Alates neljapäevast,7.aprillist on Hobusepea galeriis avatud ANNA ŠKODENKO isikunäitus „[väli] mis on peaaegu puhas“.
Anna Škodenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna, täiendanud end õpingute ajal Chelsea Kunstikolledžis (Chelsea College of Art) Inglismaal ja hiljem Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis (Institute of Contemporary Art in Moscow). Näitustel esineb alates aastast 2007, viimati möödunud aasta lõpus Tallinna Kunstihoones toimunud Margit Säde kureeritud grupinäitusel „DOings & kNOTs“.

Anna Škodenko:
„Näitus läheneb. Töö alguspunkt jäi ammu seljataha. Aeg saab otsa, pildid – valmis. Otsused tuleb „panna lukku“. Tahvlid lahkuvad ateljeest. Meievaheline lähedus muutub distantsiks. Minu pilk piltidele asendub teiste inimeste omadega.
Näitus “[väli] mis on peaaegu puhas” on jätk maaliseeriale ja väljapanekule „Prisoner’s Cinema“ (“Vanglakino”), eksponeeritud 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud grupinäitusel „Can’t go on, must go on“ („Võimatu minna, kindlasti minna“), mis käsitles “vanglakino” nähtust. Mõistet, mida kasutatakse pikaajaliselt piiratud valguses / nähtavuses viibijate visuaalsete kogemuste kirjeldamisel ja uurimisel. “Vanglakino” tõestab inimeste suutmatust kogeda visuaalse informatsiooni puudumist. Seda teemat käsitledes kasutasin negatiivis kujutatud lumepilte, mis leidsin olevat dialoogis ja vastavuses “vanglakino” nähtusega.
Minu huvi teema vastu ja side sellega jätkub. Edasiliikumine selle suunas osutus aga hoopis pikaajaliseks ringihulkumiseks, mille kestel tundsin end ise lumes liikujana:
Täiesti puhas ühtlane väli. Silmad otsivad midagi. Keha jääb liikuma pigem kahtlustäratavas suunas, aga otse. Ainuke viide, ainuke “viga” selle puhtuse juures on minu enda jäljed, mis jäävad aga alati tahapoole. See sujuv liikumine jätkub seini, kuni lumemaastik saab otsa. Lumi sulab, kaob kõikide oma jäljedega (mitte ainult minu enda omadega ja mitte ainult loomulikel põhjustel).
Kõige selle peale mõeldes hakkas mind huvitama haavatavuse, kaotsimineku aspekt. Seisundid, mõtted, valikud, veendumused või eelistused pole universaalselt põhjendatud. Nad ei püsi. Midagi muutub, midagi kaob – vahest tundub, et kõik.
Ma üritan midagi jäädvustada, meelde jätta, paika panna, fikseerida. Pildistamine, joonistamine, kirjutamine siin ei tööta. Pigem vastupidi: see kõik aitab asjadest lahti saada, neid ära unustada. Ainuke võimalik  jõu- ning tahtepingutus on tähelepanu, mida asjadele ja nähtustele pööratakse: valmidus, soov märgata, vastu võtta ja tõenäoliselt –  hiljem seda ka kaotada.
Joonistasin (kuid tahan siiski öelda “maalisin”) kriidiga standartsetele mustadele kriiditahvlitele. Kandsin kriidikihi, siis hajutasin, siis kustutasin, vaatasin ning alustasin otsast peale – valge tolmu katkestatud kiht. Kas on üldse võimalik, et sellised pildid saavad valmis? Seekord võib-olla mitte. Peaaegu. Midagi jääb õhku rippuma. Alguse ja võimaliku lõpu vahel, kergesti haavuv ja haavatav.“
Näitus jääb avatuks 25. aprillini 2016.