Uute asjade loojad ujuvad tavaliselt vastuvoolu. Need on inimesed, kes ei karda teistmoodi mõelda. Denis oli selline – kuidas teistmoodi ühe uue teadusvoolu loojaks ikka saadakse. Oli ju Hartshorne Saueri loodud maastiku-uuringute suuna ingliskeelses geograafias omal ajal lõppenuks kuulutanud ning alles Lowenthal 60ndatel ning 70ndate humanistid julgesid taas selle teemaga tegeleda. Just sellelt baasilt lähtusid Denise raamatud. Just raamatud, mitte artiklid. Sest suur osa geograafiast, maastiku uurimisest sealhulgas, on endiselt raamatuteadus, mida ainult ajakirjaartiklitega ära seletada ei saa. Siiski rajas Denis ka oma ajakirja, mida ta kuus aastat ise toimetas, loomise ajal Ecumene, tänapäeval Cultural Geographies.

Denis kirjutas maastikest. Formatsioonidest ja ikonograafiast. John Ruskinist ja Itaaliast. Sest kultuur ei ole mitte võimsatest majanduslikest analüüsidest üle jääv pinnavirvendus, vaid meedium, mille kaudu sotsiaalset muutust kogetakse, vastustatakse ja luuakse. Maastik on samamoodi tekst, mis koosneb sümbolitest ja märkidest ning seda tuleks uurida pigem tähenduste kui morfoloogia toel. Maastikku saab uurida kui tähendust, kui ideed, kui esteetilist väljendust, kui ideoloogiat, kui rahvusliku mälu salvestajat ja meediumi.

Loodus tuli Denise töödesse ajapikku tagasi.

„Seisime Denis Cosgrove’iga Los Angeleses Santa Monica küngastel ja vaatasime hämarduvat linna. Los Angeles on suur – pane nurgad Tallinnasse, Jõhvi, Tartusse ja Pärnu ning täida see nelinurk 15 miljoni inimesega. „Aga vaata, siin on ka loodus ju,” hakkas jutt. Tsikaadid, agaavid, paar kaktust ja kellegi urud. Paar päeva varem oli Los Angeles Times teatanud, et Santa Ana mägedes oli puuma murdnud jalgratturi,” kirjutasin kunagi Eesti Loodusele. Ja Denise viimase aastakümne töö on ennekõike kaardid – maailma mõistmine ja kujutamine. See, kuidas kaartide abil luuakse füüsilisi, sotsiaalseid ja kujutletavaid maailmu. Ja kuidas toimib California maastik.

Denis oli üks viimaseid suuri geograafe.