Mustadeks nad jäävad.
Kaader filmist “Üksteist
musta…”. PÖFF
26. – 31. augustini Tartus toimuva filmifestivaliga “tARTuFF – armastuse mitu nägu” käib kaasas tera akadeemilisem, sallivusest ja sallimatusest rääkiv konverents koos teemaga haakuva filmiprogrammiga.
Miks rääkida sallivusest?
Kas tänapäeva Eesti ei ole piisavalt salliv ja tolerantne? Väidetavalt on mitu välismaalast pidanud sallimatuse tõttu Eestist lahkuma. Tolerantsus on Eesti jaoks probleem. Nagu üle maailma.
Eestis töötati õige mitu aastat tagasi välja integratsioonipoliitika, mille eeldus on see, et inimesed võivad korraga kuuluda mitmesse kultuuri. Selline võimalus, mis on leidnud kinnitust paljudes riikides tehtud uuringutes, ei näi klappivat Eesti elanike “terve mõistusega”, kuna siin on piir “omade” ja “võõraste” vahel jätkuvalt jäik. Küsimusele, kas on samal ajal võimalik kuuluda mitme rahva hulka, olla näiteks üheaegselt nii eestlane kui ka venelane, vastab enamik eestlastest eitavalt. Selline hoiak võib aga üha globaliseeruvas maailmas probleemiks kujuneda.
Juhul, kui suhtuda üksnes eestlastesse kui “meisse”, on pea kogu ülejäänud maailm “nemad”. Sallivus “nende” suhtes võrdub siinmail sageli ükskõiksusega: kuni maailma kirjusus ei tule “meie” koduõuele ning keegi ei sunni “meie” ettekujutust iseendast muutma, seni võivad “nemad” elada rahus kuskil kaugel ja omaette. Kuidas olla tolerantne emakeelena vene keelt rääkiva eestlase, mustanahalise eestlase, pronkssõduri paigalejäämist pooldava eestlase suhtes? Kas seda pole liiga palju nõutud? Ohustatud identiteeditundest, negatiivsest ajaloolisest kogemusest või kitsarinnalisusest tulenevalt nähakse Eestis sallimise taga tihtipeale allaandmist, väärtustest ning omapärast taganemist.
Küllap kõige paremini on integratsiooni praktilist poolt kirjeldanud dalai-laama raamatus “Avali süda”: “Teatud mõttes pole mõisted “meie” ja “nemad” enam eriti olulised, sest naabrite huvid on ka meie huvid. Oma naabrite huvide eest muretsemine on tegelikult omaenda tuleviku eest hoolitsemine. Tänane reaalsus on lihtne. Kahjustades oma vaenlast, kahjustame iseennast.”
Kinokunst pluss kõnekoosolek
Nii Tartus toimuv konverents kui ka konverentsi teemaga haakuv filmiprogramm püüavad näidata kultuurierinevuste rahuliku kooseksisteerimise võimalusi järjest multikultuurilisemaks muutuvas maailmas. Tutvustatakse erinevaid elamisviise, sallimatusest tingitud probleeme ja tekkinud probleemidest ülesaamise teid.
Filmiprogrammi avab 26. augustil jalgpalli MMi aastale sobivalt saksa dokumentaalfilm “Üksteist musta peate te olema…” (autor Harald Rumpf). Film jutustab Müncheni jalgpalliklubist Academy Africa Sports, kus 20 aafriklast kaheksast Musta Mandri riigist võitlevad nii spordis kui elus tunnustamise eest.
Festivali arvatavasti süngeim lugu, 27. augustil linastuv taanlase Ove Nyholmi “Kurjuse anatoomia” otsib vastust vastuolulistele küsimustele: mis paneb tavalise inimese tänapäeval sooritama massimõrva ja innustuma etnilisest puhastusest? Kuidas jätkab oma igapäevaelu inimene, kelle südamel on sadade inimeste surm? Režissöör näitab vaatajaile timukaid, kes on osalenud nii Teises maailmasõjas kui ka Balkani konfliktis. “Mulle ei meeldi tulistada inimest, kes mulle otsa vaatab,” nendib üks neist.
Hoopis teiselt kandilt vaatleb sallivust hopi teadmanaise näitel 28. augustil linastuv Christopher McLeodi “Austuse valguses” (USA). Film tõukub põlisrahvaste spirituaalsuse ning kaasaegse utilitaarse maailmakäsitluse põhimõttelisest konfliktist, esitades küsimuse, kas meie maa ja loodus on elusolendid, keda peab austama, või lihtsalt numbrites väljendatav majanduslik ressurss?
Omaette intrigeeriv on 29. augustil linastuv Iraani filmitegija Moslem Mansouri kolmest tööst koosnev dokumentaalfilmiprogramm. Linateosed on valminud alates XX sajandi üheksakümnendatest aastatest, kui Mansouri jäädvustas enamasti salaja tavaliste iraanlaste elu suletud teokraatliku režiimi tingimustes. Filme kommenteerib Prantsusmaal elav iraanlane Djavad Dadsetan.
30. augustil on TÜ raamatukogus kõnekoosolek “Kultuuriline tolerantsus rahvusvahelises perspektiivis”, mis päädib paneelaruteluga “Tolerantsus ja identiteetide hoidmine”. Konverentsil esinevad kuue maa esindajad.
Samal õhtul kõnetavad Tartu raekoja platsil vaatajaid kaks tähtsat mängufilmi: 2004. aastal Berliinis Kuldkaru võitnud türgi-saksa lavastaja Fatih Akini “Vastu seina” ning 2006. aastal kolm Oscarit saanud “Kokkupõrge”. Viimane mängib väga õpetlikult kultuuridevahelise suhtlemise õpikust maha kirjutatud eelarvamuste ja stereotüüpidega.
Terve “tARTuFFi” kava leiab aadressil www.poff.ee/tartuff.
