Estonias esietendus just „Luikede järv“, seega on paslik küsida: kas hea juht on pigem valge või must luik?

Aivar Mäe: Ta peab olema mõlemat ja lisaks kõike seda, mis nende vahele jääb.

Kultuurijuhi puhul arvatakse sageli, et ta võiks veidi enam valge luik olla või siis vähemalt teda mängida.

Jah, sageli öeldakse, et kultuurijuhtimine on midagi täiesti erinevat, et teie, teised tippjuhid, ärge kultuurivaldkonda tulge, see on hoopis teine maailm. No ei ole nii. Tegelikult oleme me kõik samasugused inimesed ja inimesi tuleb õppida tundma, peab õppima neid liigutama, neile võimalusi andma jne. Meil, jah, on näiteid ajaloost, kus pangajuhid või kõrgel positsioonil töötanud inimesed on teatri üle võtnud ja neil pole midagi välja tulnud, aga neid ei tabanud ebaõnnestumine seepärast, et tulid kultuuri, vaid ilmselt oli meeskond juhist lihtsalt tugevam.

Mindki üllatab, kuidas paljud lähevad endast välja, kui keegi võrdleb näiteks tööstusliku tootmise ja kultuuri­asutuse juhtimist, sest juhi kompetents – personalitöö, finantsplaani tegemine jms – on ju sama.

Praegu on juba lihtsam – Exceli tabel on tulnud meie igapäevaellu – aga ütleme kakskümmend aastat tagasi ei tohtinud isegi säärast võrdlust tuua ja sind võidi lahti lasta, kui hakkasid teatris tootmisest rääkima.

Teatrites on tegu topeltjuhtimisega: on finants- või adminjuht, direktor ja siis kunstiline juht ning paljudes teatrites püüavad esimesed teha nägu, et nad on kunstilistest otsustest eemal ja kunagi ei sekku, mis aga võib tekitada arusaamatusi, sest lõppvastutus on ju ikkagi direktoril.

See pole nii ühene. Eks me tule oma pagasiga nõukaajast ja kui me mõtleme 1970.-1980. aastatele, siis olid meil, jah, kunstiliste juhtide teatrid ja kui kunstiline juht oli tuntud ja armastatud, siis oli ka võimalik kultuuriministeeriumist rohkem raha kätte saada. Nüüd on aga risk palju suurem, me tegeleme nii-öelda tootmisega, kui sinu sõna kasutada, kus kulud ja tulud peavad olema balansis ja kuskilt juurde pole võtta.

Kui ma rahvusooperisse tulin, oli siin pea kahekohaline arv direktoreid ja mul olnuks väga lihtne, kui raha olnuks nii palju, nad kõik alles jätta – et lasen neil kogu töö ära teha ja siis mulle raporteerida ja ma vaid kinnitan. Minu natuur on teistsugune: ma olen nagu väike laps, kes tahab teada, kuidas asi kokku pannakse rohujuure tasandil. Ma ei sekku töösse – muna ei lähe kana õpetama, ütlema kogemustega meistrile, et nii küll ei lähe. Isegi kui mul on parem idee, siis üritan seda neile müüa nende endi suu kaudu. Niipalju ma tark olen.

Meil on vastavalt seadusele muusikajuht ja mina olen administratiivjuht, aga meil on omavahel selgeks tehtud, et direktorina on mul vetoõigus, ükskõik, kas see puudutab kunsti või raha.

Selline vetoõigus polegi Eesti teatris vist nii tavaline?

Ei ole jah, aga see on ka minu loomuses kinni, et ma ikkagi lähtun autokraatiast. Ma ei taha oma vastutust kellegagi jagada ja kui ma vastutama pean, siis pean ma ka teadma, mis toimub.

Autokraatiaga on muidugi seotud ka teatud riskid. Teater on ikkagi meeskonnatöö ja ma ei ütle, et me siin rahvusooperis mängime seda või et meil on lavastatud demokraatia, aga mingil hetkel, kui jutuvada on liiga pikk ja sa näed, et tulemust ei paista, siis tuleb panna rusikas lauale ja öelda: teeme nii. Aga protsessi tuleb jälgida ja anda võimalus, sest vastasel juhul lõikad igasuguse motivatsiooni ära ja kaastöötajad enam ei mõtlegi.

Kuidas sa iga uut lavastust hindad? Kas teed sellele finantsilise riski­ana­lüüsi ja otsustad tulususe pealt või püüad pigem teha kõik võimaliku, et iga idee teoks saaks, kui see ka pole majanduslikult kõige mõistlikum?

Mitte nii must-valgelt. Ma vaatan üldpilti viis-kuus aastat ette ja olen nõus kunsti nimel meeletult palju raha kokku kühveldama, aga ma tahan ka midagi tagasi saada. Näiteks „Cardillaci“ puhul teadsin, et see pole Eesti turul massidele suunatud, aga on fantastiline teos viimase peal libretoga. Kuna meil on sobivas arengufaasis lauljad, kellele see oli tohutu väljakutse, siis ma läksin seda rada, kuigi teadsin, et päris palju tuleb peale maksta. Samal ajal pakun kõrvale midagi, kust me selle raha tagasi saaksime – antud kontekstis „Viiuldaja katusel“.

Eks teater peabki pidevalt publikumenu ja tunnustuse vahel laveerima. „Cardillaci“ auhindamine näitas, et panus oli õige.

Ma ei tee asju auhindade pärast, aga jah, needki on olulised. Vaata kas või minu vana armastust Vanemuist, mis on aastaid peksa saanud: publik käib ja kõik on nagu hästi, aga auhindu ei kipu tulema ei draama ega muusika poole pealt.

Sa viisid Vanemuises üsna suure re­struktureerimise läbi, aga selle tulemusena läks repertuaar kommertsi poole kreeni ja tundub, et nii väikese linna puhul sinu loodud struktuur ikkagi ei tööta.

Hea küll … Ma olin Vanemuises 2004. kuni 2008. Jätame kõrvale selle, kuidas mind sinna sisuliselt ühe päevaga paisati, aga ma võin kinnitada, et mu eesmärk oli uuesti jalule saada ballett ja ooper, mis ka õnnestus. Nüüdseks on see paraku taas taandarenemas: balletitrupp on kahanenud ja oopereid on vähe. Mis puudutab aga muusikalide rohkust, siis see tuli hiljem, Paavo Nõgene ajal. Eks see oli ajendatud osaliselt tolle aja maailmamajanduse keerulisest seisust, lisaks avati ka Solarise keskus. Eesmärgi, et raha tuleb tuua Tallinnast, püstitasime me juba tõesti 2004. aastal. Kui sa küsid, kas muusikale on Vanemuises palju, siis jah – ja mitte vaid mängukava mõttes, vaid sinna läheb ka tohutult palju energiat, aega ja ressurssi, mida teistele asjadele seetõttu ei jagu piisavalt.

Probleem on ka selles, et draama­juhid on kiiresti vahetunud.

Üldiselt on meil nii kunstilised juhid kui ka direktorid samal ametikohal väga kaua, aastakümneid. Inimesena, kes east sõltuvalt hakkas nn erialast rongi püüdma alles aastatuhande alguses, on mul tunne, et see rong on läinud ehk peabki ootama mitukümmend aastat, enne kui praegused juhid loomulikku teed pidi lahkuvad.

Ühelt poolt meil räägitakse, et kultuurijuhtide pink on väga lühike, aga see ongi seepärast, et me ei anna uutele võimalusi. Nõukogud, kes on pandud juhtima sihtasutusi või ka avaõiguslikke asutusi ju vastutavad vastavalt seadusele, aga kõige lihtsam on mõelda, et las jääda kõik nii, nagu on – rahvas ju käib, seega on kõik hästi. Pahatihti pole nõukogu liikmed ka eksperdid.

Ja iga liigutamine, millegi ühendamine või lahutamine, on Eesti vabariigis väga vaevaline ja lõpeb tavaliselt ministri mahavõtmisega. Nii minnaksegi lihtsama vastupanu teed. Ma tean, milliseid Eesti teatreid sa silmas pead, ja olen ise täpselt sama meelt. Ma olen ise siin ametis kuuendat aastat ja vahepeal mõtlen, kas mul on veel ideid pakkuda. Natukene veel on, aga selles jaapanlaste kirjutamata reeglis, et üle kümne aasta samas ametis ei töötata, on täiesti mõte sees: ühel hetkel hakkad end paratamatult kordama. Jaapanlastel on muidugi ka see kombeks, et kuigi on ette nähtud kolm kuni viis kuud puhkust, võetakse välja vaid üks nädal.

Pärast kaht ametiaega peaks põhimõtteliselt juhti vahetama?

Jah, liikuda võib ka samas struktuuris, ühest teatrist teise, aga vähemalt mingi liikumine peaks olema. Praegu on palju seisvat vett ja mugavustsoonis olemist. Ja publikut, raha ja muud ongi piisavalt, nii et ei ole nagu põhjust midagi muuta, aga mujal, eriti ooperiteatrites, vaadatakse arengut teise pilguga: selleks et saada värsket õhku, tuleb tuua uus juht.

Kui praegused juhid lõpuks lahkuvad, polegi kedagi asemele panna, sest nooremad on väsinud ootamast ja vahetanud eriala või riiki.

Täpselt. Me ju valmistame ette kultuurikorraldajaid, aga juhte nende seast ei ole tulnud. Ma tean küll neid, kes on juhtinud ja siis kooli läinud, aga sealt tulnud juhte ei meenu ühtegi. Neil ei olegi kuhugi tulla, sest kõik kohad on täis ja mingeid uusi struktuure ka väga ei teki. On ka teistsuguseid näiteid nagu Kristiina Reidolv Vaba Lavas. Ta kukkus ikka väga suure piruka otsa, mis on naisterahvale väga keeruline situatsioon, aga ta on sellest väga hästi välja tulnud. Ma ei oleks seda ealeski uskunud.

Selle eest saad sa nüüd vasta pead, et naisjuhti niimoodi alahindasid. On siis naisjuhid tõesti teistsugused?

Tegelikult ei alahinda sugugi, vaata kas või Piia Tamme või Kristiina Alliksaart. Aga kui ma mõtlen naistele, kes liiguvad kultuurimaastikul juhtidena, siis mulle tundub, et nad ei pruugi alati olla stabiilsed olukordades, kus on vaja säilitada külma närvi ja emotsiooniga enam midagi ära ei tee ning tuleb vastuollu minna iseendaga. Niikaua kui on mängus inimene, tema heaolu, mõjub naine juhina väga turvaliselt, aga kui asi on täielikult ämbris, siis …

Sinu viidatud naiste ebakindlus tulenebki ju meestekesksest maailmast, mis sunnib naisi oma sobivust juhiks iga päev tõestama, kusjuures mitte ainult oma ülemustele, vaid ka alluvatele. See on seda põhjendamatum, et erinevalt neist pole enamik meie meesteatrijuhtidest kunagi juhtimist õppinudki ja pigem ülistatakse meil lavapoisist direktoriks karjääri.

Me järgime, jah, seda ühte juhtimismudelit, mis on ju selline vana ja hea mudel. Mõned on ka juurde õppinud, teavad, mida tähendab sõna „saneerimine“ või mis toimub mujal majanduses, aga sellegipoolest olen ma nõus, et juhtidel peaks olema kahe ametiaja piirang. See on küll seotud riskiga, aga paneks pudru uuesti keema – võib-olla kõrbeb põhja, aga igal juhul midagi sünnib.

Miljoni külastuse juures on mänguruumi ju päris palju ja ega teatrite rahastuski publiku hulgast väga sõltu, on vägagi stabiilne. Sellegipoolest ei tasu vist loota, et juhtide kahe ametiaja piirang kunagi kultuuripoliitikas paika pannakse, seega peab see otsus tulema valdkonnast.

Seda otsust ei tule. Võib-olla isegi saaks hakkama direktoritega, aga kunstiliste juhtidega mitte.

Rahvusooperis töötajaid ikka jagub?

Meil on väga palju erialasid, mida enne Viljandi kultuuriakadeemiat üldse ei õpetatud. Praegu on meil selliseid spetsialiste, kel vanust juba üle 70, aga kellest kuidagi loobuda ei taha. Nii ongi mul praegu majas n-ö selliõppes seitse inimest, kes omandavad meistri kõrval kolme aasta jooksul eriala, enne kui meister pensionile läheb.

Kuna Eesti riik on end juba väga õhukeseks lihvinud, kandub see olukord ka teatrisse. Kui siia tööle tulin, oli meil 564 töötajat, praegu on 462 ja kunstilist personali ma pole vähendanud. Struktuuri­muudatused on end õigustanud: inimesed saavad päris normaalset palka, nad on motiveeritud ja see pole ainult töökoht, meil on justkui omaette väike riik oma väikese parlamendi, peaministri ja seadusega. Kuna peaminister vastutab oma maise varaga, siis on tal vetoõigus.

Siis on ju tegemist kuningriigiga …

Nojah, ei tea. See on siiski ainus võimalus, sest päris vabavoolu asju lasta ei saa – seda on tehtud ja nii on ka teatreid kinni läinud. Teater on üksusena väga inertne: kaks aastat tagasi langetatud otsused võivad täna kätte maksta.

Kui veel konkreetsemaks minna, siis kas poleks odavam mõned teenused nagu dekoratsioonide ehitamine, turundus vms hoopis sisse osta?

See ei oleks enam teater. Siis oleks ta produktsioon, Las Vegas. Pealegi on meil ju Eesti riik ja me peame sedagi ülal pidama. Selline sisseostetud teater poleks enam rahvusooper.

Samamoodi võiks küsida, et sul on ju orkestris jaapanlane ja korealane ja veel keegi, kas olete ikka rahvusooper? Ma ise olen seda meelt, et ei tahaks olla nagu Viini riigiooper, kus laval ega orkestris ei tööta ühtegi austerlast. Kui raha on, võib superorkestri kokku panna ja superlauljad kutsuda, aga sel pole mingit seost Eesti rahvusooperiga.

Ennetamaks ksenofoobiasüüdistusi täpsustan: sa pead silmas missiooni arendada Eesti muusikateatrit ja muusikuid, mitte martinhelmelikku „tõelise eestlase“ eelistamist.

Jah. Ma olen selles mõttes Eesti fänn ja teades selle maja ehitamise ajalugu, oleks kuritegu, kui meil ühel hetkel tantsiksid vaid hiinlased ja orkestriaugus oleksid vaid sakslased. Kindlasti oleks see hea teater ja inimesed käiksid vaatamas, aga siis poleks Eestit ka enam vaja.

Ainult eestlasest vaatajad ei suuda kunagi rahvusooperi saale täita. Seega tuleb loota soomlastele.

Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga ei suuda ealeski oma ooperiteatrit üleval pidada. Seetõttu vajame turiste samamoodi, nagu ka Eesti riik, et üldse eksisteerida. Praegu on meil turistide osakaal publikust veerand, aga normaalne oleks pool.

Ma olen aastaid edutult püüdnud teilt saada infot, kui suur osa publikust on soomlased. Ilmselt pelja­takse, et siis järgnevad süüdistused, et tegemist pole ikkagi rahvus­ooperiga.

Seda ei ole varjatud, aga täpset arvu on keeruline öelda. Süüdistusi ma ei karda, sest see on ju normaalne, kui me saame tarbida rahvusooperit nii, et keegi teine maksab selle kinni. Kui võtaksime üle Ameerika mudeli ehk oleksime era­ette­võte peaks sama publiku hulga puhul keskmine pileti hind olema 85 eurot. Mujal maailmas on see ammu reaalsus, me isegi tulime just tagasi Veneetsiast, kus lasteetenduse „Pähklipureja“ pilet maksis 280 eurot ja saalis istusid paksude kuldkettidega vanaprouad.

Juhtimise juurde tagasi tulles võib vist väita, et sina oled kultuurijuht, kes on pärast Eesti iseseisvuse taastamist kõige rohkem maju ehitanud.

Ma läksin Eesti Kontserti 1993. aastal, kui tuli struktuur nullist üles ehitada: saalis istus kontserdil paarkümmend inimest, kõik oli kuidagi närb ja kurb. Raha muidugi polnud … Ma ei rikkunud seadust, küll aga kasutasin ära õrnad augud seaduses. Sel ajal, kui teised kultuurijuhid alles mõtlesid, oli mul kõik kiiresti ära tehtud. Eesti Kontserdi puhul tegin gigantse plaani, mis polnud otseselt maailma vallutamine, aga kuna tol hetkel oli see väike organisatsioon ja räägiti, et võiks tema raha teiste vahel ära jagada, siis tuli ta teha suureks. Meie kasuks rääkis seegi, et sel ajal püüdles ka riik nelja tõmbekeskuse poole ja neist Jõhvi valitigi tänu meile, kuigi plaaniti Kohtla-Järvet.

Teisi asju pean ma ehk isegi olulisemaks, näiteks Peterburi Jaani kirikut 2003. aastal. Alguses ei tahtnud ma seda üldse võtta, olin väsinud, sest valmis olid saanud Estonia, Vanemuine, Pärnu ning tegelesin aktiivselt Jõhviga. Ma ei võtnud toonase kultuuriministri Urmas Paedi kõnetki vastu. Ega ma mäletagi, kes mu lõpuks ära rääkis, aga kui ma oleksin teadnud, et see kestab kaheksa aastat, tähendab 160 korda Peterburis käiku, lisaks Aljoša siis vahepeale, mis kõik ära nullis, ei oleks ma eales nõustunud.

Riigikontrolli algatatud uurimine veel pealekauba.

Väga raske on bürokraadile selgeks teha, et Venemaal ei kehti Eesti seadused.

Sa oled suurte plaanide mees ja praegugi on su laual Paide linnateatri loomine ja uue ooperimaja ehitamine.

Neid on rohkemgi, ma tegelen ka teatrite puhkekoduga Koolimäel, mis peaks sel aastal valmis saama, ja Pärdi keskusega.

Mis sind motiveerib? Ma ise kipun tüdinema, kui midagi selgeks saan, ja kahman siis uusi asju juurde. Sa noogutad. Sulle pakub vist naudingut viia ellu võimatuna näivaid plaane?

Jah, kui keegi tuleb halama, et mingit projekti pole võimalik teha, siis sellest hetkest tekib minul huvi. Praegu lõppes just Pärdi keskuse riigihange, kus on ilmvõimatud numbrid, ja nüüd pakub see asi mulle eriti huvi, et kuidas selle ikkagi valmis saaks teha.

Vaevalt mõni kuu tagasi ajas üks su järjekordne suur plaan päris paljud inimesed marru. Mõtlen kava võtta Nordea kontserdimaja riigile üle Eesti Kontserdi saaliks, et EMTA saaks kasutada seda saali ega peaks omale uut saali ehitama. Vabaneva raha saaks siis kasutada uue ooperimaja ehitamiseks.

Saale on Tallinnas üsna palju ja praegu oleme kultuuritarbimise mõttes kõrgpunktis. Varsti tuleb langus, nagu majanduses ikka. Me kõik oleme sama rahakoti peal ja ühel hetkel pole sealt enam midagi võtta. Seda mudelit pakkudes olin ma piltlikult öeldes kantsleri rollis: kuna Rootsi fond käis Nordeat pakkumas, siis tuli asja kaaluda. Me mõtlesime läbi ka variandi, et rahvus­ooper saab endale Nordea näol teise saali, aga lava seal ju pole.

Sinu lõppeesmärk oli ikkagi leida raha uuele ooperimajale?

Siin pole isegi rahalist ekvivalenti: ooperimaja maksab sada miljonit, EMTA saal seitse.

Mind üllatas kogu selle teema juures see, kui kergekäeliselt võib kultuuriministeerium võtta ühe plaani kaalumiseks, ilma et eelneks põhjalik finants- ja sisuline analüüs.

Midagi see ju näitab …

Et kui ministeeriumis kultuuripoliitikat ei tehta, tuleb ise teha?

Seda ütlesid nüüd küll sina.

Kellele seda sajamiljonilist uut ooperimaja siis vaja on? Sa ütlesid isegi, et kultuuritarbimine hakkab Eestis langema. Seega ehitame turistidele?

Me ei saa praegu näiteks korrektselt balletti tantsida, sest diagonaal ei võimalda: kaks hüpet ja edasi on betoon. Uut saali on vaja sellekski, et saada juurde vunki, nii Eesti publiku kui turistide osas. Maailmas on ooperituriste nelja miljoni ringis ja ega uusi maju nii palju ka ei ehitata, nii et kõik need neli miljonit külastaksid kümne aasta jooksul vähemalt korra meidki.

Kas ma teen sulle liiga, kui portreteerin sind nii: oma igapäevatöös lähtud sa suures osas missioonist Eesti kultuuri ees, aga otsused teed oma organisatsiooni vajadustest lähtudes, muretsemata liialt tervikpildi pärast?

Ei tee, see on õige. Need 462 inimest, kes siin majas töötavad, on minu prioriteet.