Müstiline sufi luuletaja Rumi nimetab oma sõnu pärmsõnadeks, mida saab värskelt murda ja süüa. Süües luulesõnu, hakkavad need lugejat toitma kujundite kerkimisega. Niisuguste pärmsõnade loome on tõeline luule-kokakunst, mille annet pole paljudele antud. Möödunud aastal Igor Kotjuhi eestvedamisel ilmunud esseekogus „Kius olla julge II“ püütakse valgustada Eesti luuletajate loomeprotsessi köögipoolt, seda, kuidas nad loovad isuäratavaid pärmsõnu.
„Kius olla julge II“ on 2011. aastal ilmunud esimese osa jätk. Kui esimene osa hõlmab 21 autorit, kes on sündinud 1970. aastal või hiljem, siis 2015. aastal ilmunud kogus kirjutavad 19 autorit, kelle sünniaastad jäävad ajavahemikku 1950−1969. Ühtekokku on seega võimalik lugeda 40 esseed, milles luuletajad mõtisklevad luule üle. Kogud moodustavad ühtse terviku, kuid neid võib käsitleda ka eraldi.
Kahe kogu võrdlemisel hakkas silma erinev hoog ja rütm. Esimene osa mõjub julgema, avatuma ja leidlikumana, seevastu teine on rahulikum, kaalutlevam ja võib-olla isegi mõneti sügavam. Valdavalt on see tingitud viisist, kuidas autorid Kotjuhi püstitatud ülesandele on lähenenud. Nimelt oli koostaja saatnud essee kirjutamise lihtsustamiseks või näpunäideteks küsimustiku (seda saab lugeda esimese kogu saatesõnas). Lakooniliste väljenditega harjunud luuletajad võivad vajada pisut tõuget pikema ja põhjalikuma teksti kirjutamiseks. Siiski on teise kogu puhul tunda, kuidas küsimused vastajat piiravad. Erinevalt noorematest luuletajatest on teise kogu autorid valdavalt eelistanud kirjutada essee üksnes küsimustele vastates. Võib-olla paeluski mitut uue kogu autorit ennekõike soov vastata küsimustele omaenda luule ja loomeprotsessi kohta, mitte mõtiskleda luule kui sellise üle.
Teise kogu puhul on huvitav, kuidas mitmesuguse taustaga luuletajad, erineva iseloomuga inimesed sulavad mingil tasandil kokku üheks. Mõtisklused (omaenda) luule üle viivad paljusid esseekirjutajaid sarnastele uitradadele. Leidub mõtteid ja elemente, mis korduvad mitmes essees. Nõnda võib isegi öelda, et „Kius olla julge II“ avaldab luuleretseptis enam levinud komponente, mille abil pärmsõnu luua. Muidugi ei tähenda see seda, et luuletajad oma esseedega lugejat õpetaksid, kuidas panna luuleköök küpsetistest lõhnama. Niisugust kindlat retsepti ei saagi olla ja selge see, et igal luuletajal on omad retseptid. Ometi tundub, et neil on vähemal või rohkemal määral mingid ühised luuleretsepti koostisosad.
Üheks selliseks aine(se)ks on vaikus, mis tänapäeva maailmas muutub üha väärtuslikumaks. Luule peidab end vaikuses. Kes oskab vaikust kuulata ja tunnetada, sellel on ka suuremad võimalused luulet kohata. Mitu autorit peab oluliseks vaikusega seotud tühja ruumi. Korduvalt tõdetakse, et luuletuse sünniks on vaja tühjust, milles luuletus saab vabalt hingata. Teiseks kaalukaks aine(se)ks luuleretseptis on saladus või salapära, ka müsteerium või mõistatus. Needki on niisugused komponendid, mida pole kerge leida, veel vähem nendega ümber käia. Luuletajad tunnistavad, et tihtipeale jääb saladus, mille sabast justkui kinni saadi, ikka lõpuni hoomamatuks. Kolmandaks elemendiks on maagia, mida otsesõnu mainivad küll vähesed, kuid mis tundub leiduvat päris paljude luuletajate köögis. Ja viimasena, kuid mitte vähem tähtsana, tooksin välja, et luuletuse valmimise juures on oluline aeg.
Kuidas neid komponente kasutada? Vastuseid on mitu. On luuletajaid, kelle meelest vaikus või tühi ruum paneb luuletuse lendama, äratab ellu. Teised näevad, et tühi ruum evib niisugust jõudu, mis justkui loitsib luuletust. Seetõttu tekkis paljudest autoritest ettekujutus, kuidas nad tegelevad oma köögis šamanistlike rituaalidega. Liiga selgelt ei valgustanud keegi, mil moel nad köögis toimetavad.
Vaikust käsitletakse ka eraldi keelena, milles luule ennast loob. Selle salapärase keele müsteerium jääb paljudel juhtudel saladuseks ka luulekokkadele enestele. Enamjaolt tunneb luuletaja ainult jõudu, mingisugust väge, mis ta oma võimusesse allutab, kuid mis end igaühele ei ava. Nõnda on see jõud justkui õnnistus, kuid paraku niisugune, millega tuleb ettevaatlik olla. Nii mõnigi autor hoiatab, et see jõud võib olla hävituslik. Aga kui luuletamine on enesele ohtlik, siis miks ikkagi riskitakse?
Siin läheb asi põnevaks ja kirjuks nagu Henri Matisse’i maalidel – palju selgeid säravaid värve, mis kõik kenasti ühtse tervikuna harmoneeruvad. Sellisena näen ka kõnesolevat esseekogu, kus iga luuletaja esindab justkui mingit värvi Matisse’i maalil. Näiteks Jelena Skulskaja kirjutab õrn-unistavas helesinises toonis, samal ajal kui tema kõrval on selges värske muru rohelises värvingus Triin Soometsa essee. Veelgi tugevam värvikontrasti paistab olevat (:)kivisildniku essee, mis esindab puhast eredat oranži, ja Hasso Krulli essee vahel, mis paistab ranges metsarohelises toonis. Ere oranž kriiskab ükskõik millisel värvitaustal, sellegipoolest pole see midagi õudset. Vastupidi, (:)kivisildniku essee annab särtsu, raputab ja laeb lugeja uue energiaga. Värvikontrastide vaheldumine on samuti üks joontest, mis muudab kogumiku ühtseks tervikuks.
Miks siis luuletajad ikkagi luuletavad? Mida (ja kas) üldse saab sellele vastata? Ometi püüab iga luuletaja seda küsimust mingil metatasandil lahendada. Väga vähe on esseid, kus otsesõnu öeldakse, miks tuntakse tungi luuletada. Pigem tuleb lugejal seda ise aduda. Juba mainitud (:)kivisildniku erk oranž värvitoon on justkui hoiatuseks: luuletamine pole igaühele! Kui luuletada, siis ikka ennast kehtestavalt, jõuliselt. Luuletada tuleb selleks, et end manifesteerida. Doris Kareva essee mõjub aga majesteetliku-öösinisena, andes mõista, et luuletamine aitab (kõige muu hulgas) tunnetada oma eksistentsi siin ilmas. Lõbusalt mänguline Jaan Malini essee, mis minu silmis kannab kollast värvi, toob välja, et luuletaja luuletab selleks, et tunda end elavana. Seda loetelu võiks jätkata, kuid sellega vastaksin triviaalsele küsimusele üksnes omaenda tõlgenduste kaudu.
Värvitoone nimetamata toon viimase vastusena välja hoopis Kristi Oidekivi oletuse. Nimelt arvab ta, et luuletajad kirjutavad luuletusi soovist imet tabada (lk 118). Kas pole see ilusasti öeldud? Veel enam, see tuletab meelde üht kirjandusklassikut, kes oma teosega „Tabamata ime“ annab mõista, et looming saab kunstiks alles siis, kui selles on imet. Oidekivi oletuses on ilmselt tõetera sees, kuid tõin selle esile hoopis ühel teisel põhjusel. Nimelt sisaldab kogumik palju tabavaid lausungeid luulest ja luuletamisest, mis võiksid levida aforismidena. Seni oli mu lemmik-luuleaforism Charles Bukowski mõttetera, mis kõlab mälu järgi umbes nii: luule sünnib siis, kui miski muu sündida ei saa. Toon kogumiku aforismide seast välja veel ühe, Veiko Märka mõttetera: „Luule on luksuskaup“ (lk 106).
„Kius olla julge II“ on äärmiselt rikastav lugemiskogemus ning suurepärane järg esimesele raamatule. Sellega seoses tekivad mõtted ka kolmandast osast, mis võiks paljastada nooremate, näiteks 1990. aastatel sündinud luuletajate mõtteid luulest. Teisalt ei ole eelmised kogud suutnud hõlmata kõiki varasemate põlvkondade luuletajaid. On neid, kes jäid olude sunnil kogust välja, neid, kelle poole ei pöördutudki, ja ka neid, kel toona ei olnud soovi midagi öelda – kolmandas kogus võiks sõna anda ka neile. „Kius olla julge“ sari pakub nii või teisiti põnevaid avastusi kõigile, kes tunnevad huvi luule vastu.