Mängufilm „Pentsik puhkus“ („Ma loute“, Saksamaa-Prantsusmaa 2016, 122 min). Režissöör-stsenarist Bruno Dumont, operaator Guillaume Deffontaines. Osades Fabrice Luchini, Juliette Binoche, Valeria Bruni Tedeschi, Brandon Lavieville jt.

Jaanipäeva eelõhtul kinolevisse jõudnud filmis „Pentsik puhkus“ pole tegelaste seas sümpaatseid kangelasi, kellega tahaks koos naerda ja nutta või samastuda. Vürtsi lisab teadmine, et ka filmi probleemipüstitus on küllalt võigas: kannibalism vs. intsest – kumb võidab?

Kasuta naljastampe, kuigi neisse ei usu ka sa ise. On 1910. aasta suvi ning täiesti ebakuurortlikku linna Põhja-Prantsusmaal laekuvad veidrad suvitajad, kelle küll kulunud kuuereväärid viitavad sellele, et tegemist pole maakatega. Kohale jõudnud, hüüatab uhke seltskond üldsegi mitte maalilisele maastikule viidates: „Quel bonheur!“ („Milline õnn!“). Kohe meenub filmi mesikeelsem sõsar, Sulev Nõmmiku „Siin me oleme“.

Siin me nüüd, jah, oleme, aga millest räägib Cannes’i selle aasta halvimaks nimetatud film? Euroopa mõjukaima filmifestivali programmis võistelnud prantsuse komöödia sõnum on ühelt poolt uuendusmeelne, teiselt poolt kasutatakse uuenduste edastamiseks klišeesid. Linateose keskmes on ekstsentrilised kodanlased, kellele vastanduvad rohmakad talupojad, müsteeriumi uurib aga (nagu prantsuse filmides ikka) saamatu politsei. Nimelt kaovad üksteise järel pahaaimamatult rannal jalutavad turistid ja kahtlus langeb rannakarpide korjajatele, kellel ongi olemas kõik bandiidi tunnused: tumedad rullkaelusega džemprid, morn olek ja raske elu.

Rikaste ja vaeste klassivahe kehtestatakse peale esteetiliste markerite ka suuvärgiga. Ülespuhutult õhkajatele – sama näeme siis, kui prantslased üritavad Tšehhovi „Kajakat“ lavastada – on vastu seatud kohalikku dialekti pruukiv kamp. Hääled annavad vihjeid tegelaste tegeliku olemuse kohta: kes uriseb näljaselt, kes krigistab võltsilt rannaliival kõmpides ja kes kumiseb tühjalt, kui suurde ruumi astub.

Anna kuulsatele näitlejatele rollid, kus nad mõjuvad võltsilt ega ole naljakad. Filmis on kokku viidud väljapeetud kvartett koosseisus Juliette Binoche, Valeria Bruni-Tedeschi, Fabrice Luchini ja Jean-Luc Vincent ning mitteprofessionaalidest näitlejad. Viimased kehastavad iseennast, neid näeme me päris isikutena. Sinikraede terve füüsise kõrval mõjub prantsuse näitlejate kahurvägi degenereerununa, seda enam, et nende puhul toob kaamera esiplaanile alati just osatäitja teatraalsuse. Nad küll püüavad nalja teha – van Peteghemide aadlipere liikmed kukuvad maastikul promeneerides sageli ninali, et rõhutada oma kohatust –, aga see ei ole naljakas.

Jäta nalja puänt ära. Huvitaval kombel ei näi „Pentsiku puhkuse“ kannibalide perekond oma tegevust isegi mõistvat ega sellest rõõmu tundvat. Nad viskavad katlasse inimeste tükeldatud kehasid täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega, nagu elame kaasa peavoolukinos kujutatud „normaalsusele“, mis reaalse eluga kuidagi kokku ei klapi. Filmis pole üritatudki kajastada reaalsust sellisena, nagu me teda päriselt tajume, vaid just nii groteskselt, nagu see võib paista kärbsele seinal.

Loo lõpp pole siiski ootamatu. Kui tavaliselt peitub nalja olemus puändis, siis sel korral jääb see tulemata. Festivalikataloogides komöödiaks liigitatud film ei ole eriti naljakas. Vastuvoolu ujujana on Bruno Dumont loonud oma tegelased inimmutukateks, kes täidavad masinlikult neile määratud rolli. Kuna kõik on ette määratud, ei saa tegelastele nende käitumist ka pahaks panna ega nende üle naerda, sest ükski filmis toodud seik ei tule üllatusena – nii pidigi minema.

Pane vaatajad komejandi üle naermise pärast häbi tundma. Tegevuspaigana on Põhja-Prantsusmaa väga täpne valik, sest vahel näib kogu Prantsusmaa võrdsustavat end Eiffeli torniga – või Lõuna-Prantsusmaa viinamarjaistanduste ja lavendlipõldudega. Prantsusmaad näidatakse sel korral luksusliku paiga asemel hoopis halli põhjarannikuna, kus puhkus lõpeb kannibalide küüsis, ning filmgi pole lõbus, vaid piisavalt õudne, nii et selle üle muheledes hakkab piinlik. Kas inimsöömise ja verepilastuse üle naerdes ikka saab end kõlbeliseks ja heaks inimeseks pidada? Filmi vaataja tunneb end ebamugavalt, kui leiab end rõõmustamas mõne kohatu pilke üle – ja see on suurepärane.

Tee nalja publiku, aga ka oma kolleegide arvel. Kolm aastat tagasi poleks osanud keegi arvata, et mõni Dumont’i film tehakse Cannes’is maatasa. Prantsusmaal väga hinnatud lavastajat austati tema ühiskonnaelu grandioosse ja müstilise käsitluse eest, nagu seda näeb tema eelmises täispikas filmis „Camille Claudel 1915“, mis jooksis meilgi paar aastat tagasi kinodes. Dumont’ist oli ka saanud tänu miniteleseriaali „P’ti Quinquin“ ehk „Pisi-Quinquin“ tohutule edule Arte kanalil laialt tunnustatud, populaarne filmitegija.

Dumont on filmitööstuse kannibalismi ja intsesti kujutades tabanud naelapea pihta. Huumorireeglite trotsimine meeldib mulle ka filmiloo seisukohalt. Raske on prantsuse filmikunstist rääkida, mainimata uue laine loojaid. François Truffaut ja Jean-Luc Godard alustasid tegevust filmikriitikutena ning ka kõnealust linateost võib võtta vaheda kommentaarina tänapäeva filmitööstuse aadressil. Dumont leiab, et kuigi Prantsuse filmitööstuses peseb festivalidel käsi kätt ja toetuste jaotamisel kohtab häbematut verepilastust, peavad prantsuse kineastid end endiselt millegipärast filmimaailma väärikaimateks liikmeteks. Pole siis ka ime, et „Pentsik puhkus“ just Cannes’is paljudele meelt mööda ei olnud.

Luba komöödiat, anna filmianalüüs. Filmi originaalpealkiri „Ma loute“ tähendab Põhja-Prantsusmaal poissi, tüüpi. Kõnekeelset ma loute’i kasutavad teiste piirkondade prantslased vaid naljatledes ja kuigi ma ei saa tõlke eest pead anda, võiks see tähendada midagi sellist nagu „säga“ või „polt“. Filmi pealkiri nii eesti kui ka prantsuse keeles on igal juhul eksitav, tegemist ei ole lõbusa komöödiaga.

Filmitekst on kriitikast tihe, ühtki kaadrit ei taha maha magada, ent erinevalt komöödiast ei toimu pinnapealselt siin filmis suurt midagi. Ma ei soovita seda vaadata neil, keda ei köida filmikunsti veidrused ja uuendused.

Mine nii sügavale, et põhi kaob alt. Lavastaja on intervjuudes öelnud, et selle filmi on inspireerinud prantsuse karnevalitraditsioon. Karnevali peab lavastaja ergastavaks ja meeliülendavaks kogemuseks: siin on groteski ja karikatuurseid tegelasi. Ka „Pentsikust puhkusest“ hoovab karnevalimelu ja -võlu, oma meeletuses tuletab film pidevalt meelde, et see ei saa olla päris.

Võib öelda, et „Pentsik puhkus“ kriitikana toimib, kuid film ei täida ülesannet, mille lavastaja on ise endale võtnud, sest hästi sihitud kriitika kõrval on kannatada saanud filmilikkus. Rohked dissonantsid lisavad linateosele väärtust kunstikriitikana, kuid selle võrra on häiritud loosse sukeldumine. Julgusel tabusid trotsida on siiski aegumatu väärtus (mitte segi ajada hulljulgusega), mistõttu hindan seda filmi kõrgelt. Seda enam, et nii kannibali kui verepilastaja rüüs filmitegijad rebisid režissööri ribadeks ning filmist endast näeb, kellel oli selleks kõige rohkem põhjust.