Georg Sander
7. V 1923 – 16. III 2016

Oma 92. eluaastal on meie hulgast lahkunud Georg Sander, tähelepanuväärselt pika ja kõrgetasemelise loometeega teatrikunstnik, kelle elutöö on tehtud Vanemuise teatris.
Kogu elu tartlaseks jäänud Georg Sanderi esimene amet oli raamatupidaja, selle kutse sai ta Tartu Kommertsgümnaasiumi lõpetamise järel 1941. aastal. Huvi teatri ja kujutava kunsti vastu viis ta siiski juba 1945. aastal Vanemuise teatrisse, esialgu maalisaali dekoratsioone teostama. 1947. aastal usaldati talle ka esimene iseseisev kunstnikutöö, lastelavastus „Imekaunis Vassilissa“. Esimene kogemus andis julgust minna seda ala ka professionaalsel tasemel õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille ta lõpetas 1955. aastal ja kus tema õpetajateks olid oma ajastu korüfeed Natalie Mei ja Voldemar Haas. Diplomisaamise ajaks oli Georg Sander juba üks hõivatumaid Vanemuise kunstnikke, eriti viljakalt muusikateatri žanris. Tema kujundatud olid Ida Urbeli, Udo Väljaotsa ja Epp Kaidu balleti- ja ooperilavastused „Bahtšisarai purskkaev“ (1950), „Esmeralda“ (1957) ja „Peer Gynt“ (1959), mis mõjusid tänu kunstniku leidlikkusele kitsastes võimalustes ja Vanemuise väikese maja ahtal laval žanriomase suurejoonelisusega. Sander eelistas küll klassikalist lähenemist ja ajaloolist tõetruudust, läbimaalitud pindu ja ajastust tõukuvaid kostüüme, kuid 1960. aastate algupoolest hakkas ka tema loomingusse imbuma tinglikumaid-uuenduslikumaid jooni, näiteks projektsioon balletilavastustesse.
1967. aastal valminud Vanemuise suur maja avardas suuresti ka teatrikunstniku väljendusvõimalusi, sündis mitu eesti teatrilukku jäänud lavastust: „Kihlus kloostris“ (1962), „Kuningal on külm“ (1967) ja „Meestelaulud“ (1966). Mõnevõrra üllatavalt leidis Georg Sander mõttekaasluse ka Eesti teatri 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse noore režii esindajate Evald Hermaküla ja Jaan Toomingaga ning nende viljeldud metafoorselt tingliku teatriga („Külvikuu“, 1972; „Väike Eyolf“, 1973; „Polonees 1945“, 1976). 1970. aastate töödest on mainimist väärt kaks eriliselt mastaapset, mõnevõrra vastandlikku eesti klassika lavatõlgendust: ülima ehtsuse ja detailitäpsusega paelunud „Tagahoovis“ (lavastaja Kaarel Ird, 1974) ning kujundlik ja panoraamne „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (lavastaja Jaan Tooming, 1976).
Lõpetanud koosseisulise kunstnikuna tegevuse 1981. aastal, jätkus Georg Sanderi loominguline tegevus veel paljude aastate vältel. Erilise tähisena saab välja tuua muusikali „Minu veetlev leedi“ kostüümid ja lavapildid (lavastaja Ülo Vilimaa, 1990, teatrikunstniku aastapreemia 1991), mille ajastutundlik külluslikkus on tänini jäänud oma žanri etaloniks. Georg Sanderi erakordne põhjalikkus avaldus ka tehniliste jooniste ja lahenduste teostamisel, mis tegi temast alati hinnatud autoriteedi Vanemuise tehnilistele töötajatele. Kokku jõudis ta kujundada kaugelt üle saja lavastuse, tuli ette hooaegu, kui tema käe all valmis seitsme uuslavastuse kujundus.
Teinud oma viimased tööd Vanemuises 1996. aastal, jäi Georg Sander oma koduteatriga seotuks kuni elu lõpuni, olles sage külaline Vanemuise esietendustel ja endiste töötajate kokkusaamistel. Peale Vanemuise jõudis ta teha kujundusi ka Estoniale, Ugalale, Vanalinnastuudiole ja Pärnu teatrile.

Georg Sander saadeti viimsele teekonnale 23. märtsil Tartu krematooriumis.

Teater Vanemuine
Eesti Teatriliit
Eesti Lavastuskunstnike Liit