Thomas Mann, Völsungite veri. Segadus ja varajane valu. Tõlkinud Heli Mägar. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 7-8.
Need kaks Thomas Manni novelli viivad meid müütilisse aega, Euroopasse enne ja pärast Esimest maailmasõda; Euroopasse, mida ei ole enam olemas. Ja seepärast need tekstid aktualiseeruvadki: läheb ju kogu Eesti riik Euroopasse, mida enam olemas pole. Kus on tänases Euroopas need tressidega mundrid, XV sajandi Firenze moejoont järgivad bordoopunased sametkleidid ja pärliga kuldvõrud naiste juustes? Rääkimata elektrilampidega kroonlühtritest, karjaseidülli kujutavatest gobeläänidest, seitsmele määratud söögilaudadest (damastlinaga kaetud), kus iga taldriku kõrval pikk peenike klaas kahe orhideega; kondiüdi klimpidega; koduteenrid, kes kalaroogadega läbi saali avaruste tõttavad, ulatades kala juurde kreemjat kastet ja reinveini.
Mann kujutab nendes novellides küll kõrgema keskklassi perekonnaelu – ja me võime neid lugusid lugedes sellega täiel määral arvestada (või mitte arvestada) – nii või teisti on see tänase Eesti lugejale müüt. (Pole meil veel arvestatavat keskklassigi, rääkimata kõrgemast keskklassist.) See hakkab meie teadvuses mängima samasugust rolli nagu lugu kadunud Atlantisest. Pole põhjust kahelda selle ideaalse riigi olemasolus (liiga palju on teateid tema kohta), aga seda ei ole enam või on nii peitunud, et me seda näha ei saa. Ning sellest, mida meie jaoks enam olemas pole, mida me näinud pole ega näha saa, vaid millest me ainult kuuldu/loetu põhjal endale kujutluspildi oleme loonud, saab müüt. See Euroopa, millest Mann ja paljud ta kaasaegsed kirjanikud on kirjutanud, ongi tegelikult juba ammu müüt; samasugune nagu antiikmüüdid, olgu nendeks siis Odysseuse 30aastane eksirännak või argonautide Kuldvillaku jaht. Küsimus on vaid selles, mida ütlevad need müütilist aega kujutavad tekstid tänasele lugejale. See ei puuduta aga üleüldsegi olustikku ega materiaal-kombestikulist elustandardit (mida neis teostes üksikasjalikult kirjeldatud), vaid hoopis väärastunud inimestevahelisi suhteid, ennekõike sugupoolte looduslikule vastukäivat ja loomulikust võõrandunud läbikäimist.
“Völsungite veri”, esimene kahest hästi kokku sobitatud loost, on täielik metatekst Wagneri ooperi “Valküür” (sisu on järelsõnas vaatuste kaupa ümber jutustatud) põhjal. Ei ütleks küll, et see on paroodia, nagu järelsõnas märgitud. Pigem on see ooperi libreto Manni-poolne kirjanduslik (short story’lik) arranžeering, vana “meloodia” ümberkirjutamine, ja seda mitte isegi teises võtmes, vaid lihtsalt teise aega, olustikku ja kombestikku ümberkantuna. Paroodia eeldab hoopis teistsugust suhet ainega ja jäljendatavast üleolevat meeleolu. Siin on aga tegemist autobiograafilise “täidise” ja traagilise koega ümberpanekuga. Valu ja vaev on selle kirjatöö sõnum, mitte “vaimukus”, nagu LR tagakaanele kirjutatud. Kas see on tõesti vaimukas, kui kujutatakse olukorda, kus venna ja õe kiindumus teineteisesse on nii sügav, et nad seksuaalvahekorrani jõuavad! Ka teises loos “Segadus ja varajane valu” on õe-venna suhet võrreldud Aadama ja Eeva omaga: nelja-aastane Beisser ja viieaastane Loore “on üks süda ja üks hing. Kõike kogevad nad koos, kõik seiklused on neil ühised” (lk 48) – nii et potentsiaalsed “Völsungite vere” 19aastased kaksikud Siegmund ja Sieglind, kes jõuavad intsestini. See ei ole vaimukas nagu seegi, et isa oma tütart “üle loomulikkuse piiri” armastab (“Ja ometi mõistab Cornelius pimedas, et midagi selles tema armastuses ei ole päris õige ja hea”, lk 44); ei ole seda ka viieaastase Loorekese armumine (“kõrvuni sisse võetud”, lk 65) teda lustipeol tantsitanud tudengisse, sellele järgnenud armukadedus ega lapsukese südamevalu.
Võib üsna kindlalt väita, et just need väärastunud inimsuhted toimisidki Manni puhul peamise tõukejõuna, et autobiograafilisest materjalist novellid vormida. See on ka nende lugude kurb ja hoiatuslik sõnum. Ülejäänu on igati korrektselt kirjeldatud taust, mis peaks justkui selgitama võõrandumist loomulikest meessoo-naissoo suhetest, aga ega eriti selgita, sellest saab lihtsalt korrektne kirjanduslik/literatuurne augutäide. Muidugi, kõik haakub peateemaga miskitpidi ikka. Tõlkija ja järelsõna kirjutanud Heli Mägar on väljaande viimasel leheküljel korrektselt teada andnud, mis allikate põhjal ta oma kommentaariumi on koostanud ning need on igati usaldusväärsed lätted. Nii et seda maksab tingimata lugeda. Näiteks ei ole “Segaduses ja varajases valus” Mann ise nii selgesõnaliselt väljendunud, et “Ajalooprofessor Cornelius annab endale sisimas aru, et koguni tema armastus pisitütre Loorekese vastu on põgenemine käesolevast hetkest igavikku, et see armastus on kummalisi teid pidi seotud surmaga” (lk 79). Jne.
Nii või teisiti räägivad need Thomas Manni novellid kaasa meie aja probleemidele. Kujutades neis Euroopat – Saksamaad kui külluseriiki enne sõda ja sõjajärgset Saksamaad kui puuduseriiki, puudutab ta ikka ja jälle demokraatia elujõuetust, allakäiku, illusoorsust. Ons see täna teistmoodi? Hullem või parem? Ja milliste inimsuhete tekkimisele see ühiskonnakorraldus kaasa on aidanud? Või pole siin sootsiumi vormiga üldse pistmist? Vanas Roomas olid asjad palju hullemad – aga ei maksa unustada, et ka seal valitses demokraatia; orjanduslik demokraatia, aga ikkagi demokraatia!
Ja see vere hääl, mis õe ja venna voodisse kutsub, mehe armastuse oma naiselt tütrele kanaliseerib – on see terve või haige vere hääl?