Avalikest aktsioonidest olid juuni lõpus teravaima tähelepanu all George W. Bushi visiidiga seotud demonstratsioonid, linn oli Bushi-, sõja- ja USA impeeriumi vastaseid plakateid täis juba juuni algusest.ANNELI PORRI

Ka kõige eelarvamusvabamalt võttes on Viin klassika, nonstop Setzession-juugend, Viini klassikud, õukonnabarokk, kohviku-biedermeier. Ma pole päris kindel, kas kõik, mis on Viinis, on automaatselt klassikaline, või peab olema selleks, et korraldada Viini galeriides ja muuseumides suurejoonelist näitust, juba ajatu ja tunnustatud, teooriaga varustatud, uuritud ja armastatud. Tingimusteta ja üldiselt. Juuli algul oli Viinis võimalik vaadata Carl Andréd, Jenny Holzerit, nouveau realisme’i, Yves Kleini õhuarhitektuuri jms.  Siinkohal lähemalt näitustest: Viini aktsionismist MUMOKis ja kuuekümnendate psühhedeelsest kunstist Kunsthalle’s.

Viini kunstikeskkonnast rääkides ei saa mööda linnakeskkonnast, mis iseenesest on kujundatud lainetena äärmiselt kunstlikuks, taotletult kunstipäraseks. See omakorda toidab linlaste harjumusi ja kujuneb vastavalt tavadele. Sõltumatu ajalehe Die Presse endine peatoimetaja Michael Maier kirjutas (küll juba 1996, aga mulle tema võrdlus meeldib ja tundub vägagi kohane) pärast Austriast lahkumist oma Viini kogemusi kokkuvõtva loo pealkirjaga “Kuhu nuga kõige paremini sobib?”. Artiklis pidas ta silmas nii toitumisharjumusi, enda allasurutud soove eelarvamusi täis inimestega suheldes kui linnakeskkonda, kust tahaks kangesti poleeritud vaske, väikesi ajaloolisi kaunistusi ja nende üle tuntavat uhkust vähemaks kaapida. Ühesõnaga, kümme aastat tagasi vajas Viin nuga.

Ilmselt vajas ta seda ka 40 aastat tagasi ja kunstis surusid selle vajaliku noa tooresse lihasse Viini aktsionistid. Praegune näitus MUMOKis oli laiahaardeline ülevaade nii tuumikgrupi Nitsch-Mühl-Brus-Schwarzkogleri aktsioonidest 2003. aastani kui ka ideoloogiliselt samas suunas mõtlevatest kunstnikest, ajalooline ja kunstikontekst tuli juurde Beuysi, Naumani, Warholi, Wurmi, Valie Exporti jt dokumentatsioonide, fotode, videote, maalidega. Tööd olid pärit Hummeli kollektsioonist, kuhu need on sattunud peamiselt tänu Julius Hummeli oskusele ära tunda oma maa kuulsad prohvetid juba nende eluajal ja hakata neid süstemaatiliselt koguma – vaatamata nende tööde võikusele, mis kaunis ajaloolises Viinis veelgi võimendub. Kogu oli näitusepildile tuginedes hea ja suurejooneline.

Aktsionistide tööd tõid suurepärase empaatilise arusaamise aja, tekkekeskkonna ja väärtusotsustuste omavahelise korrelatsiooni suhtelisusest. Mul oli rõõm tänu selle näituse osutusele märgata ühendavat lüli Gustav Klimti dekoratiivsete ja sümbolistlike, omal ajal šokeerinud ja tagasi lükatud, tänapäeval imetletud-ihaletud juugendpannoode ja aktsionistide kehakäsituse vahel, ja teisalt jälgida kunstihuvilisi andunult Klimti ees ning siis aktsionistide näitusel silmi katmas. Kehateema tundus kuidagi siiani aktiivne, küsimusi keha kujutamise, hinnangute, aktsepteerimise ja ühiskonda sobivuse kohta esitas ka Leopoldi muuseumi näitus “Keha, nägu, hing”, aga siin oli raskuskeskmeks naise keha ja asend, millesse kultuur oma konventsioonidega selle on surunud. Ma ei ütle “surunud” selleks, et rõhutada naistele suunatud repressiooni, vaid et toonitada keha kui väga amorfset ja paindlikku materjali, millele on võimalik kanda ainult tugevaid tähendusi. Ja lisaks – keha konventsionaalse füüsilise asendi (seisev või istuv) ja selle kindla poosi kontrolli ületamine oli võtmetähtsusega vanahärra Freudi praktikas. Türgi diivanile poollamama pandud patsient oli vaba sajandivahetuse Viini kodanliku korralikkuse survest, tal puudusid käitumisjuhised selle asendi jaoks, mistõttu oli doktorile avatud ligipääs kontrollimata alateadvuse aladele. Need on küll omavahel lõdvalt seotud faktid, aga aitavad aimata, miks Hermann Nitsch, veri ja rituaalne kehamüsteerium just Viinis tekkisid.

Avalikest kehavälistest aktsioonidest olid juuni lõpus teravaima tähelepanu all George W. Bushi visiidiga seotud demonstratsioonid, linn oli Bushi-, sõja- ja USA impeeriumi vastaseid plakateid täis juba juuni algusest. Sama agaralt kui neid kleebiti, käristati neid ka maha. Mahavõtmine näis olevat isegi süsteemsem kui kleepimine. “Stop war” kui kõige neutraalsem loosung püsis kõige kauem. Viini metroos võis näha geniaalset kodanikualgatust, kus eskalaatori serva oli õigel pool seisma manitseva sildi “Bitte rechts stehen” kõrvale kleebitud täpselt samas formaadis, toonis ja šriftis silt “Bitte links denken”: seiske paremal, aga mõelda võiks, palun, vasakpoolselt. Ja needsamad metrood olid täis Kunsthalle näituse “Summer of Love” plakateid, noore hipi-Claptoniga keskel. Jälle täiesti lõtv seos, aga tänu demonstratsiooni-plakatitele, gay-paraadile ja solidaarselt akendest välja lehvivatele vikerkaarelippudele mõjus kuuekümnendate psühhedeelse kunsti näitus Viinis väga orgaaniliselt.

Kuuekümnendate maailmaklassika rändnäitusele oli lisatud ka kohalikku Austria kunsti, mis haakub psühhedeelia määratlusega. Loomulikult olid kohal Hundertwasser, Coop Himel(b)lau, Hans Hollein. Eriti õnnelik olin ma inglaste Mark Boyle’i, Jioan Hillsi ja Soft Machine’i  “Sensual Laboratory” taaslavastamise katse üle. See oli väga lahe, et kuraatorid viitsisid kuue suure ekraaniga installatsiooni näitusele teha, tulemus loomulikult ei ole sama, mis esimestel katsetustel Londoni UFO klubis, aga töö on psühhedeelia visuaalsuse määratlejana kindlasti oluline. Näitusele oli koondatud ka korralik dokumentaalne materjal, alates olulisematest ajalehenumbritest kuni Woodstocki fotodeni, ja see kõik mõjus kokku klassikalise ja stiilse muuseuminäitusena. Tollane underground on jälle tänane totaalne meinstriim, tunnustatud, imetletud, korduvalt jäljendatud ja kuidagi probleemitu.

Niisiis: Viin on ideaalne paik, kus korraldada kunstiajaloo järeleaitamistunnid. Võimalus, et näitused koosnevad töödest, mis hägustelt reproduktsioonidelt on pähe kulunud, on ülimalt suur. Läbitava programmi hulka peaks kohustuslikuna kuuluma ka loodusmuuseumis hoitav Willendorfi Veenus, ilma naljata ilmselt ilusaim modernistlik kujuke maailmas.