Mel Gibson on olnud juba üle paarikümne aasta Hollywoodi privilegeeritumate filmitähtede väärikas seltskonnas. Ühendriikides sündinud ja Austraalias oma noorusaastad elanud näitleja tähelend algas mäletatavasti nimiosaga režissöör George Milleri ulmepõnevikus “Mad Max” (1979). Tänu kassamagneti mainele on kängurumaalasele pakutud enamasti rolle, mis võiksid valdavale osale kinopublikust eeldatavasti meeldida. Mel Gibson on tootnud mitmeid suure eelarvega kõmufilme. Tema lavastatud ajalooline seiklusdraama “Kartmatu” (“Braveheart”, 1995) pälvis aasta parima filmi Oscari. Gibsoni nägemuslik suurfilm Kristuse kannatustest ajas juutide kogukonnad Hollywoodis ja väljaspool seda tagajalgadele, ent viimaks anti mehele tema julgustükk andeks. Enamgi veel, telekontsern AbC usaldas 50aastasele Gibsonile nüüd holokausti-teemalise lühisarja tootmise. Kõik oli kena veel üle-eelmisel nädalal. Siis aga tegi tugevasti napsitanud prominent oma elu seni suurima vea. Vähe sellest, et ta solvas kohale kutsutud naispolitseinikke valimatute sõnadega. Gibson esines antisemiitliku tiraadiga “fucking juutide” aadressil, väites, et just nemad on süüdi kõikides maailma sõdades. Ilmselt unustas näitleja, kellele kuuluvad Hollywoodis ning USA tele- ja teatrimaastikul võtmepositsioonid. Kainenenud Gibson on üritanud oma vääritut käitumist välja vabandada, kuid tõenäoliselt talle nii kergesti ei andestata.

LUC BESSONI HÜVASTIJÄTT

Prantsusmaa üks menukamaid filmilavastajaid ja -produtsente Luc Besson on teinud sellised hitid nagu “Naine nimega Nikita”, “Leon” ja “Viies element”. Praegu 47aastane kineast on tootnud üle kümne kommertslikult suhteliselt eduka filmi. Viimasel ajal on Bessonist juttu tehtud eeskätt seoses Pariisi agulisse rajatava filmilinnakuga. Kui Besson mõni aasta tagasi kuulutas, et lahkub mängust pärast kümnendat filmi, ei pandud seda eriti tähelegi. Hiljaaegu linastus Bessoni väikese eelarvega mustvalge retrofilm “Angel-A” (eeskujuks Jean-Luc Godard’i klassikaline debüüt “Viimasel hingetõmbel”) ning jõulude paiku jõuab ekraanile eepiline lastefantaasia “Arthur and the Minimoys”. Seega on maagiline kümme peaaegu käes. Seejärel on Luc Besson lubanud filmielust tagasi tõmbuda ning vähemalt lähiaastail ei maksa tema come-back’i oodata.

KAUAOODATUD KUNINGANNA

VENEETSIASSE

Tänavune, järjekorras juba 63. Veneetsia rahvusvaheline filmifestival peetakse 30. augustist 9. septembrini. Filmipeo üheks hitiks on suure tõenäosusega režissöör Stephen Frearsi portreefilm “The Queen”. Elizabethi rollis on vene juurtega dame Helen Mirren. 21 võistlusfilmi seas on sellised favoriidid nagu Darren Aronofsky romantiline fantaasia “The Fountain” (peaosades Hugh Jackman ja Rachel Weisz), Brian De Palma krimifilm “The Black Dahlia” (peaosades Scarlett Johansson ja Hilary Swank), režissöör Allen Coulteri “Hollywoodland” (peaosades Adrien Brody ja Diane Lane), Emilio Estevezi dokumentaaldraama “Bobby” (Robert Kennedyle tehtud atentaadist), Paul Verhoeveni sõjadraama “Black Book” ja Alfonso Cuaroni ulmefilm “Children of Men”, kus võtmerollides on Clive Owen, Julianne Moore ja Michael Caine.

LÄHIMINEVIKUS LAHKUNUID

Gerard Oury (Max-Gérard Houry Tannen-baum, 29. IV 1919 – 20. VII), prantsuse filmilavastaja, kelle lustakates kinohittides on seigelnud teada-tuntud komöödianäitlejad Bourvil, Louis de Funès ja Pierre Richard. Näitlejana alustanud Oury läks ajalukku populaarse menukomöödiaga “Suur jalutuskäik” (1966). Teisi filme: “Molutaja” (1964, “Superaju” (1968), “Suurushullustus” (1971), “Rabi Jacobi seiklused“ (1973), “Vihmavarju torge” (1980).