Kas poliitikas on jäävaid väärtusi või sõltub kõik vaatenurgast? Kuidas on kunstiga? Kas kunsti vaatenurk võimendab segadust poliitikas või annab sellele selgitava mõõdupuu?

Katrin Koskaru luges läbi ajakirjanik Anna Politkovskaja dokumentaalraamatu Tšetšeeni sõjast. Kuidas ka ei istu ega astu, ikka annad kellelegi ettekäände karistamiseks. Haarangutes nuheldakse juhuslikult ette sattunud inimesi või tapetakse, et laipu omastele tagasi müüa.

Kuidas ette kujutada ettekujutamatut? Otsides kokkupuutepunkte isikliku kogemusega, alustab Katrin Koskaru Tartu pruuni kodumajaga – paneelikas nagu iga teine Tšetšeeniaski. Kaukaasia mäeahelik on sõjafantaasia maastikuks liiga romantiline. Maaliklassi määrdunud tahvlitest nurk on sobivam taust, kuhu paigutada majatahukas. Selle ümber võib sättida püssimehi ning sihikult põgenevaid elanikke. Käsi tõrgub toorest stseeni läbi maalimast. Tulemus on nooremas eesti kunstis levima hakanud storyboard-stiil, maali asemel selle stsenaarse plaani esitamine. Nagu renderdamata jäänud 3D-kujutise mudel, sest renderdatud pilt on ilutsev kitš.

Sõda ei ole arusaamatu ainult õuduste äärmustes, seal kaob igasugune ratsionaalne alge. Kui “siga” on sõimusõna kõigile ja moslemitele tabu, siis kumba sõdivat poolt tähistab maalil kujutatud lihunik ja kumba siga, keda ta veristab? Tänapäeva sõda tekitab üldist identiteedikriisi. Tänapäeva sõduri ülesanne ei ole rünnata vastaspoole sõdurit, vaid tsiviilelanikke. Kui raha on palju, tehakse seda lennukite ja rakettidega, kui raha on vähe, vägistatakse tasuta varustusega. Peaasi, et massiliselt.

Kas kunst toob selgust sõtta, millest on saanud äri ja sport?

Andri Ksenofontov

Omas keeles

Uno Roosvalti näitus “Omas keeles” Evald Okase muuseumis 5. – 31. VIII.

Haapsalus Evald Okase muuseumis esitas augustikuul oma maale Uno Roosvalt. Tema eelmisest suuremast, 60. sünnipäeva tähistanud näitusest on möödas viis aastat. See näitus omaaegses  Hansapanga galeriis andis ülevaate kunstniku veerandsaja aasta loomingust. Näituse pealkiri “Omas keeles” sobiks iseloomustama vist küll iga väljakujunenud ja mitte enam noore kunstniku loomingut. Uno Roosvalti puhul haarab see väljend lisaks isikupärasele käekirjale ka ta tööde sisu. On ju kunstniku loomingu põhiosa sündinud eestimaiselt pinnalt, ta maalt ja merelt, maa ja vee piirilt. See on karmivõitu rannaromantika, vanad paadid, esemed rannal, siinne tormi ja tuulte ja paese pinna kujundatud looduse omapärane võlu – minek ja tulek ja olemine.

Uno Roosvalti 2001. aasta näituse uusim ja selle näituse vanim eksponaat on maal “Veepiiril”. Kummalise meeleoluga, puukõrguseks suurendatud käbiga (või vastupidi), mõjus see töö üsnagi irreaalselt, erinedes nii kunstniku senise loomingu realistlikust põhisuunast. Ilmselt hakkas see kergelt sürrilik väljenduslaad kunstnikku tõsisemalt huvitama ning nii sündis maalide sari “Variatsioonid”. Samas stiilivõtmes on maalitud ka 2004. aasta sari “Üle lageda”, Eestimaa looduse ja kodusoojust sümboliseeriva triibuvaiba mõjukas kooslus.

Mõõdukast muutumistahtest räägib ka teisenenud motiivivalik. Nii on ta põiganud korraks linnakeskkonda. Ja kuigi kivimüürid pakuvad maalilisi pindu, saab maalide peategelaseks ikkagi elusloodus, seekord  koduloomade ilmekad portreed ja linnalind.

Uno Roosvalti tugev joonistusoskus on üldteada. Ta maalides ilmneb joonistuse-maalilisuse dünaamiline tasakaal. Puhas värvistiihia pole kunstnikule omane, kuigi nii mõnigi meeleolukas loodusvaade läheneb sellele (“Jäätuv meri”). Hoopis lähedasem on talle pildiline jutustus. See ilmneb ka möödunud aasta Hollandi ja Norra reisimuljete ainetel valminud töödes. Reisimuljed on toonud kunstniku loomingusse värskust, ent väljenduslaad jääb ootuspäraselt omakeelseks. Nii  on huvitav näha, kuidas täiendavad-võimendavad üksteist eelmainitud linnaaineline “Elanik” ja hollandi motiiviga kompositsioon jalgratastega. Huvitava ja oma senise loominguga haakuva  motiivi on kunstnik leidnud Põhjamere rannikult – mäena kõrguv värviliste võrkude kuhi. Selle ainestiku toel on valminud nii maal kui joonistused (need on eksponeeritud praegusel näitusel Tallinna Kunstihoones).

Eriti inspireerivalt on Uno Roosvaltile mõjunud Norra oma kõrgete mägede ja avarate vaadetega ning sealse suurima kunstniku Edvard Munchi looming. Kord liidab ta kompositsiooni peaaegu koopia täpsust taotleva “Tütarlapsed sillal”, siis maalib oma nägemuse “Elutantsust” või loob suurejoonelise päikesemotiiviga maastikuvaate.  Norra kunstniku seesmine rahutus ja dramatism jääb Roosvaltile võõraks, küll aga ühendab nende loomingut meeleoluline kargus ja monumentaalsuse taotlus. Tundub, et ka nende värvivalikus ja maalimislaadis on lähedust.

Maire Toom