“Taarka” etendust raamis Obinitsas Seto seltsimaja vahetusse ümbrusesse kujundatud miniatuurne Setomaa: müügikioskitest võis osta 15 krooni eest hapukurki lisandiga, ehtsat kodusuitsutatud singiga võileiba, koduõlut, barankakeesid ja muud söödavat ning mittesöödavat.

AILI KÜNstLER

 

Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa “Taarka” Obinitsas Setu Seltsimaja hoovis 4. augustil A.D. 2006.

 

Kui alustada à la Agu Sihvka ja kõik ausalt ära rääkida, siis tunnistan, et kui lõpuks sain minagi ihaldatud pileti “kultusetenduseks” tituleeritud “Taarkale” (ja seda vahetult enne etenduse algust väljalunastamata pääsmete napilt kahe käe sõrmede suurusest hulgast), olin  õnnelik ja eelarvamuste küüsis ühtaegu. Oli ju “Taarka” juba teist suve toonud Setomaale rahvast lähedalt ja kaugelt, pälvinud ametlikult ning mitteametlikult tuntust ja tunnustust1, nõnda et Tallinna linna peal juhututtava repliik – ma käisin see suvi ka siis elus esimest korda Obinitsas ära, “Taarkat” vaatamas… a mitte midagi ei saand aru! – ei pannud enam isegi mitte kulmu kergitama, sest küllap oli arvuka publiku hulgas teisigi, kellele see käik jääbki ainsaks põgusaks ning küllap pisut kummastavakski kokkupuuteks setode ja Setomaaga. Ning – kui sa pole “Taarkat” näinud, pole sind ju olemas!, kirjutati sel suvel ühes tabloidlehes.

Pärimusturism ning vabaõhu-pärimusteater tõmbenumbrina selle sees on äraütlemata ohutu viis sisenemaks mõneks napiks tunniks võõrasse ja/või vähetuntud (traditsionaal)kultuuri, kust võib etenduse lõppedes rasvahane kombel sulgi kuivaks raputades väljuda ja teema enda jaoks lõpetatuks lugeda. Kui sellele lisandub võimalus midagi ainult sellele maanukale omast kaasa osta ning nabaaluste naljade peale soomeugrilikult pihku itsitada, peaks nn “keskmise eestlase” kultuurijanu olema selleks korraks kustutatud. Kahtlemata on võro-seto kirjanik Kauksi Ülle kaubamärk omaette, tema senise loomingu säravamad leheküljed vähemalt on minu arvates seotud võimukate, saatuslike ja omas ajas isepäiste, et mitte öelda natuke “hullude” naiste kujutamisega – meenutagem kasvõi Barbara Juliane von Krüdeneri kuju “Pühakus”, traditsionaalse rahvakultuuri vahendatud esitamine laval on aga alati esile kutsunud palju vaidlusi ja eriarvamusi. Reklaamiti ju “Taarkatki” kui “seto laulude ja tantsudega vürtsitatud tragikoomilist näitemängu”, mille peategelaseks üks suuremaid ning marginaalsemaid setu lauluemasid Hilana Taarka, 1921. aastast õieti küll Darja Pisumaa (1856 – 1933), kelle surmatunnistusele kirjutas preester pärast mõningast iseendaga arupidamist lihtsalt: “kutseline rahvalaulik”, sest mingit “korralikku” ametit Taarka oma elu jooksul ju ei pidanud.

Traditsionaalne folklooriteos, laul, pillilugu, tants, mäng, jutt jne, ei vaja tavaelus mingit seadmist ega lavastamist. Seda esitatakse just seal, kus momendil vaja on; meenutagem, kuidas me ise näiteks jutustame anekdoote, värvikaid seiku oma elust või laulame lapsele unelaulu. Laval aga muutub loomulik elu eksponaadiks, mida teadlikult näidatakse. Reeglina ei koosne ka vaatama kogunenud publik folkloorset teost igakülgselt mõistvast sotsiaalsest keskkonnast ja seetõttu sõltub lavastuse või folkloorikava käekäik nüüd juba suuresti uutest tingimustest, millesse selle on seadnud lavastaja või folkloorikava koostaja  (Tõnurist 2002: lk 156 – 158).2

Ja nii raamis ka “Taarka” etendust Obinitsas Seto seltsimaja vahetusse ümbrusesse kujundatud miniatuurne Setomaa: eri ajastutest pärit kaubaputkade vahel ja ümber sebisid seto rahva riietes ajalehepoisid ning -tüdrukud, pakkudes müüa Setomaa lehte, müügikioskitest võis osta 15 krooni eest hapukurki lisandiga, milleks enesestmõistetavalt oli kohalik vägijook han`sa, ehtsat kodusuitsutatud singiga võileiba, koduõlut, barankakeesid ja muud söödavat ning mittesöödavat – õnneks ainult sellele maanukale omast. Müüjad tõmbasid kauba pääle karmoškalugusid. Sest – eks teater käi ka puhvetis – tralalla-lalla-laa… ja enamik kaubapakkujatest jõudis “päris” etenduseski kaasa lüüa. “Emamaast” oli tükikene Setomaa mudelit eraldatud – ei mitte okastraadiga, vaid  punavalge-triibulise teibilindiga ning lapilistes mundrites vahimeeste asemel valvasid piire khakivärvi plastikpeldikud. Enne etenduse algust lubati kõik kolmjalata piltnikud ja mobiilimuusika austajad karistuseks paabapraasnikule saata,  kuhu meestel ja reeglina ka vallalistel neidudel-naistel asja pole,  ja isegi mitte teaduslikust huvist, nagu ka etendusel hiljem õpetlikult nähtus.

Suvelavastustele kohustusliku komponendina näivat altnaba-meelelahutuslikku lõivu maksid etenduses sketšid seto elu argipäevadest – oli selleks siis setu naiste traditsioonilise ja rituaaliderohke paabapraasniku kujutamine, seto moodi ihuliku armastuse avaldamine nii aida sees kui aida ees või meeste (ja hiljem naistegi!) hüsteeriline hirm karskusliikumise ees, mis kuulduste põhjal viina poodidest sootumaks viivat, samuti abielurahva omavaheline arveteõiendamine – milleks asja ees, teist taga suud pruukida, kui käed ja majariistad olemas! Õnneks jäi janditamine siiski pelgalt pinnavirvenduseks ning lavastuse süvakihtidest koorus aegamisi pinnale Hilana Taarka kui ühe suurima Seto lauluema traagilise elu lugu ning ühes temaga kogu seto rahva ja Setomaa ajalugu – ikka pila ja pisaratega pooleks. Ja kui Eesti-Soome hümni kuuldes niheles publik piinlikult pingil, teadmata, kuidas käituda, siis Seto hümni kõlades seisis publik üksmeelselt püsti, oskajamad laulsid sõnu kaasa, mehed paljastatud päi…

Suuline ehk pärimuslik ajalugu või siis ajalugu altpoolt annabki hääle tavalisele inimesele ja lubab uurijal vaadelda seda, milline on iga individuaalse loo koht ühiskultuuris ning mida elulood võivad rääkida sümbolites. Ka peegeldavad elulood olude muutumisi ning nende kaudu on võimalik välja selgitada muutusi ja murranguid kultuuris: keeles, traditsioonides, sotsiaalses käitumises jms3. Seda teadmist on Kauksi Ülle “Taarkas” oskuslikult ekspluateerinud. Lopsakates värvides on kujutatud Eesti ja Soome haritlasi, kes on setode kultuuri sisenenud kogumise-uurimise, koloniseerimise ja tsiviliseerimise eesmärgil, kes, parafraseerides kadunud akadeemik Paul Aristet, õpetavad kohalikku rahvast noa ja kahvliga sööma. Ainult et kas see oskus teeb pärismaalased õnnelikumaks, on juba iseküsimus. Ja nii ei saa setodki esimese hoobiga aru, milleks õigupoolest neile “ilusad eesti perekonnanimed”, kui seni on ilma ära elatud ja teatud, kes on kelle laps ja kes kelle isa, ning milleks on vaja tantse ja laule üles kirjutada – tantsida-laulda tuleb siis, kui on selleks sobilik aeg ja koht.

Ent võõra(ste) tulek võib muuta pärimusekandja(te) elu kardinaalselt. Isikliku õnne otsingute käigus sai Taarkast ühiskonna heidik oma ratsionaalsesse talukultuuri sobimatu ohjeldamatu loojanatuuri, koleerilise karakteri, vallaslaste ja vaesuse tõttu, ent paradoksaalsel kombel ikkagi ka üks neist silmapaistvatest naistest, kes teadvustas maailmale seto (laulu)kultuuri omapära. Ent kõike seda ikkagi alles pärast Armas Otto Väisaneni ekspeditsioone Setomaale, aastatel 1913 – 1914 ja 1921 – 1922 kirjutas ja fonografeeris ta Taarka laule. 1921. aasta juunis esines Taarka Väisäneni kutsel oma kooriga Helsingis laulupeol, olles ilmselt esimene rahvalaulik, kes laulis Soome presidendile. Soome minekuks panevad külanaised Taarka viisipäraselt riidesse ja talle laenatakse ehtedki kokku, et ta näeks välja nagu “tõeline” lauluema, ehkki seto kombe kohaselt pole vallalisel naisel sünnis kanda ei linikut ega sõlge – selle toimingu kaudu avaldus seto kogukonna ühtehoidmine parimal võimalikul viisil. Oma elu lõpuaastad saatis Taarka mööda “luksuslikus” korstnaga tarekeses, kus ta vaikselt ja tundmatuna hääbub. Viimseks rahupaigaks saab Taarkale Obinitsa kalm
uaed. Tema loojanatuuri suurust hakati mõistma alles pärast talle antud ilmaliku aja kustumist – nagu see pahatihti meiegi päevile iseloomulik.

Kui nüüd püüda Kauksi Ülle – Ain Mäeotsa “Taarka” lavastust kuidagiviisi folkloristi vaatekohast määratleda, siis võiks hakatuseks küsida: oli see nüüd siis “klassikaline” teatrietendus või teatraliseeritud folkloorikava? Igatahes üllatas meeldivalt lavastaja Ain Mäeotsa holistlik lähenemine materjalile: kõigil osatäitjatel professionaalsetest näitlejatest kohalike pärimuskandjateni, samuti kui publikul oli Seto seltsimaja hoovis hea ja mõnus olla. Jagus meelelahutust ja elitaarsemale publikule ka seto kultuuri puudutavat infot. Võimalik, et seekordne vaatajaskond oli ka natuke erilisem ja vastuvõtlikum, etendusejärgsel laupäeval peeti Mikitamäel  järjekordset Seto kuningriigipäeva ning suur osa “Taarka” vaatajatest plaanis ka sellest vaatemängust osa saada. Tunnustust väärivalt oli lavastusse oskuslikult sulatatud nn elamisstiiliga liituv folklorism, verinoored ning kenas keskeas ehtsad setu naislaulikud ja pillimehed, kes on muutuvates sotsiaalsetes ja kultuurilistes tingimustes tänaseni säilitanud oma kultuuri selle kõigis vikerkaarevärvides. Ning Merle Jääger nimiosas pakkus vaieldamatu teatrielamuse. Pisema publiku rõõmuks figureerisid etenduses ehtne setukas ja piimvalge kodukits Sirje.

Etenduse lõppedes oli Päike läinud jumalihe ja valge-punase teibi taguses maailmas elas Obinitsa oma igapäevast elu: kostus karmoškahelisid, naiste mitmehäälset laulu ning külakoerte haukumist ja laste kilkeid. Mõnel mehel oli omavahel kangema kraami kõrvale tekkinud kibe tarvidus kõvahäälselt vähe “asju ajada”. Kõhukad turismibussid korjasid aga linna untsantsakad pardale ja tagasitee Eestimaale võis alata.

Kauksi Ülle ja Riitsaare Evari  kunstiaida poole öömajale astudes tuletasin mõttes meelde üht lugu, mis on minuni jõudnud hääde kolleegide vahendusel. Läinud suvel väisanud Setomaad grupp pealinnanoori, kellele siis giidi vahendusel esitatud “ehedat” Setomaa eluolu, s.o rahvariietes laulumemmesid, kohalikke kultuuriküünlaid, muuseume, looduskauneid paiku ja endastmõista pakutud maitsemeele ergutamise tarvis paiklikke roogasid. Võõrsilt tulijate suust kuuldud aiva õhkamist ja ohkamist ning otsata vaimustushüüdeid stiilis – mõelge vaid, etnograafiline seto hobune, kapjadega ja puha! Järgmisel hommikul Obinitsa poetrepil habetunud ja veninud dressipükstes õlut rüüpavaid ebamäärases vanuses mehepoegi silmates vajunud suurlinna noorikute näod pänni – seegi ju ikka seesama Setomaa, ent kumb nendest siis on see päris? Kes ütleks?

Ka mina ei saanud etenduse lõppedes ja esmaste positiivsete emotsioonide tulvas päriselt aru – milleks see mõttetu teip lahutamaks päris-Setomaad mängu-Setomaast, kui see piir püüne ja püünetaguse vahel tundus ometi olevat nii habras, peaaegu et olematu… Ent ükskõik kui usutavalt me pärimust ei serveeriks, pärimuslavastusena, meristliku või holistliku4 folkloorikavana, “juhuslikult” võõrsilt tulijate teele sattunud laulukoori või pillimeeste vahendusel või folkloristina pärimuse valdajaid küsitledes, jääb see siiski kõik pelgalt ikkagi vaid etenduseks, näitemänguks, kus läbi aegade on tegelike lavastajatena tõmmanud niite ikka needsamad lauliknaised ja  pillimehed, otsustades ISE,  kellele mida ja kuipalju oma elust eksponeerida. Kas just täpselt nõnda nagu “Taarka” loos, kus Anna Raudkatsi ja Armas Otto Väisaneni kohtumisi “pärismaalastega” karikeeritakse maksimumini, ent samas ometigi valusalt mõtlemapanevalt: me kuulame laulikut ehk jutustajat pelgalt niivõrd, kui meil on salvestusmasinal mälumahtu või kuivõrd on ta meie teadustöös vajalik täitmaks mõnd puuduvat lünka või kinnitamaks püstitatud hüpoteesi.

Kuuldavasti jõuab “Taarka” ka kinolinale, kuid seegi on vaid valguse ja varjude petlik mäng, Gastrozza ja David Copperfield. Taarka nähtamatut, ent reaalset kohalolekut saame tunnetada ikka ja ainult neis lauludes-tantsudes, mis esitatud siis, kui selleks on õige aeg ja koht. Nagu etendusejärgsel õhtul tule ääres kirmaskil – setod ja tsuhknad sõbralikult koos ja segiläbi. Või nagu päev hiljem Obinitsa surnuaias, kui ühe inimhinge teispoolsusse lahkumisest oli möödunud 40 päeva, mida tuli endastmõista tähistada kombekohaselt, itkemise ning ühise söömisega kadunukese kalmul.

P. S. Aga süüa-juua sain Setomaal minagi, rüübates enne etenduse algust koos oma tudengitega Raali Aini juures koduõlut ja  ajades samaaegu kohmaknäpselt Petserist toodud barankasid nööri järgi. See kraam läks tal kaubaputkas müüki. Ain mängis meile töö saateks karmoškat ning väljas sadas tihedat augustikuu seenevihma. See oli päris.

 

 1 2006. aastal pälvis Vanemuise suvelavastus “Taarka” Eesti teatri aastaauhindade jaotamisel sõnalavastuse eriauhinna.

2 Tõnurist, Igor 2002. Folkloorikava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest.  – Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas 1. Töid etnomusikoloogia alalt 1.  Koost-toim T. Ojamaa ja I. Rüütel. Tartu.

3 Vt näiteks: Bela-Kruminja 2001. Tavaliselt mahavaikitud. Muutuv maailm apoliitilises eluloos. – Pärimuslik ajalugu. Koost T. Jaago. Tartu, lk 132 – 136.

4 Meristlik lähenemine tähendab, et detailide kogusumma määrab terviku, holistlik lähenemine aga, et detailid määrab tervik. Meristlik lähenemine lähtub maailmavaatest ja indiviidist, holistlik aga valikuvabaduslikust maailmavaatest ja isiksusest. Vt lähemalt Tõnurist 2002.