Noorte koreograafide mais etendunud (valdavalt) diplomilavastused paistsid silma erisuguse teemapüstituse ja eredate lahendustega, mis lubab uskuda, et pealetulev põlvkond suudab edaspidi pakkuda mitmenäolisi, erilaadsetest esteetilistest taotlustest ja kontseptsioonidest lähtuvaid töid.
Kristina-Maria Heinsalu, „Sparkling or still?“ („Mulliga või mullita?“), TLÜ koreograafia MA diplomilavastus
Ärevus on tantsulavastuse teemana huvitav ja Eesti kontekstis üsna harukordne. Vaimseid häireid pole siinses etenduskunstis kuigivõrd käsitletud, viimastest töödest meenub Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi topeltlavastus depressioonist ja sellega toimetulekust. Arvestades, kui suur osa on ärevuse puhul füüsilistel sümptomitel ja seisundil, on liikumispõhine lavastus ärevuse kujutamiseks igati sobiv ning potentsiaali õnnestunud assotsiatsioonide loomiseks küllaga.
Ärevuse käsitlemisel jäi see lavastus aga pisut pealiskaudseks: esitati pigem sketše ärevusest kui seisundist ja vaimsest häirest ning kõrvutati seda teravalt teist tüüpi elurõõmsa karakteriga, süvendades nii veelgi ärevuse kohta levinud stereotüüpe. Karakterid jäid karikatuurseks: ärevusseisundi representeerimisel pöörati tähelepanu üldtuntud sümptomitele nagu higistamine, kätevärin ja muremõtted ning tüüpilistele soovitustele nagu „mõtle positiivselt“ või „hinga rahulikult“.
Žanriliselt oli autor liigitanud oma töö füüsilise teatri lavastuseks: kasutati rekvisiite, tähtis osa oli valgusel ja üldisel kujunduse lahendusel, mis toetas põhilist, lennukireisi motiivi. Koreograafia oligi võrdsel pulgal teiste väljenduskeeltega, suur osa oli kanda ka stsenograafial ja tekstil. Lennureisi kujund lavastust läbiva joonena ning stseene sissejuhatavad elemendid (näiteks päästevest) olid hea valik, arvestades keskendumist ärevusele. Kartus lendamise ees on ju üks levinumaid hirme, ent seejuures ei jäänud tähelepanuta ka pidepunktid ja päästvad mõtted, millele keerukas olukorras toetuda. Põneva nüansina mõjus turvakontroll ja publiku „läbivalgustamine“.
Lavastuses oli rõhk kontrastil, see oli üles ehitatud vastandustele nii sisutasandil kui ka liikumises. Enesekindlat ja rõõmsat karakterit vastandati äreva, ettevaatliku ja kohmaka tegelaskujuga, kes oma ülesannetega hakkama ei saanud. Koreograafias olid selgelt vastamisi kohmakus ja ärevus, pingestatud žestid ja kühmus kehahoid teise karakteri enesekindlalt jõuliste ja väljapoole suunatud žestidega, mida iseloomustas elavus.
Karolin Poska, „Ligament“, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala
Lavastuse aluseks oli ligamendi kujund, mis lasi esile kerkida kahel tasandil: ühelt poolt anatoomilisel, mis väljendus koreograafias ja kehatöös (hingamine, kõõlused, inimkeha), ning teisalt sotsiaalsel taustal – ühiskonnal kui struktuuril, võrgustikul, mida täidavad sotsiaalsed sidemed ja kokkulepped.
Lavastust iseloomustas oskuslik atmosfääriloome: lavakujundusega otseselt seotud helikujundus koos jõulise bassi ja kajadega kujundas keskkonna, kus koreograafia sai esile tõusta, kuid ühtlasi jäeti ruumi ka teistele väljenduskeeltele. Kumminöörid mõjusid pillikeeltena, mida ümbritses nende ja inimkeha dialoog. Kõik see andis võimaluse mängida nii ruumi, keha ja objektide suhete kui ka koreograafiaga. Stseenis, milles pinge tõusis haripunkti, keha rappus, väänles, värises, võis kumme näha elektriliinide või juhtmetena. Mõnel rahulikul momendil aga harmooniat sünnitavate pillikeeltena.
Kumminööride leidlik kasutus tekitas olukorra, kus näha võis nii inimesele kui ka objektidele loodud koreograafiat, ning kus tantsija ja objektid hakkasid looma kehal, liikumisel ja reaktsioonidel põhinevaid sümbiootilisi suhteid. Pinge ja lõdvestuse kontrastid pakkusid kogu etenduse vältel häid üllatusmomente ja lõid dünaamilise üldmulje. Põrandatehnikale üles ehitatud koreograafias, mis oli liikuv, otsiv ja mänguline, kasutati hästi ruumipinda ja see täitis kogu lava.
Tantsija Kadri Sirel sai hästi hakkama nüansirohke esitusega: tema interpretatsioonis tõusis esile katsetamise mänguline aspekt, kus tantsija uuris, mida venivad liinid teevad, ja proovis neid kehaga mõjutada – suruda, venitada, tõmmata, talluda. Sidemeid võib tõlgendada ka struktuurina, milles inimene tegutseb. Sealjuures on indiviidil tahe, mis toobki sisse mängulisuse – ta võib sidemeid omatahtsi liigutama hakata, süsteemist ka välja astuda. Reaktsioonid ja manipuleerimine tõstsid esile põhjuse-tagajärje seose: kui kummi venitada, läheb see ühel hetkel plaksuga vastassuunas. Selliseid seoseid võib märgata ka ühiskonnas.
Mäng tajudega lubas näha tööd seisundilavastusena, kus narratiiv oli tagaplaanil ning tõlgendused selgelt subjektiivsed – rõhk oli loodud ruumi ja liikumisest sündiva dialoogi tajumisel ja vastuvõtul. Siin kirjeldatud lavastusest mõjus „Ligament“ kõige kontseptuaalsemana, võrreldes teiste, selgema loolise taotlusega töödega, kus fookus oli karakteritel ja fiktsionaalsel maailmal.
Helina Reinjärv, „Alfa“, TLÜ koreograafia BA diplomilavastus
Kui proovida ette kujutada tänavatantsu ja subkultuure segavat üdini tänapäevast varieteevormi, kuhu on näpuotsaga lisatud ka nüüdistantsu tehnikat, siis võib vasteks olla just Reinjärve „Alfa“. Lavastust, mis ühendas Reinjärve koreograafipooluse ta artistipersooniga Hašš, sidudes nii tantsu ja muusika, sobib ehk iseloomustada ka terminiga bricolage, mida algselt kasutati kujutava kunstis, kuid mis on kandunud filosoofiasse, subkultuuriteooriatesse ja muudesse kunstivaldkondadesse.
Eriti kõlas töö kokku subkultuuride ja identiteedi konstrueerimise aspektiga, mida demonstreeriti ja millega mängiti ka laval. Tegelaskujude ja narratiivi väljendamiseks kasutati mitmekülgseid vahendeid, ka esmapilgul vastandlikke või kontrastseid elemente, kombineerides stilistikat, kostüüme, ajastuid. Teatav küllasus ja intensiivsus, mis mõjus vaatajale kaasahaaravalt, pakkus ka humoorikaid üllatusmomente, avaldus nii karakterites kui ka üldises esteetikas. Lavastuses mängiti isiksuse tahkudega, karakteriloomega, olles seejuures jõuline ja dünaamiline ülistus egole. Üheks oluliseks kujundiks oli võitlus rambivalguse eest: teistest üleronimine, eneseimetlus ja -esitlus, milles väljendus ka rõhutatud performatiivsus.
„Alfa“ oli mänguline ja kirju segu erilaadsetest liikumiskeeltest, tänavatantsu stiilidest, tegelaskujude hoiakutest – lavastus, mis flirtis absurdsuse ja üle võlli minekuga. Tempot hoiti üleval, lavastus oli meelelahutuslik ja hoogne. Korraga humoorikalt ja nostalgiliselt mõjusid viited popkultuurile, tsitaadid laulusõnadest või fraasidest. Vaheldumisi räppiv ja sensuaalselt laulev jõuliselt väljendatud artistiimagoga koreograaf-tantsija on värske ja isikupärane täiendus siinsel tantsumaastikul. Koreograafia ja lavastus lubas esile tõusta tantsijate liikumiskeelte eripäral (tänavatantsu terminit kasutades flow’l) ning kõigi liikumisstiilide omapäral.
Rene Köster, „ YCNPTF“ („You can not predict the future“ ehk „Tulevikku ei saa ette ennustada“), TLÜ koreograafia BA diplomilavastus
Lavastuse keskmes oli aja subjektiivsus: aja mõõde avanes mitmetahuliselt ning toetus suuresti lavastuse taustal olevale füüsikale ja inimpsühholoogiale. Põhiküsimus oli, kuidas hakkab aegruum muutuma äärmuslikus olukorras, kui aja möödumise märkamiseks pole harjumuslikke indikaatoreid. Mõneti mõjus lavastuse fiktsionaalne maailm ka utopistliku või ulmelisena. Raamjutustus koreograaf-lavastaja enda loetud teksti kujul oli omapärane ja tantsus pigem harv võte, mis juhatas publikut lavastuse kulgedes fiktsionaalses maailmas ja mööda süžeed ning sidus koreograafia ja muud lavastuses kasutatud märgisüsteemid narratiivi külge.
Töö trumbiks võib pidada isikupärast koreograafiat ja liikumiskeelt, milles kombineeriti nüüdistantsu, põrandatehnikat ja tantsijate individuaalset eripära, kehalist kogemust ja tantsutausta. Lavastus tervikuna mõjus efektselt, millele aitas kaasa köite ja õhukoreograafia kasutamine, lisaks Köstri enda loodud helikujundus ja tume atmosfäär. Harva näeb nii tugeva tasemega ja terviklikku diplomitööd, mis Köstri senist lavastuskogemust arvestades ei ole aga üllatuslik.
Tegu oli eelkõige seisundilavastusega, kus aga ei kasutatud seisundi saavutamiseks aeglust või kordusi, vaid rõhuti eelkõige intensiivsusele, tempokale ja mitmekesisele koreograafiale ning atmosfääriloomele. Lavastuses demonstreeriti oskuslikku kehatööd, rõhk oli koreograafial, mida toetasid muud elemendid. Liikumine oli ekspressiivne ja sisendusjõuline, tantsijate kohalolu veenev, energiatase kõrge kogu etenduse vältel.
Kõigi lavastuste ühisjooneks on kehalise väljenduse ja ekspressiivsuse suur roll nii vormiplaanis kui ka sisuloomes ja tähendusedastuses. Aimus koreograafide individuaalne liikumiskäsitus ja selgelt välja arendatud sisuline taotlus, mille väljenduseks oli katsetatud erisuguseid võttestikke ja kujundeid. Jääb vaid üle oodata nende järgmisi töid.