurema osa 57st raamatusse koondatud tekstist on ta ette kandnud raadio Ehho Moskvõ saadetes, kus Troitski jätkab tänini. Troitski küsib jätkuvalt, missugune on Venemaa ja miks on ta just selline, nagu ta on. Seal on juttu Venemaast eelkõige viimase viie aasta vältel. „Keerulised ja tormilised aastad. Kahjuks sugugi mitte õnnelikud – harvad puhangud ja innustushetked lõppesid üldjuhul pettumusega ja illusioonide purunemisega“ (lk 7). Troitski ütleb enda kohta „tundmatust soost internatsionalist“, aga need tekstid on räägitud/kirjutatud seesuguse jumaliku sädemega, mida just slaavlastele omaseks peetakse, ehk lõbusalt ja huvitavalt nii troitskilikus kui ka tavatähenduses. Mina ei pea end pädevaks tema analüüside adekvaatsust hindama, aga veenvad on need välja tulnud küll. Kibestumust neis tunda ei ole.

Praegust Venemaad iseloomustab Troitski igava riigina, kust inimesed lahkuvad lootusetuse, perspektiivi puudumise ja kartuse tõttu, et tulevik on veel palju hullem: repressioonid, vaesus, piiride sulgemine, kodusõda … (lk 6). Lootusetuse peapõhjusi on aga Putini populaarsus või väidetav populaarsus rahva seas. Vene vaimuinimesed, nagu kirjutab Troitski, on narodnikute ajast saadik valitsevat eliiti hukka mõistes ja põlates alati toetanud lihtrahvast. „Kuid aasta tagasi tehti vapustav avastus: selgub, et rahvamass võib olla sama halb kui vihatud korrumpeerunud valitsev klass, kui mitte halvem. See avastus demoraliseeris ja lõhestas opositsiooni ning kogu loova kihi: intelligents hakkas niinimetatud lojustele meelde tuletama vana ülekohut – pogromme, pealekaebusi, kriminaalseid kalduvusi ja räpakust olmes.“ Troitski kirjutab, et ta mõistab seda hämmeldust, kuid nõustuda sellega ei saa: kõigepealt pole toetus võimule tema arvates nii suur, nagu seda näitavad ebausaldusväärsed küsitlused, ning teiseks pole kuigi kõrge toetuse kvaliteet, sest „keegi ei lähe ilma käsuta Putini eest barrikaadidele, liiati surema tema nimega huulil“.

Kuid teisalt möönab Troitski, et Vene avarustes, nii alamkihtides kui ka mujal, on maad võtnud küünilisus. „Sellele lisaks täielik umbusk: inimesed, kes on harjunud totaalse valetamisega, ei olegi huvitatud tõde teada saama. Mugav ja erutav vale (sealjuures tahtlik) on neile märksa armsam – ja just selles on praeguse saatanliku televisiooni edu pant …“ (lk 189–191).

Juhtiv madalus

Usun, et kui peaksin mingil põhjusel Venemaal elama või oleks Eesti Venemaa liitlasriik, tunneksin sedasama, mida Troitski, s.t Troitski sõnu kasutades suurt igavust. Vene riikliku propaganda loodud vaenlased – Ameerika, homoseksualistid, liberaalid, Maidan ja fašistid ning riiklik ideoloogia „suurriikluse, ksenofoobia, õigeusu ja militarismi agressiivne segu turumajanduse ja nõukogude nostalgia rudimentidega“ (lk 187), võidupäeva mõtte veider moonutamine, sellele agressiivsete ja isegi revanšistlikke joonte lisamine (lk 192); viimase võtaksin omalt poolt kokku Suure isamaasõja glorifitseerimise ja püüdena teha sellest vene identiteedi alustala – on juba NSV Liidu aegadest tuttav ja äärmiselt eemaletõukav. Aga Troitski kirjutab, et kui nõukogude ajal pani tsensuur, värdjalik, nagu see oli, ausate autorite ette keerulise ja huvitava ülesande öelda tõtt ja pääseda sealjuures sihtgrupini – „just nii sepistati humanitaarseid rahvuskangelasi“ –, siis praegune Venemaa tsensuur, leiab Troitski, „voolib edukaid argpükse ja konformiste, loomingulise enese­kastratsiooni meistreid, aga „munadega“ loomeinimesi surub sihipäraselt peavoolust getosse“ ning on tüüpiline, et „seda tööd ei tee Glavliti elukutselised deržimordad, vaid needsamad ajakirjanikud, režissöörid, näitlejad, kes on jõudnud juhtivatele madalustele“ (lk 85).

Paraku on olukord, kus osa loome­inimesi ei ole ühiskonna enamuse, vaid võõrandunud võimu poolel ühiskonna enamust ja rahvustundeid tänitamas, ka siinmail tuttav, ning mitte Putini tõttu. Rahvuslusse suhtub Troitski aga kahetiselt: Venemaa riigirahvuslust põlgab, Ukrainas peab ta seda lubatavaks ja positiivsekski. Ta kirjutab: „Natsionalismi koha pealt võin öelda, et muidugi natsionalism on seal olemas. Enamgi veel, seal on see väga märgatav ja hingestatud. Kuid see pole see natsionalism, mida tahaks kiruda, kritiseerida ja põlata … seal on positiivne natsionalism, absoluutselt mitte agressiivne teiste maade ja rahvaste suhtes. Nad lihtsalt tunnevad enda üle uhkust. Neil on selleks õigus“ (lk 113). Troitski leiab, et Venemaa juhtkond ja analüütikud ei mõista absoluutselt, et Ukraina puhul ei käi jutt rahast: „Siin on märksa tähtsamad asjad, võrreldamatult palju olulisemad asjad.“ Putin peab Ukrainat Troitski arvates aga lihtsalt tänavatüdrukuks, prostituudiks: „sa maksad raha ja teed temaga mis tahad … See on äärmiselt alandav iga uhke rahva jaoks“ (lk 119).

Samuti tuttav suhtumine, kuid jällegi mitte Putini puhul. Erinevalt oma lääne multikultuurilistest mõttekaaslastest söandab Troitski välja pakkuda ka Venemaa kaugema arengu­stsenaariumi: tema arvates Venemaa Föderatsiooni idaosal perspektiivi ei ole, pikas või keskmises perspektiivis allutab Hiina selle viisakalt endale. Lääneosal on valida kolm stsenaariumi. Esiteks „Metsik väli“: Peking, soovimata venelasi toita, annab lääneosale vabaduse, puhkevad külmad ja kuumad sõjad Uurali Rahvavabariigi, Volga tsaaririigi, Moskoovia Kaganaadi, Peterburi Vabalinna jne vahel – Troitski arvates ohtlik, kuid lõbus. Teiseks „Tiibet“ ehk totaalne Hiina sõjaline kontroll Venemaa lääneosa üle, vägivaldne hiinastamine, rahvuskultuuri väljajuurimine, põliselanikkonna vaesumine ja degradeerumine – Troitski iseloomustuses „pimedus“. Kolmandaks „Taivan“ ehk sõltumatu Venemaa, mille territoorium on kahanenud ligikaudu XVI sajandi keskosa Venemaa piiridesse, riigikord fašistlikust diktatuurist kuni Euroopa keskmise demokraatiani – Troitski arvates huvitav, kuid vähetõenäoline (lk 143-144).

Humanitaareliit ja vargad

2014. aastal koos perega Eestisse kolinud Artemi Troitski leiab, et Venemaal on nullindate lõpust saabunud järjekordne turbulentne aeg, mis vastandub „stabiilsetele“, rikastele, korrumpeerunud, glamuursetele, alatuvõitu, igavatele, kuid suhteliselt veretutele nullindatele. Pärast teise Tšetšeenia sõja lõppu ja naftahindade tõusu algas Venemaal heaolu periood „pärani kinni silmadega“. Putini režiimi ja rahva vahel sõlmiti salalepe: rahvas laseb võimul täiel määral varastada ja märatseda, aga võim tagab rahvale materiaalse heaolu „nafta ja gaasipidusöögi ülejääkidest“. Kultuuri­avalikkuse ja intelligentsi tarvis oli aga paktile lisatud lisaprotokoll: teie ei tiku meie asjusse, aga meie laseme teil tiirutada mööda maailma, „lobiseda, mida soovite ja nautida kunstilisi katsetusi ning korporatiivseid honorare sulas … Humanitaareliit lülitus täielikult ümber varaste eliidi teenistusse.“ Samuti tasa­lülitati ajakirjandus. 1990. aastatel domineerinud paljastav ajakirjandus libises nullindatel peaaegu täielikult seltskonnaglamuuri rööbastele. „Olles mööda eksootilisi saari ja lasuur­rannikuid kulgenud pressituuridel üles sulanud, lõhkemas lõputust muidusaamisest ja „tellitud“ artiklitest, jõudsid vene sulemeistrid selleni, et kuulutasid glamuuri uueks vene rahvuslikuks ideeks!“ (lk 199–201).

Ma ei kahtleks nende Venemaa de­demokratiseerumise põhjuste paikapidavuses, ent lisaksin omalt poolt veel ühe: läänemaade, eriti just Euroopa Liidu dedemokratiseerumine, võõrandumine ja kiirenev allakäik, mis on võtnud suurelt osalt Vene demokraatidest eeskuju. Ma ei imesta, et Troitski seda ei näe.

Nagu märkisin, arvan, et oleksin Venemaal või Vene mõjusfääris elades samadel seiskohtadel kui Troitski. Ühiskonda, kus ollakse kaua elanud, tuntakse paremini ja ollakse selle suhtes tundlikum ja kriitilisem, võõra ühiskonna ebakohti ei osata tihti märgata. Sellega saab, muide, seletada ka paljude eestlaste välismaavaimustust. Selleks et leida oma ühiskonna ebakohtadele vastukaalu, kiputakse teisi ühiskondi idealiseerima. Eesti ja läänemaade poliitika osas, mida Troitski ei ülista, ent mille kohta tal vähe kriitilisi sõnu jätkub, mina multikultuurilise Troitski arvamusi ei jaga. Ma ei tea, kas see on põhjendatud erineva taustaga viimasel veerand­sajandil või on muid, sügavamaid põhjusi. Igal juhul ei tähenda see, et ma tema arvamusi ei jaga, seda, et ma temast lugu ei pea, ning loomulikult on meeldiv lugeda häid sõnu Eesti kohta. Ka hinnang Eesti venekeelsele immigrantrahvastikule, kelle tulevikku, nagu aru saan, peab ta pigem „igavaks“, on mu arvates täpne.

Tõeliselt huvitav oleks aga see, kui Troitski, pärast seda, kui on veel mõnda aega Eestis elanud, kirjutaks sama­suguse lõbusa raamatu ka Eesti kohta. Ääri-veeri on ta seda ka lubanud.