Foto: Piia Ruber
Linnavalitsuses on valmimas imeline plaan: “Tallinna linn korraldab konkursi Kalevipoja skulptuuri püstitamiseks Tallinna lahte. /—/ Esitatav töö peab lähtuma eepos Kalevipoeg ideest – tugevdada sõnumit, et meie kestame rahvana. Kontseptsioon ja selle visuaalne kajastus peab andma vaatajale võimaluse tõlgendada Kalevipoja ideed iga üksikisiku ja kogu Eesti rahva jaoks, olema vastuvõetav võimalikult erineva sotsiaalse staatusega inimeste poolt. Kontseptsioon peab andma võimaluse nö müüdikirjelduseks. Rõhutada tuleb Tallinna kui merelinna eripära. /—/ Lahendada skulptuur kui meres olev vaateplatvorm, mis ühendada rannikuga jalakäijate muuli või sillaga ja kus on võimalus tõusta skulptuurile nii trepi kui liftiga.”
Kohati on seda teksti lugedes muidugi tunne, et skulptuuridega (kui suuremahuliste ja kallite töödega) hakkab asi käima samamoodi nagu Eesti suurte ehitus- ja kinnisvaraprojektidega – neist on viimaste nädalate Eesti Ekspressides pajatanud Hans H. Luik. Mitte, et tuul veel müürile liiga teeks. Me kõik ju teame, milline eesti Kalevipojameister tahab oma Kalevipojakujude rivvi üht lisaks saada (kujutleme mõeldavat Eesti kaarti kui malelauda – ning tulevikus Kalevipoegi kui ettureid mööda rannikut rivis, ja mandrilgi sibamas). Kõnekas olgu siinkohal kavandatava žürii koosseis: “Konkursi läbiviimiseks ja võitjate väljaselgitamiseks on Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 24. mai 2006 nr 1078–k moodustatud ajutine komisjon koosseisus: esimees Jüri Ratas, Tallinna linnapea; esimehe asetäitja Olga Sõtnik, Tallinna abilinnapea. Liikmed: Kalev Kallo, Tallinna abilinnapea; Taavi Aas, Tallinna abilinnapea; Kaia Jäppinen, Tallinna abilinnapea; Ain Valdmann, Tallinna Kommunaalameti juhataja; Igor Volkov, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja; Tarmo Lausing, Tallinna Linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees; Kaido Padar, Tallinna linnapea nõunik; Ain Saarna, Tallinna Linnakantselei avalike suhete teenistuse direktor; Kersti Lootus, arhitekt; …………………, Eesti Arhitektide Liidu esindaja; ………………………., Eesti Kujurite Ühenduse esindaja.”
Selle peale on kujurite ühendus oma koosolekul 8. VIII reageerinud: “Kuna komisjon hindab tööde skulpturaalset, arhitektuurilist ja linnaruumilist sobivust etteantud asukohale, siis on oluline, et komisjoni liikmetest oleks 2/3 erialaselt kompetentsed professionaalid (skulptorid, arhitektid, kunsti- ja arhitektuuriteadlased). Just niisamuti, kui on tavaks teistes Euroopa arvestatavates keskkonnakunsti- ja arhitektuurialaste konkursside korraldustes. Arvestades valitud koha tundlikkust ja tähtsust, oleks veelgi soovituslikum, kui komisjoni kuuluks vastava ala tunnustatud välisesindaja.”
Muidugi, Tallinnas on ammugi kõik muud probleemid lahendatud ja raha jääb meil ülegi. Seetõttu tuleb igal normaalsel kodanikul kohe meelde, et meil on puudu paar purskkaevu ja rahvuskangelast. Väga mõjus oleks nt Nelja Peata Kuninga skulptuurigrupp, mida võiksid täiendada Lembitu ja Suure Tõllu (teate küll, tolle, kes oma laevatassimisega kangesti tuntud kujuri Kalevipoja kavandit meenutab) peata kehad – selline laipade rühm Tallinna lahe madalas vees meenutaks meie rahva rasket saatust, ühtlasi ka alati püsinud lootust. Teisalt, Tallinnas on väga vähe inimlikke pisikesi skulptuure, milliseid järjest kerkib Tartus. Muidugi, kujud võiksid saada takistuseks liiklusele ja parkimisele. Seetõttu tuleks eelistada kas rippskulptuure (mida saaks vajadusel nt helikopteriga teisaldada) või maa-aluseid. Sest ilmselge on, et jalakäijate elu ja tervise huvides suunatakse nad peagi (hiljemalt “kultuuripealinna aastaks”) kõik maa alla. Seni, kuni käikude ehitamine liiga kallis, võiks kujud ja monumendid lihtsalt kanalisatsiooni lasta. Kaantele märkida tööde nimed ja autorid. Küll kunagi avanevad nende ümber tulederohked kaubatänavad.
Ent Kalevipoja-skulptuurilt müüditõlgendust ihates on linnaisad igatahes naelapead tabanud. Veepiiril Saarepiigat vägistav või joomalauas Soome sepa pojaga taplev (purjuspäi pussitav) Kalevipoeg oleks tänast eestlust analüüsima passiv küll. Projekt ütleb: “Konkurss on avalik, anonüümne ja üheetapiline. /—/ Korraldaja poolt väljamaksmisele kuuluv preemiafond on 220 000.” Sellise matsliku, mühakliku, vägivaldse eesti mehe portreteerimine monumentaalses vormis peaks ju inspireerima? Ma kutsun teid tegudele, anonüümsed kunstnikud!
Aga tegelikult, kogu see vabadusesamba ja Kalevipoegade trall on üks suur pseudovärk, sest tõeline maastikuarhitektuuriline, ise arenev, nii-öelda elus monument on linnapeale tema aknast igal hommikul sõbralikult naeratav Vabaduse parkla. Seni, kuni meil on esteetiliselt sedavõrd lööv ja sotsiaalselt sisukas taies, mille loomises osalevad linnakodanikud (kindlasti ka paljud linnaametnikud) ise, ei vaja me pateetilisemat ja sisutühjemat “päriskunsti” Tallinna reoveetorude vahele triumfeerima.