Tralla kõneleb niisiis ületurvatud ühiskonnast ja turvasõltlusest, lähtudes eelkõige Suurbritannia (kui Euroopa väidetavalt kõige välja arendatuma turvakaamerate võrgustikuga „lastehoidja riigi”) kogemusest, kuid loomulikult osutades probleemi üleilmsele, teiste hulgas ka Eestit haaravale olemusele. Naise kehale on järjestikustel fotodel kirjutatud institutsioonid, seadused ja vahendid, mis seda keha kaitsevad, NATOst kuni niisutava kreemini. Galeriinurgas põrandal lösutava kootud alakeha väändunud jalgade vahelt paistab turvakaamera pilt sellestsamast saalist. Videopannoo keskmisel ekraanil näeb Tallinna vanalinnas kõndivat kunstnikku, külgmistel ekraanidel tema külge kinnitatud, nii sisse- kui väljapoole pööratud kaamerate poolt jäädvustatut.
Muidugi on Tralla plakatlik ja laia joonega, nagu enamasti ikka. Muidugi on valgustatumad meist mõelnud ühiskonna kontrollimehhanismidele ka enne kunstihoone galeriisse sattumist ega pruugi üllatuda. Ometi on huvitav Tralla kujutatud jälgimisseadmete omaksvõtmise protsess, maandamine füüsilise läheduse, isiklikuks muutmise kaudu: keha külge kinnitatud kaamerad, elutoapiltideks maalitud kaamerad, roosasse kudumisse mähitud kaamera. Seda, kes täpselt, kus ja millisel eesmärgil meid jälgib, võib ainult oletada, kuid kaamerate füüsiline kohalolu on konkreetne ja ebameeldiv – nagu ühe silma ja kandiliste lõugadega maod ümber nurga vaatamas. Nii tundubki, et kui suruda see madu oma rinnale ja katta tikitud linikuga, on temaga kuidagi lihtsam koos elada; mida kodusemaks ja harjumuspärasemaks ta muuta, seda kontrollitavama ja süütumana ta näib.
Tralla kaameraist koormatud jalutamine läbi linna paistab nagu lootusetu, kuid siiski kuraasikas sõjakäik: jälgige mind, kui tahate, aga mina jälgin vastu; ma muudan ennast nii nähtavaks ja läbipaistvaks kui vähegi võimalik, tõmban tahtlikult tähelepanu. Ühiskonnas, kus üldine meelsus õhutab vaatama selja taha ning tegutsema kiirelt ja tähelepandamatult, ei mõju selline ühe ullikese privaatparaad küll teab mis ohtlikuna, kuid kahtlasena siiski. Lõpuks aga võib selguda, et ehkki masinad huugavad, meetmed on tarvitusele võetud ja tingimused soodsad, ei juhtugi midagi jälgimisväärset. Või siis juhtub see ikkagi samal ajal hoopis kusagil mujal.
Isegi kui Eesti riik ei püüagi jätta endast muljet kui heatahtlikust nanny’st, kes sulle teekeetmisinstruktsioone kirjutab, ning on võtnud pigem kasvatusmaja komandandi rolli, siis liigse turvamise üle veel vaevalt keegi kurdab ning üleskutse kaamerate arvu piiramisele oleks tõenäoliselt üks neist vähestest, millele oleks raske kriitilist massi allkirju kokku saada. Muidugi kõik teavad, et kaamera ei tule kellelegi raskel hetkel appi, kuid usk, et tegelikkust saab vajadusel tagasi kerida ja mingi piirini ära hoida, sisendab siiski mõnevõrra kindlustunnet; ehk küll alati maksab küsida, kus täpselt, millisel eesmärgil ja kelle tellimusel midagi jälgitakse. Mida siis meelde jätta Tralla näituselt? Kas või veidi tähelepanelikkust omaenese kohanemismehhanismide suhtes, mis on pigem ikka orienteeritud võõrkehade kiirele kodustamisele, mitte nende täpsemale uurimisele. Ning muu hulgas ka (võib-olla tarbetu, aga siiski) meeldetuletus, et tihtipeale seisab kunstnik koos meiega (loomulikult mitmete kaamerate pilgu all) poesabas, mitte ei viibi tõrvikut kõrgel käes hoides kõikide vastuste maa lävel.