Kontserdisarja „Heli ja keel“ hooaeg lõppes tänavu kahe väga meelihaarava kontserdiga Helsingis ja Tallinnas. Eesti ja soome nüüdismuusika kõrvutamisele keskendunud hooajal ei antud kontserte küll palju, ometi on tegemist Eesti muusikaelus oluliste sündmustega. Kõige silmapaistvam oli kahtlemata kolmepäevane Saariaho festival veebruari keskel, kui kõrvuti Kaija Saariaho teostega kõlasid Arvo Pärdi, Helena Tulve ja Jüri Reivere teosed. Festivali ümber asetus kaks kontserti, üks Kristjan Kõrveri ja Markku Klami ja teine Malle Maltise ja Maija Hynnineni muusikaga. Helsingi galakontsert „Colliding waves“, mis sai pealkirja Maltise samanimeliselt teoselt „Põrkuvad lained“, oligi kogu hooaja kokkuvõtlik ülevaade: Helsingi publikule anti võimalus kogeda selle eredamaid hetki, kui ettekandele tulid Kristjan Kõrveri, Saariaho, Tulve, Reinvere, Pärdi, Hynnineni, Klami ja Maltise muusika ning Marko Veinbergsi luule. Kontserdi eel tegi kava küll skeptiliseks – kuidas see kõik küll omavahel sobitub? –, ometi moodustus väga kaunis tervik.
Esimeses kontserdipooles sai kuulda enamasti elektroonilisi teoseid Hynninenilt, Klamilt ja Maltiselt. Väga nauditav oli avaloona kõlanud Kaija Saariaho „Kroonlehed“ Leho Karini esituses. Nüansirikas mäng akustilise soolopilli ülemhelitremolote ja sul ponticello kõlaga sulandus väga hästi elektroonilise materjaliga. Saariaho festivali esituses on meelde jäänud kompaktsus ja väga hea energialaeng, aga Balderi saali akustika ja esitus lubasid süveneda nüanssidesse.
Esimese kontserdipoole ainus akustiline lugu oli pikoloflöödile (Leonora Palu), tšellole (Leho Karin) ja tšelestale (Diana Liiv) kirjutatud Kristjan Kõrveri „Ludus Triplex V“, mis sobitus tämbrite ja mängulisuse poolest üllatavalt hästi elektrooniliste lugudega. Kontserdi ühe eredama hetke lõi Helena Tulve teos „L’Équinoxe de l’âme“ ehk „Hinge pööripäev“ (dirigent Jaan-Eik Tulve). Keelpillikvartett oli kõla ja kulminatsioonidega väga veenev, Arianna Savalli esitus väga selge, maitsekas ja sugestiivne. Samuti oli huvitav kuulda keldi harfi asemel selles teoses kannelt (Kristi Mühling).
Eesti-soome heli ja keelt kõrvutava sarja lõppkontserdil „1977“ oli kavas kolme tol aastal sündinud autori Malle Maltise, Maija Hynnineni ja Vilja-Tuulia Houtarineni looming (samal aastal on sündinud ka kontserdisarja kunstiline juht pianist Diana Liiv). Huotarineni luule oli lükitud Maltise tsükli „Kandlekirjad“ kolme osa vahele. Väga hea oli kuulata seda poeedi enda ettekandes koos Eeva Pargi vahetult järgnenud eestindusega Maarja Kangro esituses. Maltise sooloteoseid kandlele ja Huotarineni luulet seob ilmselgelt looduslähedus. See oli imetlusväärne, kui hästi suutis Kristi Mühling panna Maltise sooloteose kõlama vene teatri black box’i üsna kuivas akustikas.
Kontserti kuulates ja kava lugedes tekkis tunne, et nelja loomeinimest ei seo ainult sünniaasta, vaid ka laiahaardeline, teisi kunstivaldkondi kaasav mõtlemine. Selle hea näide on Maija Hynnineni „… sicut aurora procedit“ ehk „… kui koidik kumab“ viiulile (Olga Voronova), elektroonikale ja õhuakrobaadile (Kädi Metsoja). Mitmesuguse laiendatud tehnikaga kaunistatud viiulipartii jättis virtuoosse, ent instrumendipärase mulje. Alguses jäi õhuakrobaadi ja muusika seos mulle tabamatuks, kuid teose arenedes muutus see üha hoomatavamaks. Hynnineni loomingu teeb kirevaks ja põnevaks elektroonika kasutamine: ühest küljest on elektroonika tema teostes interaktiivne, sinna on lisatud ka salvestatud tänavamüra, Hildegard von Bingeni antifoon jt sisaldavad pigem konkreetse muusika elemente. Huvitav kuulamiskogemus oli ka Maija Hynnineni „Earthship“, mille alguses oli selgelt kuulda kahe muusikalise materjali kasutamine: ühel noodil kiirenev motiiv eri pillidel – vahel teiste pillidega sünkroonis, vahel mitte –, sellele vastandub otsiv melismaatiline motiiv. Need olid nagu kaks erinevat, vastuolulisi mõtteid tekitavat liikumist, mis seda teost alguses arendasid ja kompaktsena hoidsid. Laiahaardelisusest rääkides sobitus väga hästi konteksti Maija Hynnineni interaktiivne elektroonika- ja valgusinstallatsioon „Do Not Cross – The Fortune telling Pipe“, kus on samuti kasutatud Vilja-Tuulia Huotarineni luulet. Installatsioon oli interaktiivne: elektroonilisele helitaustale lisandus luule hetkel, kui kuulaja astus kleeplindiga märgistatud alale. Luulerütmi sai kogeda ka visuaalselt seinale projitseeritud looduspildil vilkuva punase värvina. Korraks välgatas mõte, nagu oleks antud kogeda sünesteesiat neile, kellele see muidu pole võimalik.
Minu vaieldamatuks lemmikuks kontserdil „1977“ oli Malle Maltise teos „Põrkuvad lained“ keelpillikvartetile ja elektroonikale. Helilooja on kasutanud sama muusikalist materjali eri ajahetkedel nii akustiliselt kui ka elektrooniliselt, kusjuures vahel eristub elektrooniline materjal akustilisest selgesti, vahel on aga täiesti sellega läbi põimunud ja eristamatu. Teos on selge struktuuriga, pidevat põnevust hoiavad erinevate helide kokkupõrkel sündinud uued kooskõlad.
Kontserdi nimilugu, kollaaž „1977“ on autori sünniaastast pärit helilõikudest koosnev mitmekülgne ülevaade nii kultuuris, poliitikas kui ka majanduses toimunust. Kõlanud dokumentaalsed helilõigud põhjustasid algul tagasihoidlikke naeruturtsatusi ja tõid välja selle ajastu absurdsuse, kuid ka sügavama poole. Kompositsioon „1977“ kõneleb kahtlemata selles keeles, mida mõistab paremini Eesti taustaga kuulaja, kel on olnud selle ajastuga kokkupuude. Olnuks huvitav kuulda võrdluseks Maija Hynnineni samateemalist kollaaži, et panna proovile, paljut me oskame naaberrahva selleaegsetest helilõikudest mõista ja välja lugeda. Olen põnevil, millist keelt ja heli pakuvad kontserdisarja järgmised ettevõtmised.