Aga ma kardan, et see ei saa teoks. Isegi kui leiduks teatraalidest, kriitikutest, teatriteadlastest entusiaste, kes oleksid valmis asja ajama. Kohe sekkuksid usinad ministeeriumiametnikud küsimustega, kas nii ikka tohib, mis on ikka täisväärtuslik teatritükk, mida lastele soovitada võib. Jne. Mis sest, et nii haridus- kui ka kultuuriministeerium on aastaid kohustusliku teatriõppe teemat nagu kuuma kartulit kahe ministeeriumi vahel lennutatud. Haridusministeeriumi ametnikud väidavad, et nemad pole niisuguse otsuse tegemiseks pädevad, pealegi ei jätkuvat õpetajaid ega ka õpetajate õpetajaid, kes teatripedagooge koolitaksid, kultuuriministeerium viskab kuuma kartuli tagasi, sest haridusküsimused jäävat kultuuriministeeriumi pädevusest välja. Jah, paarikümnes koolis on gümnaasiumiosas teatriõpetus valikainete õppekavas sees, ent seda on meie ligi 600 kooli kohta ikkagi veidi vähevõitu. Õnnega on koos need koolid, kus tegutsevad oma kooliteatrid või näiteringid, aga needki koondavaid vaid väikese, kuigi tänuväärse osa teatrihuvilisi. Ja nood kooliteatrid või näiteringid püsivad vaid entusiastidest pedagoogide (enamasti kirjandusõpetajate) energial. Muidugi tehakse palju täienduskoolitusi, Viljandi kultuuriakadeemia koolitab välja ka huvijuhte, aga nende tegutsemisvaldkond koolis on, selge see, laiem, kui ainult teater.
Seega, kui välja jätta koolid, kus teatriõpetust VALIKainena siiski pakutakse (enamasti neis gümnaasiumides, kus on süvendatud humanitaarsuund), ja ka õnnelikud näiteringiga koolid, siis üldjoontes kujutab teatriharidus põhikoolis ja gümnaasiumis endast juhuslikke teatrikülastusi, mida pahatihti mõjutab kohustusliku kirjanduse diktaat: nii, mängitakse “Kevadet”, “Hamletit” või Tammsaaret, olgu, läheme vaatama! Lohutu värk. Pealegi, tehakse karuteene nii kirjandusele kui ka teatrile, kui teatrilavastust pakutakse kui raamatu lugemise aseainet. No loodame, et enamasti asi ikka nii hull ei ole.
Muidugi võidakse ju küsida: aga miks peaks teatri- või draamaõpetus (nimetagem seda kuis tahes) koolis kohustuslik olema? Küsiksin vastu: aga miks ka mitte? Ja ma arvan, see pole lausdemagoogia, kui juhin tähelepanu asjaolule, kui iseenesestmõistetavalt kuuluvad kooli kohustuslikku programmi kirjandus, kunstiõpetus, muusika. Meil ei tuleks pähegi eelnimetet õppeainete viljelemist koolis kahtluse alla seada. Kas teater on millegipoolest kehvem kunstiliik või ajaloolis-kultuurilises kontekstis kuidagi väheväärtuslikum? Julgen kahelda. Minu koolis näiteks olid väga põnevad ja populaarsed toonase joonestusõpetaja kunstiajaloo tunnid. Ja kuigi meil tegutses ka näitering, nii et teatrihuvilised said pisiku kätte, poleks ei minul ega usun ka mu klassikaaslastel midagi selle vastu olnud, kui kooliprogrammis oleks olnud (loomulikult sama vaimustavalt esitatud!) teatritunnid. Eestlane on teatrirahvas, nii ajaloolises kui ka tänapäeva kontekstis. Mõelgem vaid sellele, kui tihedalt on meie esimene ärkamisaeg seotud ka näitemängu harrastamisega (ei olnud ainult puhkpilli- ja lauluringid!). Mõeldes ka sellele, kui usinasti eestlane täna teatris käib, siis oleks kohustuslik teatriõpetus meie koolides igati õigustatud ja omal kohal. Ja mitte ainult teoreetilises plaanis.
Nädalapäevad tagasi võttis mind suures kaubanduskeskuses rajalt maha üks SEBi müügijuht, kaunis, sihvakas, esinduslik noor daam, kes üritas mulle mingit laenu- või maksupaketti pähe määrida. Aga ta tegi seda nii monotoonselt ja tuimalt (kuigi ülimalt enesekindlalt, olles vist ette kindel, et tema lihvitud välisilmest piisab maagilise müügivõlukunsti soorituseks), et ma ei viitsinud sellesse süvenedagi, mida ta mulle pakub. Jätsin ta oma päheõpitud monoloogi edasi pidama ja mõtlesin endamisi: püha taevas, kuidas on võimalik loomulik suhtlemisoskus nii põhjalikult ära unustada! Tütarlaps tuleks kiiremas korras mingitele suhtlemis- või esinemiskursustele saata, muidu võib SEB, kaunitarist enesest rääkimata, müügiedust suu puhtaks pühkida.
Müügimehed müügimeesteks, ent mõeldes sellele, kuivõrd mänguliseks on muutunud meie elu, kui paljude mängusituatsioonide läbimängimist-valdamist elu meilt nõuab (töövestlustest kuni oma ideede avaliku esitlemise-kehtestamiseni), siis oleks näitemänguline suhtlemine koolis sama hädavajalik kui arvutiõpetuski. Meil ilmub lademes eneseabiõpikuid teemal, kuidas ennast kehtestada, olla hea suhtleja, osata suhelda ülemuse ja alluvaga. Raske papp pannakse magama igasugustele suhtlemistreeningutele, isegi teatrivahendid on appi võetud, et juhtidele maha müüa ideid, kuidas organisatsioonis muutusi läbi viia, kuidas inimesi vallandada jne. Miks peaks selle tööga peale hakkama alles siis, kui raskelt tulnud diplomid põues ja kõrged positsioonid kätte võidetud? Mida Juku ei õpi, seda Juhan ju ei tea…? Kõrgharidus on juba osaliselt Interneti-põhine, koolilapsed suhtlevad rohkem virtuaalkeskkonnas kui vahetult, väga paljud teadmisedki omandatakse juba netikeskkonnas. Miks me peaksime arvama, et neis tingimustes meie suhtlemisoskused paranevad? Ühel heal päeval peame hakkama oma koolijütsidele õpetama juba seda, kuidas klassi ees esineda elik oma õppetükk arusaadavalt ette kanda.
Mina ei oska küll muud soovitada kui teater kooli! Ja kohe! Kuni pole veel hilja. Ja kui mõni haridus- või kultuuriministeeriumi ametnik (või miks mitte ka minister!) peaksid minu tagasihoidlikku mõtisklust lugema, siis tahaksin väga järgmisest Sirbist lugeda tema selgitust, arvamust, olgu vastuväidetki. Paneks asja ometigi käima!
29. august