Näitus “Pallase skulptuur” Tartu Kivisilla galeriis kuni 24. IX, kuraator Ahti Seppet. 

 

Tartu Pallase kool ja koolkond ei vaja kunstihuvilisele tutvustamist: Kivisilla galeriis eksponeeritud skulptuurid pakuvad meeldivat äratundmisrõõmu ja ehk mõnegi üllatuse. Seda lootust hellitab näituse kuraator Ahti Seppet, kes leiab, et “praegusel installatsioonirikkal ajal on üks skulptuurinäitus Tartus üle hulga aja õigustatud”. Milles siis seisneb see õigustus?

Suve keskpaigas avatud portreede meri ei ole leidnud just laialdast tähelepanu. Tummade, kuid kohati kirglike inimfiguuride vahele on ära eksinud kaks abstraktsuse poole püüdlevat taiest: Enn Roosi “Ilves” (1965) ja Prantsusmaal hiljuti surnud Maire-Helve Männiku “Loodusgootika” (1979). Männiku poorse ja valgust imava stiili näitena on väljas Herman Talviku portree 1979. aastast. Huvitav on ka Ernst Jõesaare raevunud härg (1942, kips), mis tekitab paralleele Picasso samalaadsete tõlgendustega. Vähetuntud Irmgard Luha androgüünsest tütarlapsest õhkub erakordset tundlikkust ja omapärast stiili, nii et tuleb kahetseda, et see lõplikult välja ei kujunenud.

Enamik eksponeeritud töödest on tuntumatelt skulptoritelt, kellest tugevaimaks peab Seppet, erinevalt Pallase kooli uurijast Tiina Nurgast, vaid esimest, 1924. aasta lendu. Esimeses saalis ongi aukoha hõivanud Eduard Wiiralti vähesed, kuid vaieldamatult meisterlikud katsetused skulptuuris: kõrvuti on asetatud Konrad Mäe pronks- ja Kristjan Tedre betoonportree. Sealsamas on kuraator esile toonud ka Ferdi Sannamehe mitmesuguste materjalide osava valdamise. Kunstnike oskuste näitamine on näitust läbiv teema, mis on mõistetav nii skulptuuri spetsiifikat kui ka Seppeti enda loomingut silmas pidades.

Väljapaneku teine huvitav aspekt on kunstnike loome-etappide paralleelne eksponeerimine. Kõrvuti õpingute-aegse realismiga võime näha Roosi hilisemaid abstraktsioonipüüdeid. Kahtlemata on paeluv Johannes Hirve oskus tabada ajastule omaseid inimtüüpe (1930ndate koketlik, kuid uje Renate Jõesaar ning uutest ideedest vaimustunud Jaan Vares, suul võbelemas küüniline muie, 1949). Mainimata ei saa jätta ka August Vommi aafriklanna keraamilist büsti (“Neegri pea”, 1961), millel praegu on juba etnograafilist väärtust ja mis igavate kaasaja ühiskonnategelaste kipsportreede kõrval esile küündib.

Kivisilla galerii kõige suurem saal on kujusid tihedalt täis pikitud, nii et nende vahel on raske isegi liikuda. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud taiestega kaunistatud tuntud isikute surnuaiale – tajutav on haudadest õhkuv vaimsus. Hetkeks võib vaataja end tunda isegi ühena kujudest. Vastandumine hingetule mateeriale mõjub rahustavalt. See tuletab meelde Kumu III korruse büstide ekspositsiooni, kuid erinevalt Kumust valitseb Kivisilla galeriis vaikus. Pealinna elavale kärale vastandub ilmekalt provintsi viirastuslik tardumus.

Seppet tunnistab, et “kogu materjali eksponeerimise all kannatab väljapaneku üldine tase”. Pealegi on teosed vaatajale üldjuhul tuntud, oleks loomulik olnud keskenduda uutele aspektidele. Kahtlemata on tore, et meil on võimalik nii väikestes ruumides nii palju teoseid üheskoos näha, kuid nende struktureerimine, jaotamine ja paigutamine peaks olema korrastatud, loogiliselt mõistetav. Selgitav tekstki oleks hädasti ära kulunud, seda enam, et uusi huvitavaid fakte on küllaga: näiteks seegi, kuidas Männiku teosed on Tartusse sattunud.

Iga uus näitus peaks olema kunstiajaloo uus tõlgendus, tõmbenumber, mis tooks muuseumisse ka uusi huvilisi. Seppeti kureeritud väljapaneku puhul pole  see täielikult õnnestunud. Eelistatud on läbiproovitud eksponeerimisprintsiipe ning tummadele kujudele pole püütudki luua mingit lisaväärtust. Näitust peaks saama nautida mitme meediumi vahendusel: põnevatest fotodest ei ole ju  Tartu kunstimuuseumis puudust. Muidugi ei soovita ma ühelgi kuraatoril muuta oma ekspositsiooni infomüraks, kuid eeldan, et see peab olema atraktiivne, midagi uut ja erilist ütlema.

Tõsine Pallase-huviline, keda huvitab taaskohtumine teostega, aga ei pea end sellest kriitikast heidutada laskma.

 

Salme Riig-Schönberg. Lamav naine. Kips,

1940. Indrek Grigor

 

Homme kell 11 algab

Tartu kunstimuuseumi

viltuses majas väljapaneku

“Manifest! Manifest!

Manifest!”

jätkuüritus

“Sõda ja show”.

 

Seekord on valgusvihus käredad ilmutustekstid eesti kirjandusloost. Terve päev on viltuse maja I korrusel võimalik osa saada eklektilisest kooslusest “Pallase skulptuur + Eesti kirjandusmanifest”. Näituse keskkonda installeeritud helikavas esineb Eesti kirjandusmanifestide paremik: nooreestlased, futuristid, hüübinud veri, etnofuturistid, punk. Tuntud ja tundmatuid katkeid esitavad Tartu üliõpilasteatri näitlejad. Kell 18 on Tiit Hennoste loeng.

 

Vabagraafikute ühenduse Herman Talvikule (1906 – 1984) pühendatud  estambinäitus avatakse Tartu Kunstimajas 18. X.

Vabagraafikute ühenduse aastanäitusel osalemise sooviavaldused jätta graafikakotta või saata e-postiga aadressil loitj@online.ee. Teated telefonidel 55 696086 ja 6372210.

 

Herman Talviku isikupära ilmnes juba 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algupoolel, küpsemalt ja eredamalt aga Rootsis. Ta oli väliseesti kunstis silmapaistvamaid isiksusi, kelle loomingust võis saada ülevaate 1971. ja 1981. aastal Eesti Kunstimuuseumi, 1991. aastal Tartu Kunstimuuseumi ja 1996. aastal Adamson-Ericu muuseumi isikunäitustel. Ta oli ekspressionist-sümbolist, kes väljendas end kirgliku emotsionaalsusega. Suuremat osa tema kunstist kannab väga isiklik ja ebakonventsionaalne, keskaegseid müstikuid meenutav, ehe ja liigutav suhe kristliku religiooniga, millele kunstnik on leidnud kaasaegse kujundliku vormi. Ta on kasutanud mitmeid tehnikaid (puu- ja linoollõige, kuivnõel, akvatinta, ofort, lito), loonud palju suurepäraseid monotüüpiaid ja joonistusi. Tõenäoliselt saab just viimastel olema raskuspunkt 2006. aasta lõppu planeeritud isikunäitusel Adamson-Ericu muuseumis.

Oma sugestiivses emotsionaalsuses on Talvik eesti kunstis küll mitte erandlik, kuid siiski küllalt haruldane nähtus. Tema vaimset maailma ei ole mõtet ega ole võimalikki kellelegi ette kirjutada, küll aga on vahel võib-olla tarvis tõdeda, et ekstaasita nii- või teistsugusel kujul pole looming mõeldav. “Ekstaas” on üks Talviku teose pealkirju, seejuures – neutraalsemaid.

Eelistatud on traditsioonilistes tehnikates tööd. Valiku tegemiseks võtab kuraator endale abiks ühe kunstniku ja ühe kriitiku.

 

Mai Levin