Luule: Jan Kaus, Livia Viitol, Mathura, Ain Kaalep

6 minutit

Taasiseseisvumispäeva eelõhtul

tulen Kristiine keskusest

bussipeatuses istub

algkooliealine poisike

küsib sosinal

tädi kas sul süüa on

võtan kotist oma igapäevase kohukese

ja ungari virsiku

mille ostsin lohutuseks

et ei jõudnud

suletud bussiliini pärast

õigeks ajaks

Väikese Emajõe äärest

Poska tänava aeda

Püha Istváni päevale

poiss mugib kohukest

paneb silmad kinni

oh kui magus!

ütleb et on üheteistkümnene

sõidab number 23-ga Rahumäe kalmistule

seal saab ööpäev läbi

tasuta kraanivett –

kas sina ei teadnudki?

aga homme

homme on  pühapäev

siis pääseb Rahumäe kirikusse –

seda sa ju tead?

seal palub

ning tänab

 

 20. augustil 2006

 

 

 

 

Mathura

 

LÄBI VASKNARVA

 

I

Läbi Vasknarva

ei lähe ühtegi teed,

või kui, siis ainult Jumala riiki.

Uus hommik,

mis tõuseb järvelt ja jõelt

kinnitab taas vanad piirid:

tulistatakse hoiatamata,

saadetakse vangi

või tagasi,

kalu jagatakse vastavalt

sellele, kes kuhu kaldasse ujub.

Ning vennad ja vanaisad

on endiselt maetud

“sinna”,

sest läbi Vasknarva

ei lähe ühtegi teed…

 

Või kui, siis ainult Jumala riiki –

uhke rohekupliline kirik

seisab kõrge valge müüri taga

ning kaugemal

leidub ka surnuaed

 

kõigile patustele

ja pühakutele, kes siia tulnud

ja siit läinud,

tumedast tõrvatud paadist

või valge männimetsa alt,

kokkuklopsitud kodust

või metsikusse kasvanud aiast,

tuuletust teetolmust

või veel tuulamata soost.

 

“Siin sündisin ja siin

kasvasin üles. Siin

on kõige parem,” kinnitab

lavka-juhist vanamees,

naeratus vereval põsel.

“Siin sündisin ja siin

kasvasin üles.

Kuhu mul veel tahta?

Ei taha enam.

Linna küll ei taha enam…”

 

 

II

Allavoolu –

teistmoodi külad,

omamoodi

kodused ja pea kõigile

võõrad, kaugel

kapitalist ja kallinevast korrast.

Karoli ja Kuningaküla,

Jaamaküla ja Permisküla,

Gorodenka ehk Punamäe –

jaanituled siingi,

siingi kõrge ja lühike suvi.

Ikka minek

ja tulek mööda rohuseid radu,

täispommitatud raba serval

ürgne puutumata mets.

Rebasekutsikas

sügab teeveerel koonu,

rabapüü jalutab ja

otsib paika.

Orhideed nagu naadid.

 

Räägi nüüd siingi,

et vihkame ühist

ja vihkame üksteist

ikka ja üha,

ja aina rohkem.

 

Elu on raske,

sest päevast päeva kanname end

punasesse raamatusse.

 

 

Ain Kaalep

 

PRONKSSÕDUR RÄÄGIB

 

Üht-teist ma kuulen siin Tõnismäel,

aeg-ajalt ka tigedat mõna,

ise pidades vaikima. Lõpuks nüüd

aga võtan ometi sõna.

 

Ma midagi isiklikku ei tea

ju tuntud kujur Roosist,

kuid küllap vähemalt selge pilt

võiks jääda sellest poosist,

 

mille sain mina, nii nagu seisan siin

tema taiduritahte läbi:

vahin maha, ja minus kehastub lein

ja leinaga koos ka häbi.

 

Kui oleksin lihtne sõjamees,

kes käsuga rindele aetud,

võib-olla sealt pääsnud, võib-olla ka

seal langenud, maha maetud,

 

ei oleks nii raske mul seista siin,

ent kes teab, kuis see asi mul ongi –

olin hoopis võib-olla see, kes viis

siitrahvast Siberi-rongi?

 

See munder, ei seda salata saa,

ju siinmail end nii väga määris,

et lausa põlgust ja vihkamist

pikiks aastakümneiks vääris.

 

Ei üksnes siinmail! Oli kord

üks maa, nimeks Volga-Saksa,

mida enam ei ole, ja rääkida head

minu mundrist ka seal ei maksa,

 

kus leidub tšetšeene, ingušše ja veel

nii mõnda Kaukaasia hõimu

või krimmitatareid, rahvaid neid

kes tunda võitjate võimu

 

said nii, et naiste-lastega koos

pidid astuma Siberi-rongi

minu mundriga meeste käsu all.

Üksjagu läks muidugi kongi,

 

üksjagu edasi sealt – davai! –

ilma pikema jututa mulda.

oli öid, kus mõeldi ka Venemaal:

kas järele meile ei tulda?

 

Oh jah, minu mundris mõnigi mees

ju au ja kiitust ka maitses

selle eest, et ta oma kodumaad

päris tões ja vaimus kaitses –

 

kuni selleni, et juba võõral maal

seda näitas, kel rohkem on jõudu

ja kättemaksjana külvas seal

siis ennekuulmatut õudu…

 

Mu hinges on muidugi mõista lein,

kui mõnestki relvavennast

ma mõtlen, kes tandrile maha jäi.

Ent ka häbist ei säästa ma ennast!

 

Üht-teist ma kuulen siin Tõnismäel

kesk linna liiklusekära,

ja see, mida tahaksin kõigepealt,

oleks minna siit hoopis ära,

 

sest leina ja häbi mõlemat

vaid vaiksel kalmistul talun –

seal kuskil leidke minule paik!

Head tallinlased, teid palun!

 

 

Jan Kaus

 

KUNINGAS JA KOOBAS

 

Kas kunagi ütlen nii?:

 

“Kunagi olin ma kuningas

nüüd olen ma koobas

 

siis paistsin kaugele

nüüd on vaja mind valgustada

 

kuid keegi ei tule

olen kui avatud raamat

mida keegi ei loe

näljane suu

mida keegi ei ravi

 

 

Kunagi olin kuningas

nüüd olen koobas

 

kunagi võisin mängida

leebet loožimeistrit

põhizombiet

elu halloweenipeol

 

mul kahtlustati

salasõnatõbe

võtmesõnahoogusid

 

usuti et olen

hingerikkur

et mul on

kaunishingamine

 

nüüd olen liikunud

esimesest ešelonist teise

teišest kolmandašše

nüüd olen neljanda

järelkäru

vajan tugirattaid

olen viies ratas

seisva vaguni all!”

 

Kas kunagi ütlen nii?:

 

“Kunagi olin kuningas

nüüd olen koobas

 

 

 

naised vajasid mind

tajusid mind, rajasid minuni

nad kutsusid ja utsitasid

oma saadetesse

 

tsiteerisid mind

oma kolumnites

 

kus ma ägasin

mõte nagu ühenaisesaag

 

ma olin kole

huvitav

 

nüüd olen kole

kibe nagu õunauss

kirjutan arvamusi

umbes 60 tähemärki

mitte rohkem, aitäh

 

unarussejäetute aia

tagumise õunapuu

pisimas õunas

 

mind hinnati ja auhinnati

paluti nimetada hind

 

nüüd nimetan oma nime

ja ootan et see midagi ütleks

asjata, au seest olen

libisenud elu sisse

või pigem lõppu

tähelennult liugtrepile

lend oli küll madal

ja liug laugjas

aga lend oli minu

ja liug on minu

ja tunneli otsas

ootab teine, otsata tunnel

kus ma loodetavasti

pole ainuke

kaunitarideta koletis

varupingile kesktormanu

 

 

Kunagi olin kuningas

nüüd olen koobas

 

 

 

mul olid sõbrad

kes laenasid

ning mõnikord

maksid tagasi

 

nüüd ei tea keegi vaenatagi

mu nägu ei ütle midagi

ning raha on külas neljal tuulel

 

kunagi käidi mulgi külas

nüüd öeldakse, et vanaema sünnipäev

kuigi lõviosa vanaemasid

toona juba toonelas

ning me vaikime sellest üheskoos

 

aga mida ikka teha?

igast kindlusest

saavad varemed

ka enesekindlusest

iga looja osaks

loojakarjast”

 

 

Kunagi ütlen?:

 

“See on see, mis järel

mu järelejäänud pabereist

teie, kes te seda niikuinii

ei avalda

olge head ja pomisege seda

pärast varvaste jäigastumist

 

kuigi, muidugi, selline palve

on sulnis pettus, olgu,

kurat võtaks, kujutlege

et see on laul

laulmiseks elvis presley

ja nick cave’i registrite

vahelisel üsna kitsal alal

“teadmamees ütles” viisil

 

king ja cave ümisemas:

kunagi olin kuningas

nüüd olen koobas

 

jumala kiirus minuga!”

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp