omnivoorid nagu me oleme
sööme kõike mis ette satub
sööme taimi ja loomi
ja linde ja putukaid
ökotooteid ja rämpstoitu
toorest hakitud
keedetud püreestatud
ühes tükis grillitud
üleküpsetatud ja wrapitud
kõike kasulikku ja mitte
konservantidega ja ilma
geneetiliselt muudetud ja mitte
maitselisanditega ja ilma
seedeorganite ergutamiseks
sööme sütt ja
närime nätsu
veel millegi pärast
närime küüsi
ja üksteise kallal
neelame unerohtu ja raamatuid
vahel peame alla neelama
oma keele
sõnad
ja pisarad
kui suu on täis
õgime silmadega
kõike mis asub me vaateväljas
eriti naabruses elavaid inimesi
nende maju ja autosid
ja riiete alt välja ulatuvaid
kehakumerusi ja rahakotte
darwini meelest
aitab kõigesöömine
meie liigil püsida
*
Hoian pisaraid tagasi. Ja sõnu
tuleb ka kui suu krimpsus ja kinni.
Pimedus tuleb tasakesi, saab
enne hämaruseks, üheks halliks,
siis teiseks, järgmiseks, tumedamaks,
kuni viimaks polegi järel muud
kui seesama nägu aknaklaasil.
Tõmban kardina ette.
*
Olen elanud siiani,
seinad on mind püsti hoidnud,
uksed hoidnud minemast.
Aken vaatamast.
Elan surmani,
paremini ei oska.
Täpsemalt ei oska öelda.
Ühel ilusal päeval
päästab mind
üks mõte.
HEI, HÄRRA MOTIKAMEES
motikamees pani masinale hääled sisse, käristas
ja törtsutas mootorit tänavanurgal kohvikuterrassi ees
paigal seistes, endal edeva ahvi nägu peas.
veeretas mootorit tühjalt kannikate all, kohalt edeneda
kavatsematagi. mina olin sealsamas ja vaatasin pealt,
kohvikulaua ääres olin sunnitud. võtsin üleõla-
kotist revolvrikese, ei hakanud soojenduseks pikalt
keerutama, lasin tüübil esikummi sossiks.
tüüp hakkas parajasti paigalt võtma ja pani käna maha.
hüüdsin talle: kuulge, motikamees, palju kisa,
vähe villa, võtke oma ratas käekõrvale, tasa
sõuate, kaugele jõuate, kõnnisklege või kõnnelge jala
koju, seal pange oma kunstlik peerumasin põlema,
et enam kunagi ei tekiks kiusatust löristama tulla.
*
uni nägi mind
kui ma magasin
tekialune alastisoe
ja nägin ühte teist und
uni kõhkles hetke
otsustas mind mitte häirida
ja läks ära
siis ma ärkasin
ega teadnud et ta käis
mõtlesin ainult
et pole seda und
enam ammu näinud
*
kodunt eemal kauges linnas
kohtab ajapikku palju tuttavi tuupe
seal on katja ja seal on maarja
sugisel ikebukuros
viie tanava ristmiku juures
kohtusid vilksamisi pilgud
aastate eest lahkunud vanaemaga
no kuhu ikka on aastate eest pageda
aga kuhu ta tuli on sestpeale siis teada
monel paeval voib korraga naha
oma sadat tuhandet inimest
olgu shinjuku jaama mutikaikudes
massidega kaasa kandudes
shibuya jaama esisel ristmikul
peremeest ootava hachikou juures
risti-rasti rahva vahel teed rajades
nii et kui siis keegi
jarsku nimepidi teretab
ei saa olla muud kui ullatunud
oma ainsakesega
ainult ei ole seni kokku saanud
tema ongi ju ainus
*
Õhus viniseb ja heliseb.
Te räägite jõmmist.
Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua
te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,
puhta olemise välgatusteni, mida usute
nägevat külajoodikus
või hulluks läinud poeedis.
Kui tema joob, ilmneb saladus.
Kui mina täis jään, tulen kallale.
Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.
Lasen teile oma heitgaasi näkku.
Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.
Vihastan sõnade peale. Mölisen.
Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.
Praht jääb must maha.
Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite.
—Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.
—Ah, ei, ikka mina.
—Ei, mina see olen.
—Ei, mina. Andke andeks.
Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged
helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla türukud ja poisid.
*
Arhiiv. Suusarada
Kahemeetrised kuused kasvavad seal,
kust kunagi läks suusarada.
Neid suuski
me praegu ei näe
ega ka laste ninaverekoralle,
noore higi vedelat kulda.
Neid hooletuid kuuski
ei sunni me maasse noorenema,
kraav ei paljasta
võibolla kunagi enam
oma rõõmutoonud betoonsuud,
heinad ja lepad võimutsevad ükskõikselt.
Mõte tohutust nähtamatust arhiivist siinsamas,
päästab siiski, usume,
suusatanute, hiilanud kannatanute, meie,
juveelide elu.
MÄNNID
Männid viibutavad näppuKõigile, kes ei oleNii uhked nagu nemad.Nemad juba ei liigutaSõna või vile peale,Ei jookse eest ära,Ei hakka vastu, ei palu armu.Kui neid raiud, kukuvad nad mahaJa tõusevad suitsuna jälle üles,Kõrgemale ja rõõmsamalt kui enne.Hei, kuule, seda näed?Ime seda, hirm!Nad viibutavad näppu, tuulOn ainult pisut abiks.
*
Masinad surisevad.
Ei kannata nende osavõtmatut häält.
Närv ka ei liigu neis minu liigutustest.
Või siiski.
Keeran nuppu, vaiksemaks, valjemaks.
Soojemaks, jahedamaks.
Aastaid olen enda küljest otsinud
nuppu, millega saaks end mõneks ajaks
välja lülitada.
DORIAN GRAY HERILANE
Hiigelherilane tuli mu tuppa,
suur nagu lind, hävitaja,
peopesa pikkune.
Mul polnud aega teda
maha lüüa ega välja ajada.
Panin klaaspärlid kaela,
jätsin akna irvakile, herilase ründele,
ja läksin.
Kolme päeva pärast tulin pärliteta tagasi
ja herilane lamas kõveras maas.
Oli jäänud poole lühemaks.
Magasin temaga ühes toas
ja järgmisel hommikul
oli ta krimpsus nagu pisike kärbes.
Mina polnud temaga
võitlemagi vaevunud.
Mina, herilase süüloom.
Herilane, armas portree, viskan su
enne muud ära, kaminatuhaga
prügikasti. Su õed-vennad
tulevad jälle, ja kes teab,
mis minust kord saab.
LUULETUS
Mida on mul teile öelda, sõbrad?Ainult ühte – ihaldage mind!Janunege minu sõnade järele,Nõnda nagu mina janunen teie pilkude järele,Nõnda nagu mina janunen teie janunemise järele.Mina olen elujanu –Kes minuga joobEi saa iial küll.Selline on minu and ja tõotus:Iha minu ihast,Eri minu erinevusest,Sest mina olen tee ja kohv ja viin,Sest mina olen tee ja ee ja ee,Sest mina olen tee ja tee veel!Mina olen ülestõus ja melu!Mida on mul teile pakkuda, sõbrad?Ainult ühte – ma ei lõpe äraIsegi kui ma lõpen.Mina olen ülelugemine ja mälu!Ma olen alati siin,Te loete mind praegu –Ja kogu kahtlus lahtubPärast viimast hüüumärkiAlgavasse valgusse:Ülelugemisse!