Kas eestiaegene lapsepõlv ja tollane elu olid tõepoolest ilusamad ja loomulikumad kui praegusel ajal?
Minu jaoks kindlasti. Eks enamikule inimestest tundu ta lapsepõlv ikka kerge muinasjutuna. Vist seepärast põikangi oma jutukestes taas ja taas sinna kaugesse ja armsasse aega tagasi.
Kes olid tegelikkuses Artur ja Erich, kellest kokku on moodustunud omapärane kirjanduslik pseudonüüm?
Artur Erich on nimekombinatsioon meie, see on Erika Esopi ja minu isade eesnimedest. Mina olen Arturi tütar ja Erika oli Erichi tütar. See mõte tuli meile ühekorraga ja spontaanselt. Sugemeid nende meeste elusaatusest võib lugeja leida ka Artur Erichi nime all ilmunud raamatuist.
Kas nelja õe pentaloogia on nõnda lõplik, et ei teki kiusatust seda jätkata.
Mainin lugejale meeldetuletuseks, et Artur Erichi nime all ilmunud viieosalisse romaanisarja kuuluvad: “Äike”, “Pärast äikest”, “Välgust tabatud”, “Varjud”, “Varjude allee” (viimane neist üksinda kirjutatud, sestap lisasingi varjunimele tähe “I”). Saladuskatte all võiks öelda, et muidugi on mul kiusatus neid osasid jätkata – ja veel milline kiusatus! Võimalusi on isegi mitu: kas kirjutada ka “Varjudele” järg või hoopis eellugu “Äikesele”, mis kannaks peakirja “Enne äikest”. Olen seda võimalust arvestades ka viimases osas ettenägelikult ukse praokile jätnud. Kes teab, kas laiskus laseb ja elupäevi jätkub?
Mis on muutunud loomingus ja elus pärast Erika Esopi lahkumist?
Me polnud Erikaga üksnes kolleegid ja kaasautorid, olime ka suurepärased sõbrad ning isegi kauged sugulased. Meie ühine töö pakkus meile mõlemale huvi ja tundus teinekord nagu malemäng, kus partneri ootamatu käik tegigi asja keeruliseks, huvitavaks ja põnevaks. Selle viisist ja üksikasjadest võiks terve raamatu kirjutada. Ka eraldi kirjutades andsime tihti teineteisele nõu ja kui ükskõik kummale hea idee tuli, ei peljanud ta teisele ka südaööl helistada. Me nautisime koos kirjutamist ja üldse teineteise seltskonda. Ma tunnen kõigest sellest puudust.
Mis jääb põlise tallinlasena pealinnas silma ja tekitab mõtteid?
Mu kodulinn Tallinn on selle aja jooksul suuresti muutunud, see on paratamatus, nagu kõik siin ruttavas elus. Linn on muutunud nii paremuse, kuid kahjuks ka halvemuse suunas. Mõnikord kardan, et ta süda tuksub liiga kiiresti. Kuid armastan teda ka sellisena.
Kuidas vastu seista aja survele?
Ajale ei saa selga vastu panna, tuleb lihtsalt inertsiga kaasa minna, meeldib see meile või mitte. Üks idee mul siiski oleks välja pakkuda: kaks korda kuus võiksid kõik kaubamajad ja selverid (kus teismelised oma vaba aega veedavad) suletud olla. Ja vaid raamatukogud avatud. Ehk tasuks proovida!
Mis on iralemberliku naeru saladus?
Ka see on mu lapsepõlvest kaasa toodud. Mu isa oli suure huumorimeelega mees ja väike nali ja naer olid me igapäevasesse suhtlemisse otsekui kodeeritud. Ma pelgan veidi neid inimesi, kes ei saa huumorist aru, ja mul on raske nendega suhelda.