Simone Kærni dokumentaalfilm “Naeratades sõjatsoonis“ ETVs 7.VII.

Pärnu XIX dokfilmifestivali ühe põnevama ja intrigeerivama filmi “Naeratades sõjatsoonis” autor ja peategelane on taani kunstnik Simone Kærn, kelle lapsepõlveunistus hävituslenduriks saamisest on jäänud teostumata. Kunstnik on aga teostanud projekti, mis ühtaegu missioon ja mille nimeks on “Unistuse teostamine”. Müünud muuseumile oma lapsepõlveunistusi kätkeva maali “Taevased õed”, on ta ostnud endale vana lennuki. Lennuk näeb välja väga heasüdamlik (!), meenutades elavat olevust.

Unistus on filmi alustala, tundugu ta kui tahes “õhu peal”. Just õhus Simone’i unistus heljubki ning lennates see ka teostub: Simone’i algatatud “Hea tahte” projekt on ühtpidi kunstniku soov vabastada pärast New Yorgile 11. septembril 2001 tehtud pommirünnakut taevas seda valvavaist militaarjõududest, teisalt on tegu sooviga muuta inimeste tõekspidamisi ning aidata teistel naistel end teostada.

Hümn mängule ja mängivale inimesele on selles filmis ausse tõstetud nappide, kuid see-eest efektsete vahenditega. Kaadrite vahepeal näidatakse maakaarti, mille kohal lendav naisesiluett. Rõhutamaks mängulisust (unistuslikkust), on võetud appi ka legolandi atribuutikat, taustaks meeleolukas mängule kutsuv muusika. Mäng tasakaalustab maailma, on selle filmi üks sõnumeid.

“Naeratades sõjatsoonis” on film, millest õhkub avalust, siirust ja usku paremasse maailmakorraldusse. Taanlanna Simone Kærn teeb teoks selle, mida ei suuda ajakirjandus ega rahuvalvajad. Simone’il on missioon, visioon ja tahe. Kui kunstiteostest otsitakse märke ja sümboleid, siis lennukiga lendavat Simone’i ennast võiks ja tuleks käsitada kui märki ja sümbolit, semisfääri loojat ning selles osalejat. Simone’i “projekt” (mis kole sõna!) on oma ajast ees, liitkunstide parima näitena tundub see kuuluvat rohkem tulevikukunstimaailma kui tänasesse päeva.

Kui kõnelda filmi fenomenaalsusest, ei saa mööda minna reaalsuse suhtelisusele osundamisest. Film viib vaataja õhku ja taevasse, otsekui avastamata maale: siin  tehakse päriselt läbi see, mis muidu võimalik vaid muinaslugudes: sõidetakse mängulennuki moodi lennumasinaga üle “seitsme maa ja mere” viima sõnumit taeva vabadusest (vabaks jäämisest), ärgitatakse naisi ilmutama oma tahet ja teostama unistusi. Taani kunstnik lendab läbi erinevate riikide, hangib läbilennu- ja maandumislube, ületab mäetippe, veab ninapidi õhuruumi valvavaid militaarjõude, riskib enda ja oma kaaslase eluga ning õpib tundma erinevaid tõekspidamisi ja maailmavaateid. Nagu heas filmis ikka, on selleski ühe loo sees mitu lugu. Kus on lugude algus? Kas “Taevastes õdedes”, teostamata hävituslenduriunistuses, mis kanaliseerunud hilisemas elus kunstitegemisse, või kunstniku üksilduses, soovis leida endale päriselt õde?

Simone Kærnis on õnnelikult kokku saanud mehelikuks peetav raudne tahe ja naiselik sarm. Tähtsam kui need on aga tema lapselik mänguiha, milleta poleks kunstnikku. Kui Simone usub, et ta on lennuk, või et lennates on tal “naeratav päike kõhus”, siis nii ka on. Ainult laps, mitte ratsionaalne täiskasvanu suudab sedavõrd veendunult esitada oma trotslikku õigust lennata väikesest Taani linnast Lille Skensvedist  Prahasse, sealt Viini (õhusõidu rituaalina Viini valsi tantsimine!), läbi Dubrovniku ning Türgi Iraani, võtta risk lennata illegaalselt üle Afganistani piiri Heresesse, et neljakümneaastasel riidega kaetud lennukil ületada 11 000 jala kõrgune mägi, mille taga elab tüdruk, kes meenutab Simone’ile teda ennast ja tema lapsepõlveunistust.

Taevas on 11. septembril 2000 läinud “lukku” nagu vana aja laste liisulugemissalmis. Simone: “Kui me teda tagasi ei nõua, unustatakse ta tagasi andmata.” Sellesama vaba taeva unistuse ja õiguse eneseteostusele tahab ta edasi anda 17aastasele Afganistani tüdrukule Farialile. Too ilmub Simone ellu juhuslikult – ajaleheveergudelt.

Film oma pingsuses on hinge kinni võttev. Hinge kinni võttev on ka Afganistani läbipääsmatute mäeahelike ebatavaline ilu. Simone tõdeb oma rännakul islamimaailma perekondlike sidemete tugevust ja Euroopa omade nõrkust.  Elades kaheksa kuud Kabulis, elab temagi justkui hõimus, mille traditsioonid on talle uus kogemus. Ent tema usub oma missiooni (Simone: “Ilma missioonita suund kaob!”) ja teeb naisena teoks võimatu: ta tõestab maailmale head tahet, sisendades usku oma unistustesse neile, kes seda kõige enam vajavad.

Nii nagu elu toetub unistustele ja mälestustele, toetub neile ka kunst. Simone Kærni imeline lend on fenomen, mis ühendab unistused mälestustega. Film on selle tõestus.