Tallinna XI kitarrifestival 13. – 17. VI Mustpeade maja Valges saalis, Kumu auditooriumis, Tallinna teletornis jm.
Tallinna kitarrifestivali kontserte sai tänavu kuulata Mustpeade maja Valges saalis, Kumu auditooriumis ja Tallinna teletornis, lisaks õpilaskontsert „Noored talendid“ lauluväljaku klaassaalis, meistrikursused Kirjanike Maja saalis ning Tallinna muusikakoolis, samuti seminar Eesti heliloojate uuemast loomingust klassikalisele kitarrile.
Seekord mõjus festival terviklikumalt kui mullu. Seda muljet tugevdas läbiv narratiivne element, mida omakorda toetasid hea jutusoonega esinejad. Jutustamisele tuli sõnade ja muusika vahendusel nii pikemaid kui ka lühemaid lugusid. Avakontserdi esineja Cenk Erdoğan Türgist (13. VI Kumu auditooriumis) oli kui idamaine jutuvestja, kelle tarkusi oleks võinud kuulama jäädagi. Ricardo Galléni (Hispaania) soolokontsert (16. VI) rääkis iseenda eest ning argentiinlaste Mirta Álvareze (kitarr) ja Fabián Carbone (bandoonium) tangokontsert (17. VI Kumu auditooriumis) pajatas mõistagi suurematest ja väiksematest kirepuhangutest. Hopkinson Smithi (USA) väärikal lautokontserdil (14. VI Mustpeade majas) oli aulisel instrumentalistil peaaegu iga pala juurde mõni naljalugu rääkida. Seda, milliseid lugusid jutustas 15. juunil Tallinna teletornis Viljandi Kitarritrio, mul kontserdist eemalejäämise tõttu teada saada ei õnnestunud. Küll võib arvata, et need lood jutustati selges eesti keeles ja kvinthäälestusega metallkeeltega kitarridel.
Avakontsert aga avas ukse hoopis ebatraditsioonilisele astmetraatideta (fretless) nailonkeeltega klassikalisele kitarrile, mida ei festival ega kogu Eestimaa polnud varem näinud-kuulnud. Astmetraatide eemaldamisel kitarrikaelalt saab kitarrist midagi idamaise lauto uudi sarnast, see mõjutab ka harmonisatsiooni- ja pillimänguvõtteid. Tulemuseks on rikkalik, astmetraatidega kitarri puhul saavutamatu meloodikaga muusika, kus harmoonia osakaal väljendusvahendina jääb ehk pigem tagaplaanile. Sellisel kitarril musitseerimise juurde kuulub pidev ümberhäälestamine, kuna saateakordid moodustuvad peamiselt lahtiste keelte nootidest. Kadunud on kitarrile iseloomulik pooltooniline meloodika/harmoonia, mis asendatakse mikrotoonidega rikastatud viisidega.
Erdoğan kasutas paaris palas ka eriefekte, tehes seda mõõdukalt ja väga maitsekalt. Luupimine oli abiks improviseeritud meloodia toetamisel, kuid ei kujunenud asjaks iseeneses. Erilise rosinana mõjus soomeugrilik kummardus Eesti publikule kontserdi lõpuloos, mille aluseks „Kalevala runo“ teema. Minoorne 5/4 taktimõõdus viisike moodustas türgipäraste kaunistustega hurmava sümbioosi ning tõstis publiku aplausi ajaks toolidelt.
Kuulajaid ei jätnud ükskõikseks ka teine Kumu kontsert „Argentiina tango“, kus laval sai näha ka jalakeerutamist. Tango kodumaalt pärit klassikalise kitarri ja bandooniumi duo puhul oli märksõnaks „mängulisus“, mis moodustus suurepärasest ansamblimängust, näitlejameisterlikkusest ja lustlikkusest.
Ka Mustpeade maja kontserte saatis publikumenu: hispaanlase Ricardo Galléni traditsiooniline klassikalise kitarri kava (Villa-Lobos, Brouwer, Lauro jt) osutus nii populaarseks, et osa publikust pidi nautima seda püsti seistes. Ka renessansslauto kaunis kõla Hopkinson Smithi esituses tõi kokku märkimisväärse rahvahulga. Valge saal, mis on ideaalne klassikalise kitarri kontserdi ruum, osutus õrna instrumendi jaoks küll pisut suureks, kuid väiksemast ruumist ei oleks arvukatele vanamuusika-austajatele ilmselt piisanud. Vanameister Smithi kunst seisneb tiheda polüfoonilise faktuuri ja kaunistuste täpses väljamängimises ning, nagu juba öeldud, vürtsitas ta oma etteastet vahepaladega, avades programmiliste teoste vembukate pealkirjade mõtte. Ühe näitena olgu toodud John Dowlandi „Kingsepa naine“, mille sisuks tõsiasi, et kingsepa naisel pole kunagi korralikke jalavarje.
Tänavune festival oli mullustega võrreldes pisut n-ö kitarrisem, klassikalisem ja terviklikum: tagaplaanile oli jäänud viimaste aastate džässi- ja kammerkoosseisude esitlemise tendents, taandunud oli ka stiilirohkusega kaasnenud eklektilisus ja kitarri kui bändipilli esitlemine. Viimati nimetatud suunad valiti ilmselt hoidmaks ühe pilli festivali liig ühekülgseks muutumast, kuid neist loobumine ei toonud endaga sugugi kaasa monotoonsust, pigem vastupidi.
Lõpetuseks tulen uuesti narratiivsuse juurde: tänavusel festivalil oli üle pika aja tajutav kitarri kui instrumendi arenemise lugu. Eri kitarritüüpe oli viie kontserdi peale neli, samuti andis festival väikese läbilõike näppepillide repertuaarist läbi ajaloo. Erandiks olid vaid avakontsert, kus andis tooni improvisatsioonikunst, ning peamiselt autorimuusikast koosnenud teletorni kontsert.
Kasvades sedasi juttude ja jutukeste varal, kujunes Tallinna XI kitarrifestivalist pikem pajatus, millest sai osa just nii suur hulk muusikasõpru, kui kontserdisaalid mahutasid.