Hardi Volmer oma jumalatega Nukufilmi paviljonis.
Urmas Jõemees
Mäletan, et on üks romaan kena pealkirjaga “Jumalat ei ole kodus”. Sinu teine kodu ehk stuudio Nukufilm paviljon on praegu täitunud paljude seesinatse maailma jumalakujudega. Kümne aasta taguste “Minu Leninite” asemel paistavad sul nüüd olevat “minu jumalad”. Kes need kreatuurid on, mis sünnib?
Nukufilmi stuudios filmitakse minu uue ümarnukufilmi “Lõpuõhtu” (kaasstsenarist Peeter Volkonski) viimaseid kaadreid, tegelased on tõepoolest viimase viie tuhande aasta jooksul inimkätega loodud jumalate kujud elik puuslikud või iidolid. Loomulikult tuli teha valik, kellele roll anda. Minu filmis on neid jumalaid kõigest nelikümmend.
Lühidalt on asi selles, et tegelik kõiksuse looja kutsub nad kokku, et tegelased enne maailmalõppu üksteisega tutvuksid, kuna seni on peaaegu neid kõiki omal maal kummardatud kui ainujumalaid ja mis kõige haledam – üldjuhul on inimene nad loonud omaenese näo järele. Kätte on jõudnud aeg, millest pajatavad tiibeti käsikirjad: kui inimene paneb kirja kõik jumala nimed kõigis maailma keeltes, lõppeb maailm. Nimede väljaprintimine juba käib…
Ettetõttavalt võin reeta, et meie filmis siiski mingit Armaggetonti ei toimu. Üldiselt iseloomustab “minu jumalaid” ülimalt inimlik käitumine.
Mis veel teha, enne kui pilt vaataja ette visatakse?
Jäänud on veel mõni tava-anima lõigukene ja paras hulk arvutianimatsiooni ning helindamine. Sügiseks tahaks teisega ühele poole saada, aga kardan, et räägime hilisssügisest.
Su debüüt dokumentaalfilmi vallas “Mees animatsoonist” tõi mitu preemiat koduareenil. Mis filmist edasi on saanud?
“Animatsioonimeest” ei ole mujal kahjuks eriline edu saatnud. Tundub, et tegemist on rohkem siseringile huvi pakkuva asjaga. Seda on näidatud anima foorumitel. Suurtel dokufestivalidel oodatakse globaalõudukaid ja väikese inimese tragöödiaid, mitte niivõrd suure kunstniku loome-elu pildistusi.
Aga septembris on ta Riias “Arsenals’il” ja Pärna juubeli puhul saab teda ka eesti huviline tuleval kolmapäeval rahva-TV abiga vaadata.
“Mees animatsioonist” tegi sul kui dokumentalistil hamba veriseks, kuuldavasti on käsil uus dokk. Millest see pilt räägib?
Uus dokk “Reaal ajas” pajatab ühe kooli elust, Tallinna reaalkooli elust arvatagi. Kool tellis oma vilistlastelt Jürgen Roostelt ja K.-M. Sinijärvelt kooli juubeliks stsenaariumi ja minul koos produtsendi ja operaatori Urmas Sepaga lasub kohustus see filmiks kokku panna.
Mis suunas areneb “Pehmed ja karvased” ETV ekraanil?
Ma ei leia, et rahaliste vahendite kitsikus tooks tingimata kaasa “Pehmete ja karvaste” arengupeetuse. Suuresti on ju selliste nähtuste areng üheselt seotud nn ühiskondlik-poliitiliste arengutega. Nendega tuleb meil jätkuvalt sammu käia. Olgugi, et Arnold on meie töökale kollektiivile armas, oleme me iga hetk valmis mõne uue lossielaniku kummi valama.
Kaks suve on eesti teatriarmastajaid nagu meepaber kärbseid tõmmanud setukeelne kurblauleldus “Taarka”. Sina lõpetasid hiljuti sama loo ainetel filmilindiproovi? Kes teeb mida ja millal?
Selle Setu laulufilmi produtsent on Anneli Ahven, kaasrežissöör on Ain Mäeots, kunstnik on Iir Hermeliin ja operaator Kristjan Jaak Nuudi, stsenaariumi vihub Mart Kivastik. Ja tõesti müttasime me augusti algul Setumaal, et saada linti üks episood sellest veel üsna embrüonaalses seisundis filmist. Neil päevil just peaks lõpuks minuni jõudma võetud materjal. Ootan suure põnevusega.
Ja muide, ennemini kostab seal ikka rohkem elamise rõõmust kantud, humoorikas ja riukalik, mitte nii kurb lauleldus.
Mõnus plaat “Biitpiraadid”tuli välja iidsetest eesti biitlugudest. Sellest seigast põrkab küsimus filmiklassika valda – kui suur lootus on laiematel massidel lähiajal dvd-formaadis nautida Pära Trusti päratut avangardkino?
Kogu olemasolev Pära Trusti pildiline pärand on digitaliseeritud ja ootamas osavate monteerijate vilkaid käsi. Ainus takistus on pisut aega ja raha. Aga küll needki leitakse, me ei ole selle nimel veel ühtki liigutust teinud.
Mis viisil valmistud “Tallinnfilmi sürrealistide” come back’iks seoses Nukufilmi juubeliga 2007. aastal?
Valmistun selleks suurürituseks esialgu pelgalt ideetasandil. Praegu veel tundub, et aega justnagu on, aga see tundmus on väga petlik, teadagi. Õnneks on mõningad ideed mind väisanud. Mõte nende teostamisest tekitab kõhedust, aga ka teatavat innukust. Siin on peaasi, et kogu jõuk oleks rivis.
1986. aastal oli sul sellesama rühmituse avanäitusel suurepärane autoportreemaal udust märgade prillidega “Ma näen”. Kuidas sa praegu näed enda ja eesti kinokunsti lähemaid aegu?
Omaenda kinokunsti lähemate aegade “märjad uned” johtuvad ennekõike setu lauluemast Taarkast, aga sääl lähedal luurab ka “Kino Mati”, kes tahab hiljemalt Eesti filmi 100. aastapäevaks ennast rahvale ilmutada.
Eesti kinokunsti tulevikust ei mõista hetkel midagi asjalikku heietada. Koolemise märke pole näha, aga täisvereliseks ja aktiivseks ma seda elukest ka ei nimetaks.