Täit retsepti teab vaid 80. sünnipäeva pidav daam ise, aiman selle edu põhjuseks haruldast töövõimet, kadestamisväärt lugemust, erakordset huumoritaju ning võltsimatut huvi järeltulevate põlvkondade teatrimõtte suundumuse vastu.

Ajakirjanikele on Inna Taarna usutlustes märku andnud, et tema teater asetseb juba ammu Metsakalmistu mändide all, tegelikkuses jätkub teda järjest nii Draamateatri ja Linnateatri esietendustele, olulisematele gastrollidele

Tallinnas, teatriloolistele konverentsidele ja näitlejate liidu koosolekutele. Ja häda neile uljuritele, kellele tundub, et Eesti tegelik teatrilugu algab nende isiklikust sünniaastast. Inna Taarnal on piisavalt häälevolüümi, et mudalollust naeruvääristada või pealiskaudsust õhku lasta. Tema on siiani see esimene lapsesuu, kelle hüüatus märku annab, kui mõni kuningas püünel püksata ärpleb…

Inna Taarna nooruslikkuse pandiks on rahutu hing, mis ei luba tugitoolis aega surnuks kiigutada, teda tõesti huvitab, mis sünnib tänases teatris, talle läheb tõsiselt korda omaenda õpilaste käekäik, ta lööb rõõmsalt kampa, kui endised kolleegid ka väljaspool töist ringi kokku saavad. Tean, et juubilari töölaual on pooleli raamat Draamateatri naislegendidest. Ootame põnevusega kutset esitlusele! Aga küllap on noorematele teatrissetulijatele kogu oma elatud elu slepiga omamoodi legend ka Inna ise, olen kuulnud kulisside taga häälekahinat: Taarna on saalis!

Jätku sellele viljakale rahutusele! Küllap kohtume õige pea naerumüriaadis, sest Sul on veel üks kadestamisväärt oskus – olla pidude hing!