Harold Lamb, Tšingis-khaan. Kõikide rahvaste valitseja.
Tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Kunst, 2006.
John Man Tšingis-khaan. Elu, surm ja ülestõusmine.
Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik. Pegasus, 2006.
Sel aastal on meie lugejani jõudnud kaks Tšingis-khaani käsitlevat monograafiat. Sellist buumi ei oska ma kuidagi seletada. Võimalik, et tegemist on pimeda juhusega, võimalik, et vastupandamatu huviga ajaloo vastu, võimalik, et ihalusega kellegi-millegi suure ja vägivaldse järele. Lambi raamatu ingliskeelne originaal nägi päevavalgust juba 1927. aastal, tegu on niisiis klassikaga.
Kus peituvad mongolite rüüsteretkede juured? Lamb seletab, et “meid valdab segadus, kuna Tšingis-khaan ei pidanud sõdu usu levitamiseks maailmas nagu prohvet Muhamed või iseenda ülendamiseks ja oma võimu kasvatamiseks nagu Aleksander Suur ja Napoleon. Mõistatuse lahendus peitub mongoli loomuse ürgses lihtsuses.” Tšingis-khaan võttis maailmast selle, mida pidas vajalikuks poegadele ja mongoli rahvale. “Võtmine toimus sõja abil, sest muid vahendeid mongol ei tundnud. Mida ihaldusväärseks ei peetud, hävitati, sest midagi muud ta sellega teha ei osanud.” Tõepoolest ürgselt lihtne. Mongoli rahvale oli vaja, järelikult tuli võtta. Naiivsevõitu õigustused segunevad teatava põlgusega, ent apologeetiline alge jääb määravaks kogu käsitluse jooksul. Lambi ei pane sugugi imestama, et ühel poolbarbaarsel rahval olid nii suured ja verised vajadused.
Vange ei piinatud, saadikuid ei tapetud, ühtegi poega, nõunikku ega väejuhti suur ja geniaalne juht ei hukanud, teab Lamb meile seevastu öelda. Tõepoolest, vangide piinamise kohta mongolite poolt on suhteliselt vähe andmeid. Võib oletada, et massilised tapatalgud ei jätnud selleks piisavalt aega. Saadikute teema väärib aga kommentaari. On teada, et mongolid, erinevalt mitmetest teistest rahvastest, saadikuid üldjuhul ei tapnud. Nii Lamb kui Man märgivad selle asjaolu ära, ei tee aga siit mingeid kaugeleulatuvamaid järeldusi. Mõned autorid seevastu (Gumiljov) näevad selles keskset probleemi. Passiivne vastupanu kurjale oli mongolite meelest suur vale, veel suurem vale oli valetamine ja reetmine, kõige suurem reetmine oli saadikute tapmine. Kui poleks olnud saadikute tapmist, poleks olnud ka sõdu. Ja usutavasti leidub neidki, kes seda usuvad. Mis puutub väitesse, et Tšingis-khaan ei lasknud hukata ühtki oma poega, siis vastab see kahtlemata tõele: oma vanima poja Džutši lasi hoolitsev isa salaja mõrvata.
Võim oli kõige võti
Kuigi originaalne kontseptuaalne alge ei kaunista kumbagi raamatut, on Lambi käsitlus sidusam ja loogilisem. Mani ilukirjanduslikult kaootilisse nägemusse on aga pikitud mitmeid uusi ja pikantseid fakte. Muu hulgas saame teada, et geneetikute väitel “…üks mees, kes oli elanud 12. sajandil Mongoolias, oli oma geneetilist materjali puistanud üle terve Euraasia.” Selleks meheks, kellel on praegu umbes 16 miljonit meesjärglast, saab olla ainult Tšingis-khaan. Mani raamatu kreedo ei kuulu kõige keerukamate hulka: “Võim oli kõige võti. Võita võim, hoida võimu, suurendada võimu – see oli tema eesmärk.”
Mongolite ennenägematut sõjalist edu on lõputult seletatud ja imetletud. Kõige selle juures ei tohiks unustada sedagi, et tegemist oli mitte ainult äärmiselt etnotsentristliku rahvaga. Tegemist oli rahvaga, kelle kinnisideeks oli tapmine, ja selles osas olid mongolid ülimalt leidlikud ja õppimisvõimelised. Erinevalt teistest, biofiilsetest (Frommi termin), elule ja loomisele orienteeritud rahvastest, olid varatotalitaarsesse sotsiaalpoliitilisse raamistikku surutud mongolid orienteeritud nekrofiilselt (Frommi termin), s.o surmale, tapmisele ja hävingule. Arvatavasti on mongolite edu taga olnud ka nende usk. Usk oma valitusse ja usk sellesse jumalasse, kes on nad valinud. Tšingis-khaanile on omistatud sõnad: “…sina Džurtšedai rabasid vaenlast. Sa lõid nad kõik põgenema: džurgiinid, tubegaanid ja dunhaiidid. Ja tuhat valitud Hori-Šilemuni ihukaitseväelast. Kui sa jõudsid peaväe keskpaigani, haavasid sa utšumak-noolega punapõskset Sangumi kaelast. Sellepärast avas Igavene Taevas meile väravad ja tee (“Mongolite salaajalugu”, § 208).” Teisisõnu, ka mongolid on olnud seda meelt, et Jumal aitab ainult neid, kes end ise aitavad. Peajumal Tengri (Igavene Taevas) nõudis “tõhusat” usku. Ent osa autoreid sellega ei piirdu. “Me näeme, et Igavene Taevas on jumal, kes küll aitab, ent nõuab oma kummardajatelt toimekust. See on aktiivsem jumal kui kalvinistlik gott, kes lunastab usu järgi, nõudmata tegusid (Gumiljov).”
Mongolite sõjad on lasknud ajaloo näitelavale ilmuda nähtavasti ühel kõige omapärasemal etniliste, religioossete ja poliitiliste jõudude konstellatsioonil, mida kunagi nähtud. Aastal 1256 alanud nn kollase ehk mongoli ristisõja ajal seisid vastamisi ühelt poolt Iraani mongolid (Hulagu), Süüria kristlased ja armeenlased ning teiselt poolt moslemid-mamelukid, Jeruusalemma kuningriigi ristisõdijad, Kuldhordi mongolid (Berke), grusiinid ning vähemalt osa vene õigeusklikke. Maailm näis olevat pea peale pööratud. Kogu Lääne-Euroopa juubeldas, kui Hulagu rüüstas Bagdadi, lootes ühtlasi mongolite kätega võtta moslemitelt püha maa. Ristisõdijad aga, kes olid mamelukkidega pidanud verist heitlust Jeruusalemma pärast, lõid viimastega liitu, keeldudes sõdimast koos mongolitest ebarditega.
Ohtralt arvulist materjali
Mõlemad raamatud sisaldavad ohtralt arvulist materjali ja see on sõdadest nõretava teema puhul üsna loomulik. Midagi tõsiselt uut kumbki autor selles osas ei ütle, tõenäoliselt pole tahtnudki öelda ja veel tõenäolisemalt ei suudakski öelda. Enam veel, mulle tundub, et ülimalt vastuolulisest numbriuputusest on autorid oma käsitluste tarvis teinud võrdlemisi nigela valiku. Ruumipuudusel piirdun ainult mõne näitega. Liegnitzi lahingus 1241. a aprillis astus mongolitele vastu 100 000 poolakat, tšehhi, Johanniitide ordu, Templiordu ja Teutooni ordu rüütlit (Man). Lambi järgi oli poolakate, bavaaride, Teutooni ordu ja Templiordu ühendväe suuruseks umbes 30 000 meest. Tõsi, Man möönab, et tema toodud 100 000 on äärmiselt ebausaldusväärne. Selles on tal kahtlemata õigus: väga tõenäoliselt ei seisnud mongolite vastas üle seitsme-kaheksa tuhande mehe (sealjuures mitte ühtki mitte ühegi ordu rüütlit). Sama palju või natuke rohkem võis olla mongoleid. Viimaste arvu kohta ei räägi kumbki autor targu midagi. Horezmi vallutamisega seoses ei ole Manile päris selge, kas Samarkandi kaitses 40 000 kuni 110 000 meest või väeosa (!!). Isegi kui eeldada, et “väeosas” võiks olla vähemalt 10 meest, tuleb välja, et Mani jaoks oli 1,1-miljonilise väega Samarkand täiesti mõeldav. Mis siis, et Horezmi šahhil oli vägesid kokku vaevalt kolmandik sellest. Ka 110 000, mille juurde jääb Lamb, ei sobi mitte kuidagi rehkendustega. Võib muidugi öelda, et arvud polegi tähtsad, tähtis on kontseptsioon. Ei maksa aga unustada, et mongolitele ja kümnetele nende õuekroonikutele oli “kontseptuaalselt” ülioluline vastaste hulka paisutada ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel.
Lambi raamatu lõppu on tõlkija lisanud ligi 60 lehekülge märkusi, mis teevad mõnevõrra nõutuks. Eeldatavalt võhiklik lugeja saab sealt näiteks teada, mida tähendab casus belli; et Kaspia mere sügavaim punkt on 995 meetrit; et Caesar on kirjutanud Gallia sõjast ja palju muudki “õpetlikku”. Lisaks asju, mida kusagilt mujalt polegi võimalik leida: et Meka linn asub Araabia poolsaare idaosas, et Kartaago mereimpeerium asus Põhja-Aafrikas ja Vahemere idaosas, et roomlased võitsid Hannibali Aafrikas toimunud lahingutes (veel midagi peale Zama!) jne. Lühidalt, suur osa märkusi kas ei puutu asjasse või eksitavad lugejat. Ehk: nii seda kui teist. Kriitikale vaatamata on
mõlemad raamatud siiski väärt kui mitte kaanest kaaneni läbilugemist, siis vähemasti lehitsemist.