Eesti klaasikunstnike ühenduse aastanäitus “Beautiful” Tallinna

Kunstihoone galeriis kuni 10. IX, kuraatorid Merle Kannus ja Virve Kiil.

 

 

Pilvi Ojamaa. Elaan. 2006.

 

Tiina Sarapu. Elu kuldsed hetked.

 2006. 2x Merle Kannus

 

 

Kas see on kokkusattumus, et mitmel pool võis vaadata mitmeid rakenduskunsti erialade aastanäitusi? Just äsja lõppes rahvusraamatukogus keraamikute ülevaatenäitus, veidi varem oli nahakunstnike näitus, Kunstihoone galeriis on klaasikunstnike aastanäitus. Miks te ikkagi korraldate aastanäitusi? Mis sunnib oma ideid, nende teostusi eksponeerima ühe valdkonna, ühe materjali raames? Miks just koos?

Me peame tegutsema koos, et meie valdkond jõulisemalt elaks. Klaasikunstnike ühendus on viimasel ajal leidnud ühendava idee. Meie aastanäitused on olnud pigem teemanäitused. Mitmete inimeste üheaegne ühele teemale keskendumine annab hea ülevaate, kuidas antud ajal teatud asju tõlgendatakse. Sel aastal keskendusime ilule. Tahtsime teada, milline koht on ilul praeguses maailmas. Ilu on konventsionaalsus: kokkulepitult on lilled ilusad, luik kõige kaunim lind, Milo Venuse kesta sisse mahuvad maailma kõige ilusamad naised. Klaas on ilus materjal, seda töödeldes saab minna kindla peale välja, et tulemus on ilus. Klaas on ainulaadne materjal, sellega saab luua imesid. Selleks aga on vaja seda materjali väga hästi tunda ning ma usun, et sellel näitusel osalejad on vaieldamatult selle valdkonna parimad asjatundjad.

Kas poleks huvitavam ennast mitte piirata ühe materjali, valdkonnaga, vaid koondada näitusele kõikvõimalikke meediumeid ning keskenduda idee avamisele. Igal materjalil on loomulikult oma vastupanu, võimalused, kuid kas ei jää see siiski liialt vormikeskseks.

Usun, et sellel on eelkõige pragmaatiline põhjus: propageerida oma eriala, materjali, teadvustada oma ala inimeste mõtlemisviisi, neid stimuleerida.

Kas võib siis seda nii mõista, et aastanäitustel on väga tugev eetiline eesmärk, vaimne sotsiaalabi, et panna selle või teise eriala kunstnikud tööle? Et hoida oma valdkonda elus?

Ega ainult aastanäitused ei näita, et see või teine eriala elab. Ka personaalnäitused võivad (ja sageli ka teevad seda) osutada oma eriala elujõulisusele. Kuid kõik kunstnikud ei saa igal aastal oma isiknäitust teha: pole ruumi, aega, raha. Aastanäitus pakub siiski võimaluse kas või ühte uut tööd näidata.

Mul on järjest süvenev tunne, et rakenduskunsti näituste formaadis, esitusviisis on kriis. Teiegi olete ju püüdnud midagi muuta, panna klaasikunstnikud etteantud teema kaudu mõtlema, maailmaga kommunikeerima. Millised ikkagi võiksid olla praegused rakenduskunsti näitused? Paarkümmend aastat tagasi oli sellest küllalt, kui pandi maitsekalt kujundatult välja kauneid esemeid, mõnel oli otstarve, mõni oli lihtsalt dekoratiivne. Nüüd tundub seda vähe olevat, sest tarbeesemeid tuleks ju eksponeerida mõnes esindus-boutique’is, kust saaks neid ka osta. Dekoratiivsemad vormid on ju eelkõige seotud konkreetse ruumiga ning seal neid tuleks ka eksponeerida. Kas teie arvates on küllalt, kui kunstnik mõtiskleb pisut mõne abstraktse teema üle ja teeb siis ühe uue ilusa asja?

Usun, praeguses klaasikunstimaailmas tegeletakse rohkem ideede, sõnumiga, materjal on lihtsalt vahend. Klaasikunstnikele on klaas vahend, nad oskavad oma ideid edasi anda. Nad tunnevad ennast selles valdkonnas kõige kindlamalt, vabamalt. Olen nõus, et erinevate erialade tööde kõrvuti eksponeerimine loob erinevate mõtteviiside adumiseks suurema võimaluse. 

Kas materjali vastupanu on siis nii tugev?

Minu arvates on klaas kõige võluvam materjal: selle teeb iseäranis võluvaks neljamõõtmelisus, tavapärastele mõõtmetele lisandub sügavus, mis tuleb esile klaasi transparentsuse tõttu.

Eesti kunstiakadeemias on tarbekunstialad koondatud disainiteaduskonna alla. Mõnele osakondadest on lisatud disain (tekstiilidisain, moedisain, tootedisainist rääkimata), mõned on aga edasi jäänud kunstiks (klaasikunst, ehte- ja sepakunst, nahakunst), keraamika on ilma igasuguse lõputa. Kas reaalselt on erialade suundumusel vahe ja tekstiili ning moe ettevalmistuses mõeldakse rohkem tootmisele kui klaasikunstis?

Tarbekunsti tehnoloogiad on täiustunud, palju on juurde õpitud. Sisulises plaanis tegeletakse nii kunsti kui ka disaini õpetamisega. Klaasidisainis õpetatakse praegusaja nõuetele vastava klaasist tarbeeseme loomist. Kahjuks jääb see ülesanne kavandina paberile, sest puudub tootmisbaas.

Kuidas magistriõppe programmis on: kas tudeng saab valida disaini- või kunstikallaku vahel?

Idee väljendamisele pööratakse rohkem tähelepanu. Kui mõni magistrant valib teemaks klaasidisaini, siis ta loomulikult saab ka selles vallas oma töö teha, aga suundumus on siiski klaasikunsti poole.

Järjest kasvab ju nõudlus omamaise tarbeeseme, kunstniku kujundatud esemete järele.

Eks ideaalis peaks ju mõlemad olemas olema: laiatarbekaup ja kunstnike unikaallooming. Praegu on meie poodides ju valdav kas Soome või Prantsuse või mingi muu maa klaas. Hind on ka soodne, kui midagi läheb katki, saab selle kergesti asendada. Mina küll loodan, et meie klaasitööstus saab uuesti jalad alla.

Miks valisite oma näituse nimeks ingliskeelse “Beautiful’i” eestikeelse “Ilusa” asemel?

“Beautiful” on ju ilu täis, paksult ilu täis, eestikeelne vaste on tagasihoidlikum. Eesti keeles oleks siis võinud olla “Puhas ilu”. Me isegi hääletasime klaasikunstnike ühenduse koosolekul, millist teemat valida, võitis “Beautiful”. Ju selles oli siis midagi, mis irriteeris, inspireeris. Tihtipeale õhkame ilu tunnetades “Beautiful!”, sellest saavad aru ka need, kes inglise keelt ei kõnele. Emotsiooni alatoonist sõltub, kas tegemist on siira ohke või irooniaga. “Beautiful” on sama arusaadav mõiste kui lühend “OK”.

Midagi pole teha, inglise keel on ju praegu ka kõige kommertslikum keel, mis eelkõige, kui mõelda ameerikaliku eluviisi ja -hoiaku peale, sobib just millegi tähistamiseks, mis võiks kõigile meeldida, aga millel on igaühe arvates siiski oma tähendus olemas. Kui nii mõelda, siis see näitus peaks kuidagi dialoogis olema massitootmise, -maitsega.

Kui mõelda näituse potentsiaalse vaataja peale, siis suvelõpul on Tallinnas turiste ja oma inimesi pooleks, inglise keel on ju arusaadavam.

Aastanäituse avamisel andsite välja klaasikunsti preemia kahe viimase aasta loomingu eest. Selle sai Tiina Sarapu. Miks just tema?

Tiina Sarapu sai aunimetuse “Tunnustatud klaasikunstnik 2004/2005”. Ta sai selle silmapaistva tegevuse eest klaasikunsti ja -disaini alal. Tiina Sarapu on silma paistnud särava loomingulise tööga, ta võitis disainikonkursi “Trieste Contemporanea 2004” peaauhinna. Klaasikunstnike ühendus otsustas, et aunimetus on vajalik, kuid valikut  ei teinud klaasikunstnikud, kolleegid, vaid peamiselt kriitikutest, kunstiteadlastest koosnenud žürii. Ka Tiina Sarapu aastanäitusel eksponeeritud töö “Elu kuldsed hetked” mõjub  tervikuna. Ta on vastastikku asetatud peeglite abil loonud lõputu koridori, kus tekivad uuesd illusoorsed ruumid. Võib-olla on need eluetapid, täis kuldseid hetki. Ükskõik kummalt poolt seda tööd vaadata, jääb nii ette kui ka seljataha ilusate hetkede jätkuv lumm. Tema töös olev beautiful avaldub kuldsete hetkede jätkuvuses.

Tiina Sarapu on oma töö, installatsiooni ka teatraliseerinud. Näitusekujundajatena oled koos Merle Kannusega veel sammu edasi astunud ning teatraliseerinud kogu ruumi: galerii tagumine ruum on värvitud mustaks, kasutatud on ainult kohtvalgustust, eimene ruum on küll avatud, kuid värvilised seinad, valit
ud postamendid on igati rikkunud neutraalse galerii, valge kuubi efekti. Vaataja juhitakse pidulikku, erilisse atmosfääri.

Meie loodud atmosfäär peab ka illusoorselt mõjuma, sest ilu kui selline on ju sageli illusioon. Esimese ruumi toon toonis üleminek on valitud seepärast, et luua illusoorset sügavustunnet.

Millised tööd väljendavad sinu kui kuraatori arvates kõige enam täiuslikku ilu?

Minu üks vaieldamatu lemmik on Eve Koha töö “Monstera”,  millega ta on osutanud looduse korrapärale, ilule.

Aga beautiful’i kunstlikkus?

Koha jääb pigem euroopaliku ilumõiste juurde: ta on loonud väikestest identsetest geomeetrilistest kujunditest võluva terviku. Looduslikes materjalides on seesugust loogikat ja korrapära palju. Looduses näeme monstera vilja välispinda, Koha on avanud meile selle sisemise struktuuri. Ma olen äärmiselt õnnelik, et olen saanud selle kogemuse võrra rikkamaks.

Paar aastat tagasi oli Tallinna Linnagaleriis näitus, mis ühendas klaasikunsti (Kalli Sein, Tiina Sarapu ja Maret Sarapu) ning jää- ja lumestruktuurid (Fred Jüssi fotod), kunstliku materjali ja looduse ilu, struktuuride selguse, loogilisuse, võluvuse. Seda näitust ajendas tegema äratundmine, et kõik see, mille nimel klaasikunstnikud nii palju vaeva näevad, on looduses olemas. Kuid seda, mis on kogu aeg olemas, võtame ju nii endastmõistetavalt, et seda ei oska isegi mitte näha. See oli tõesti väga hea koostöö. Kas Eve Koha töö võiks ka sellesse struktuuride maailma panna? Mõelda teaduse ja kunsti kokkupuutepunktide peale?

Absoluutselt. Eve Koha töös kohtuvad mitmed tasandid: loodus, optika seaduspära, kunst. Tema töö kumavus saab võimalikuks ainult tänu klaasile, just selle materjali omaduste tõttu. See on see põhjus, miks valitakse (ja ka jäädakse) mingi kindla materjali juurde. Ka Kalli Seina “…nagu taevas nõnda ka maa peal!” avab imehästi “Beautifuli” kontseptsiooni. Taevane kõiksus, jumalikkus, külm tonaalsus on vastandatud maisele soojusele. Kunstnik ise on öelnud, et maine pool tema töös väljendab maist armastust. Tahaksin tõmmata paralleeli, et jumalik kõiksus on võrdne maise armastusega. Või kui lähtuda Kalli Seina töö pealkirjast, siis on tal selles sama kindel kui Jumala tahtes.

Merle Kannuse klaaskirstus uinunud kaunitarid on üles ehitatud otseselt ameerikaliku konsumeerse ilu peale. Ta on mänginud ju oma lapsepõlve iluideaaliga, igatsusega: tema Lumivalgekesed on tema teismelise-eas joonistatud pabernukud. Pabernukud on ju alati olenenud moejoonistusest või sellest ilulaadist, mida kõige sagedamini näidatakse massimeedias.

Ilmselgelt on Kannuse idee hakanud hargnema Lumivalgekese muinasjutust, klaaskirstust: pöialpoisid ei tahtnud loobuda oma ideaalist, millega nende silm oli juba harjunud ning tavapärase kirstu asemel sulgesid nad Lumivalgekese klaaskirstu. Merle Kannus on kasutanud klaasivalu tehnoloogiat: kirst koosneb kahest poolest. Kaks vormi on kokku liidetud, pabernukk on kahe kihi vahele liimitud, pärast on pinnad üle lihvitud ja poleeritud.

Kas nende kontseptuaalsete objektide puhul võiks kõne alla tulla mitmiku variant: millegi loomine, mis kuulub siiski kunsti, aga mida saab suhteliselt hõlpsalt juurde toota. Lumivalgekese puhul oleks ju 7 ideaal, seitse võiks korduma hakata. Pabernukud on kõik pisut isesugused.

Väikestel joonistamist armastavatel tüdrukutel jääb käe sisse üks joon: ühel hetkel võib see nii-öelda koopiamasinaks muutuda. Ideaal muutub automaatseks: see viitab teatud mõttes oma aega kinnijäämisele, selle mõjudele kogu elu vältel.

Tugeva kontseptuaalse lähenemisega on ka Eva Käsperi ja Katrin Tukmanni tööd: Käsperi “1 200 000.-” viitab ju otseselt taas tarbimisühiskonna arusaamale: kõik, mis on kallis, on iseenesest ilus, ükskõik, kas siis kunstniku tehtud klaastorudest lühter on kellegi meelest ilus või mitte. Tukmanni ebaharilike materjalide kokkupanemine annab mitmeid tõlgendamisvõimalusi: tippu jõudmise raskus, tipu (klaasist redelikesed) illusoorus jne.

Käsper mängib hinnašokiga: las vaatajad siis näevad ja ahhetavad, et “appi, kui kallis!” Nii ilus töö peabki kallis olema. Katrin Tukmanni “Meie tippe” võiks vaadata ka klaasikunstnike metafoorina. Mulle meeldib, et liivalosside tippudes olevate redelite otsad ei ole kuhugi toetatud, need ei vii kindlaksmääratud kohta, vaid kõik jäetakse avatuks, raame pole. Tukmann on õnnestunult kõrvutanud robustse ja õrna, liivaga üle valatud plastiku ja klaasi. Liivaloss on taas tagasivaade lapsepõlve: mida kõrgemaks liivalossi tipu sai, seda uhkem tunne oli. Kairi Orgusaare piibud on ka igati esiletõstmist väärt. Sõõmu puhast “augustikuu ööde lõhna” või “hõõguva loojangu lõhna” vajab igaüks. Tal on elegantse vormi tunnetust ning ka peent detailivaldamist. Need piibud vajavad süvenemist.

Tema piibud meenutavad pisut dekadentlikke sigaretipitse, midagi 1920ndate elulaadist.

Mare Saare ja Maret Sarapu tööd moodustavad lillenurga: kas lilled on ikka alati ilusad või on see vaid väljakujunenud arusaam? Mõlema kunstniku töödes on viide kokkuleppele, kultuurilistele väärtustele. Sarapu roosimotiiv kordub: elavast lillest saab kuivanud, hääbunud taim. Värske lill on ilus, herbaariumis on mälestus ilust ja mitte ainult … Kummal neist on ajas suurem väärtus?

Samas on kuivanud, musta lille kontuurid, faktuurid kõige selgemalt välja joonistatud. Värske, roosa lill on vaid helendav kängar, sellel puuduvad detailid. See on mööduv viiv. Ilu ajalisus tuleb Maret Sarapu töös küll hästi välja. Kuivanud lillest on saanud mälestus. Aga sinu töö “Ainult sinule”?

Lihvisin kirkast klaasist luige, lendavas poosis. Luik on üleekspluateeritud sümbol – ilu, truudus, püsivus, mõnes kontekstis ka meelepete, kavalus. “Ainult sinule” rõhutab ilu, mis väljendub paarisuhte võimalikkuses. Kestvuse ilu. Mõtlesin ka sellele, et oma tööga püstitan luigele ausamba, sest luik on ühtlasi ju ka kitši sümbol.

Kestvust rõhutab ka ju eri vanuse ja taustaga kunstnike kaasahaaramine. Seekordsel näitusel on väljas Maie-Ann Rauna, Pilvi Ojamaa, Maie Mikof-Liiviku perfektselt teostatud tööd.

Mul on selle üle siiralt hea meel! Maie Mikofi “Mõõdetud ilu – maht 618 ml” viitab kuldlõikele, rehkendatavale ilule.

Ojamaa “Elaan” räägib küll paarikümne aasta tagusest ilusse suhtumisest, totalitaarse ühiskonna normeeritud, aseksuaalsest, puhtast ilust. Ilu väljendamiseks kasutati aga inimfiguuri, kõige enam naisakti. Ta on kasutanud ka täpsust ja aega nõudvat graveerimistehnikat. Samas kutsub Ojamaa kauni noore võimlejanna keha ennast tõlgendama. Ajalooliste tippteoste (ka meie omade) tõlgendamist, dialoogi tahaks tõesti näha. Milline võimalus panna tudengid mõtlema ja empaatiliselt olnule lähenema.