Tartu ülikooli juures tegutseva varajase ja orientaalse muusika keskuse ansambel FA Schola on viimastel aastatel palju reisinud. Peamiselt Euroopa keskaja, kuid ka renessanssmuusikat, samuti hiina, india ja pärsia klassikalist muusikat esitav ansambel on peale Euroopa lavade esinenud ka USAs, Argentinas, Lõuna-Koreas ning korduvalt Indias ja Hiinas, kus nad on väga hästi vastu võetud tänu ansambli isikupärasele kõlapildile, unikaalsetele instrumentidele ning põnevale ja harva esitatavale repertuaarile.

Istume koos FA Schola asutajaliikmete Raho Langsepa ja Lilian Langsepaga esmapäevaõhtuselt vaguses Tartu jazziklubis ja vestleme nende Hiinaga seotud tegemistest ja sellest, mis on nad kokku viinud hiina muusika ja kultuuriga.

Kuidas avastasite hiina kultuuri ja muusika?

Raho Langsepp: Hiina muusika juurde olen jõudnud kahe põhilise mõjutaja kaudu. Kõigepealt hakkasin juba üle kolmekümne aasta tagasi huvi tundma idamaade filosoofia ja vaimsete õpetuste vastu. Sel perioodil alustasin ka idamaiste võitluskunstidega, sealhulgas taiji’ga, mida harrastan siiani. Umbes samal ajal hakkasin tegelema ka Euroopa keskaegse muusikaga, kus võib samuti leida väga selgeid seoseid oriendi muusikaga. Näiteks on paljud vanad euroopa pillid mõjutatud araabia kultuurist, mida omakorda on mõjutanud pärsia kultuur. Kuna pärsia muusika on mõjutanud ka india ja hiina muusikakultuuri, siis vanu euroopa pille on kõla poolest hõlpsasti võimalik kombineerida idamaade, sealhulgas hiina traditsiooniliste muusika­instrumentidega – nad on omavahel suguluses.

Ka 2000. aastal asutatud Tartu ülikooli varajase ja orientaalse muusika keskuse FA Schola eesmärk on muusika kaudu uurida, võrrelda ja tutvustada nii Euroopa varajasi kui ka idamaade traditsioonilisi kultuure. FA Schola tegevus on välja kasvanud varajase muusika uurimis- ja interpreteerimistööst Tartus ja toetab Tartu rahvusvahelist vanamuusikafestivali „Orient et Occident“, mida korraldame regulaarselt juba 1996. aastast. Festivalikavadesse oleme ikka üritanud kutsuda esinejaid võrdselt Euroopast ja Aasiast, et sünniksid ühisprojektid, kus tõepoolest kombineeritakse eri kultuuridest ja aegadest pärit pillikooslusi.

Lilian Langsepp: Minu huvi hiina kultuuri vastu tärkas enam-vähem samal ajal kui Rahol, kuigi temast täiesti sõltumatult. Pean ka ütlema, et see osa hiina muusikast, mida tol ajal oli võimalik kuulata, ei köitnud mind sugugi. Väga noorena vaimustusin hoopis hiina kujutavast kunstist ja kalligraafiast – see oli mu esimene kokkupuude hiina kultuuriga ja puudutas mind sügavalt. Edasi tulid juba hiina keelest tõlgitud Laozi ja Konfutsiuse tekstid ja needki on saatnud mind kogu elu. Siia juurde väärib märkimist ka hiina keele õppimine, mille olen ikka ja jälle käsile võtnud.

Hiina muusikas said mulle tähtsaks selle vanemad ja meditatiivsemad kihistused, mis on peavoolust kogu aeg kõrval olnud. See on olnud hiina haritlaste kunst, mis on justkui osa elu kulgemisest ja mille puhul pole kuulaja füüsiline kohalolek tingimata oluline. Kuulajaks võib sama hästi olla tuul või hoopis mägede vaikus.

Kas saate nimetada mõningaid põhimõttelisi erinevusi hiina ja euroopa muusikas või on seal ka midagi sellist, mille kohta võime öelda – see on meil üks?

R. L.: Erinevusi ja kokkulangevusi tuleks vaadata läbi ajaloolise prisma. Eks kõlamaailm ole ikkagi olnud väga erinev. Paljud hiina traditsioonilised instrumendid on mõne tuhande aasta jooksul üpris vähe muutunud, küll aga on palju muutunud muusika, mida nende pillidega esitatakse, ja eriti viis, kuidas seda esitatakse. Tänapäeval võib Hiinast leida rohkesti traditsiooniliste pillide mängijaid, kuid enamasti kasutavad nad uusi seadeid ja väga harva kohtab ajalooliselt informeeritud, autentsuse poole püüdlevat lähenemist esitatavale. Oma vana muusikat nad tegelikult eriti ei tunne.

L. L.: See sarnaneb ju vägagi situatsiooniga Euroopas, kus keskaja muusika niisamuti ei kuulu muusikahariduse põhivoolu, vaid on pigem n-ö nišimuusika. Põhjused on iseenesest täiesti arusaadavad – kõigele keskenduda ei jõua.

Mis on teile hiina muusikas lähedane?

R. L.: Eeskätt selle vanemad ilmingud, mis on kantud süvenemise ja meditatiivsuse vaimust. Hiina muusikapärand on traditsiooniliselt olnud suuline ja kandunud edasi õpetajalt õpilasele. Õnneks on ka kirjalikke ülestähendusi, kusjuures esimesed pärinevad juba VII sajandist ning üks küllalt mahukas käsikiri XV sajandist. Seal viidatakse korduvalt ümberkirjutustele varasematest käsikirjadest, mis pole säilinud.

L. L.: Peab ütlema, et hiina muusika on väga mitmekesine. Mulle on väga südamelähedane nende traditsiooniline instrument guqin. Guqin’i mängimise kunsti, mis kuulus omaaegse vaimuaristokraatia elustiili juurde, võib vaadelda ka vastanduvana suurejoonelisele ja valjule õukonnamuusikale. Muusika kõrval on guqin’i mängu puhul tähtis ka filosoofiline taust ja poeesia, mis võivad avalduda hoopis muusikat saatvates toimingutes ja rituaalides. Mitmeid näiteid olen õppinud mängima teisel traditsioonilisel instrumendil gu zheng, millel musitseerimine on alati olnud väga eriline kogemus. Kui tulla tagasi eelmise küsimuse juurde, siis on suurim sarnasus muusikakultuuride puhul minu arvates just süvenemine ja keskendatus, millega muusikat tehakse. Nii kõnetatakse inimesi igal pool ja igal ajal, sõltumata muusika stiilist või päritolust.

FA Schola ansambel on viimastel aastatel päris sageli esinenud Hiinas. Millist muusikat te seal esitate ja kuidas on teid vastu võetud?

R. L.: Vastuvõtt on olnud ülimalt soe. Meil on olnud tõesti au ja õnn esineda paljudel Hiina lavadel. Nende hulgas on olnud väga prestiižseid esinemispaiku, nagu näiteks Pekingi kontserdimaja, kus käisime esimese ASEMi kultuurifestivali raames, kuid ka väiksemaid lavasid. Oleme andnud loengkontserte Hiina kõrgkoolides, mille järel oleme saanud vestelda sealsete õppejõudude ja üliõpilastega. Tõepoolest, igal pool oleme tajunud, et suudame sealset kuulajaskonda kõnetada.

L. L.: Põhiliselt koosnevad meie kavad euroopa keskaja muusikast, kuhu oleme sobitanud näiteid ka eesti muusikast, kuid koos tunnustatud guqin’i mängija John Thompsoniga valmistasime ette kava, mis koosnes euroopa ja hiina XIII kuni XV sajandi muusika näidetest. See kava on jõudnud ka FA Schola ansambli heliplaadile „Muusikat Marco Polo aegadest“.

R. L.: Meie ansambli kõla rõhub paljuski samadele kvaliteetidele, mida võib leida hiina vanas muusikas: need on intiimsus, süvenemine ja sügavam mõtestatus. Tänapäeva Hiinas on rõhuasetus sageli hoopis mujal. Nad armastavad väga suuri koosseise ning lisavad klassikalise sümfooniaorkestri pillidele hiinapärase koloriidi saavutamiseks oma traditsioonilisi instrumente ja vastupidi, täiendavad traditsioonilistest hiina pillidest koosnevat orkestrit klassikalise sümfooniaorkestri instrumentidega.

L. L.: Sellega seoses meenub ka humoorikas seik, kui hiina kontserdikorraldaja ei suutnud leppida tõsiasjaga, et peab suurele lavale lubama meie kõigest neljaliikmelise ansambli. Olukord lahendati ehthiinaliku suurejoonelisusega: meie selja taha paigutati sajaliikmeline tantsuansambel, kes tantsis meie esitatud muusika järgi, tehes seda ilmselt väga hästi ja sünkroonselt.

R. L.: Väga positiivsest vastuvõtust hoolimata on täiesti selge, et meie stiil eristub väga ka hiina traditsioonilise muusika esitamise peavoolust, rääkimata sealse muusikakultuuri suurematest hoovustest.

Milline muusika on siis Hiinas nii-öelda moes?

R. L.: Klaverimuusika! Seda kuuleb seal kõikjal. Lääne klassikaline muusika on Hiinas üldse ääretult populaarne.

L. L.: Ka hiina nüüdismuusika on väga põnev ja julgelt eksperimenteeriv, olen näinud ka happening’i vormis esitatavat – inspiratsioonist neil igatahes puudust ei ole.

Kas oskate anda hiina muusika osas kuulamissoovitusi? Milliseid hiina muusikuid olete kutsunud oma festivalile?

R. L.: Hiinlased pakuvad meelsasti pigem suuri ansamblikoosseise, mis esitavad kõike, ka traditsiooniliste viiside tänapäevaseid seadeid, mis meie festivali ideega hästi ei klapi. Oleme esinejate suhtes olnud väga valivad ja Hiinast on meil õnnestunud kutsuda tõelisi oma ala meistreid. Minu kuulamissoovitus on aga järgmine: julgustan kõiki kuulama igasugust kaugete kultuuride muusikat, mis meile tänapäeval on nii meedia, salvestuste kui ka reisimisvõimaluse kaudu tulnud lähemale kui kunagi varem. Ei saa garanteerida, et see alati kõigile meeldib, kuid kindlasti võib lubada, et saate kogeda väga põnevaid ja harjumuspärasest erinevaid kõlavärve, mis teile endalegi üllatuseks võivad teid vägagi vahetult kõnetada. Olen seesugust tagasisidet saanud lugematutel kordadel kuulajatelt, kes on enne kontserti olnud pigem skeptilised ning arvanud, et ajas või ruumis kauge muusika kuulamine nõuab põhjalikke eelteadmisi.

L. L.: Hiina muusikat tasub võimaluse korral kuulata ka Hiinas. Kuigi väga vana muusikat kuuleb sealgi harva ja selle ülesleidmiseks tuleb teha tublisti eeltööd, on asi seda väärt. Kindlasti soovitan külastada Pekingi Templiteatrit.

Kui mõelda eesti muusika ekspordi peale, siis mis võiks teie hinnangul hiinlastele huvi pakkuda?

R. L.: Põhimõtteliselt igasugune muusika. Sealsed inimesed on väga avatud kõige uue suhtes ja publikupuudust pole nii suure riigi puhul põhjust karta.