Suvine melu jätkub, jätkuvad ka Eesti Interpreetide Liidu sarja “Akadeemiline kammermuusika” suvise hooaja kontserdid, mis on jõudmas lõpusirgele. 6. augustil esines seal kaks tähelepanuväärset meistrit eesti muusikute seas: sopran Pille Lill ja pianist Marje Lohuaru.

Marje Lohuaru on juba aastakümneid teinud kaasa mitmetes ansamblites ning paistnud alati silma oma täiesti erilise suhtumise ja väga tõsise pühendumisega muusikale. Seda on ta aga pidanud tegema oma põhitöö kõrvalt, kuna pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist professor Heljo Sepa klassis ja enesetäiendamist Peterburi konservatooriumis professor Maria Karandašova ansambliklassis sai Marje Lohuarust kammeransamblite juhendaja ja õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus ta on nüüd samuti professor ning juba mitmeid aastaid ka välissuhete prorektor. Kogemuste põhjal võin kinnitada, et kõik esinemised, mis Marje Lohuaru on ette võtnud erinevate partneritega, on olnud igati nauditavad ja silmapaistvad.

Viimastel aastatel on ta kõige järjekindlamalt andnud kontserte just koos sopran Pille Lillega, kellega tal on tekkinud eriti peen ja mõnikord humoorikaski kontakt. Nad mõlemad on muusikas väga tugevad natuurid ning kumbki annab julge panuse helikunsti erksasse väljendusse.

Kõnealuse kontserdi kavasse olid nad valinud Saare, Tubina, harva esitatava (või seni sootuks esitamata?) baltisaksa helilooja Weyrauchi ning kuulsate “päris sakslaste” Schuberti ja Wolfi laulud. Igati ilus ja sujuv üleminek ühest maailmast teise, täis sära ja sisemisi kontraste. Tõepoolest, kui iga lugu eraldi oli nagu muusikaliselt maalitud pilt või stseen elust, siis terve kava moodustas peaaegu et täiusliku kogumi. Kontserdikava oli suurepärane näide sellest, kuidas ühendada siirast rõõmu ja kurbust, meeleheidet ning rahunemist poeesia ja muusika sulamis eri ajastute eesti ja saksa heliloojate loomingus.

Tubin ja Saar on Pille Lille ja Marje Lohuaru repertuaaris juba aastaid olnud auväärsel kohal. Ka nüüd esitati nende laule igati sobivalt kontserdi alguses. Järgnesid Weyrauchi laulud, mida mina kuulsin esmakordselt. Paistab, et August Heinrich von Weyrauch (1788 – 1865) on loonud lihtsaid ja läbipaistvaid vokaalminiatuure nii enda kui ka Goethe ja teiste saksa luuletajate tekstidele, mis meenutavad pretensioonituid lühijutukesi. Niisama lihtsalt kõlasid need seekord ka Kadrioru lossis.

Seda erksam oli kontrast, kui aeg jõudis Schuberti lauludeni. Nendest olid kavas (võib-olla just mitte kõige kuulsamad) “Gretchen voki taga”, “Öö ja unenäod”, “Rahutu armastus” ja “Ganymedes”. Tundus, et Pille Lille uue hooaja hääleilu paistis eriti säravalt silma Schuberti laulus “Öö ja unenäod”. See laul nõuab vaoshoitust ja sujuvust vokaalis ning usun, et vähesed meistrid suudavad sellega hakkama saada täiesti pingevabalt. Ka Pille Lillel on siin veel arenguruumi, kuid see, mida ta selles laulus juba luua suutis, oli väga veenev ja kaunis.

Näib, et kava kui terviku kujundamisel oligi väga tähtsal kohal just meisterlikkus nii vokaalis kui saatepartiide esitamisel, see lubas muusikutel olla täiesti üle kõikidest tehnilistest raskustest ja keskenduda ainuüksi musitseerimisele. Vähemalt nii tundus see mõjuvat saalis kuulajatele, kes reageerisid esitusele aktiivselt ja väga erksalt.

Lõpetuseks võib mainida, et sopran Pille Lille jaoks oli see kontsert nagu aruandlus terve aasta kestnud doktoriõpingutest Saksamaal maailma ühe juhtivama Lied-pedagoogi Hartmut Hölli juhendamisel. Ning see oli äärmiselt kena aruandlus, täis tõepäraseid tundeid ja kaunilt kõlavat häält. Ning kuigi kontserdist jäi eriliselt meelde Schuberti interpretatsioon, tekkis see päris õige kulminatsioon just kava viimases palas, Hugo Wolfi “Mignon’is” Goethe tekstile: “Kennst du das Land” (“Kas tunned maad…”).