See väide annab Maret Maripuu puu taha läinud afäärile hoopis teistsuguse värvingu. Niisiis, tuleb välja, et see seaduseelnõu ei tulene mitte majanduslikust paratamatusest ega ka ebamäärasest vajadusest kellegagi konkureerida, nagu väideti, vaid väljendab hoopis teatud poliitilist meelsust. „No nüüd me siis räägime!”, võiks parafraseerida ühte tuntud näitlejat. Järelikult võib öelda, et teistsuguse poliitilise tahte korral saaks ka teisiti.

Tööseadus ja klassiviha

Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu. Samas artiklis ütleb see ühe teise suusataja nimekaim, et senine töölepingu seadus on kantud klassivihast (sic!), kuna töötajatele on tagatud koondamishüvitised.  Niisiis igasugused töötajate kaitse- ja sotsiaalhüvitistega seotud mehhanismid ei ole senises seaduses mingil muul eesmärgil kui vaese õnnetu kapitalisti kiusamiseks ja väljendavad lihtsalt töötajate vahkviha tööandjate vastu. Aga õnneks tuleb uus seadus ja pühib vihameele ning peagi hakkab päike meie kõigi õuele paistma. Kui seni on ainult töötajad olnud suurest õnnest südamerabanduse äärel, siis nüüd lõpuks saavad ka kõik toredad ja eriti toredad kapitalistid end õnnelikuna tunda.

Ansipit, Eesti Tööandjate Keskliidu esimehe Tarmo Kriisi sülekoera, toetab ärihierarhia alumiselt astmelt üks Kuku raadios kõnelenud väikeettevõtja väitega, et tema kogemuse järgi on „töösuhtes tööandja alati kannataja pool”, sest  (tsiteerin mälu järgi) „töötajad olevat ebausaldusväärsed värdjad, kes ühestki lubadusest kinni ei pea”. Ja mina, rumal, olen kogu aeg veel mõelnud, et äris on töötajaid vaja palgata siis, kui üksi oma tööga toime ei tule. Siis mõtlesin veel, et töötaja palkamine on tööandja risk, sest tema on see, kes kasumi oma tasku paneb ja kui ta ka töötajaga alt läheb, siis pole tal kehvas inimesetundmises kedagi muud süüdistada peale enda. Aga võta näpust. Nii et on igati tervitatav, et valitsus hakkab kapitalistide suurt kannatuste koormat vähendama ja teeb „värdjatest” vabanemise palju lihtsamaks. Ilmselt tuleb nõus olla ka Kristiina Ojulandi sülekoera Raimo Käoga, kes tahtis 2007. aasta maksumaksja vaenlase tiitli anda Eiki Nestorile, sest viimane segavat tööseaduse vastuvõtmist (vt nt Postimees 13. II). Õnneks on meil olemas Kägu,  kes ütleb kogu represseeritud reformierakondliku tõe otse ja keerutamata välja, millest tema elukaaslane kodus lammaste keskel üksnes unistada võib. Kust me siis muidu teada saaksime, milline paradiis meid ees ootab, kui ainult Nestor, raibe, jalus ei tolgendaks.

Suusataja ja muutus

Sloveenia psühhoanalüütik Renata Salecl on väitnud, et üks tänapäeva ühiskonna sümptomeid seisneb selles, et pidevalt üritatakse meid veenda pühitsema võitu läbikukkumises. Ta toob selle loogika sümboolseks näiteks Coca-Cola reklaami „Life Tastes Good” („Elu maitseb hästi”), kus pojapoeg läheb vanaisale külla ja viimase küsimuste peale, et kuidas tal koolis läheb ja kuidas tüdruksõbraga asjalood arenevad, vastab poiss, et koolis jääb aasta vahele ja tüdruk jättis ka maha. Seejärel küsib lapselaps, et kuidas vanaemal läheb, ja saab vastuseks, et vanaema jooksis minema ühe teise vanamehega nende bridžiklubist. Kuid juba löövad nad klaase kokku, hõikavad „Life tastes good” ja joovad ühe klõmaka kokat. Salecl kommenteerib: „See, mis varem näis sotsiaalse ebaõnnestumisena – koolist väljalendamine, girlfriend’i kaotus – on nüüd üksnes  muutus ja tegelikult on elu hea”. Sa oled ise rumal, kui sa seda ei taipa; sa oled ise rumal, kui sa ei suuda näha selles, et sind ilma igasuguste hüvitisteta vallandatakse, suurepärast väljakutset ega uusi toredaid avanevaid perspektiive, mis muudavad tegelikult sinu elu nii mitmekülgseks ja huvitavaks.

Vaatame nüüd veel kord Ansipi väidet: „Kindlasti ei taga Eestile edu see, kui me endiselt jätkame klassivihast kantud tööturu regulatsioonidega, mis naelutavad ühe inimese uppuvale laevale mingi koondamishüvitise ootusega”. Tuleb välja, et uus töölepinguseaduse eelnõu tahab töötaja hoopis vabastada halva ettevõtte ahelatest. Tegelikult on hoopis koondamishüvitis see, mis takistab töötajat õnnelikuks saamast, tahab peaminister meile oma ümberpööratud loogikaga öelda.

Neoliberalismi pakett

Üha kergemaks, kiiremaks, riskialtimaks ja hüperkasumlikuks muutuv majandus vajab ka veenvat viisi, kuidas kiirelt vabaneda töötajatest, juhul kui need on muutunud ühel hetkel koormavaks. Nii pole midagi imestada, et kapitalistide chihuahua’d kiirustavad meid veenma, et  tööturu liberaliseerimise nime all ellu viidav tööturu dereguleerimine on tegelikult möödapääsmatu. Sellist mõtteviisi ei saa kuidagi pidada millekski muuks kui neoliberalistlikuks. Ideoloogia, mida ka meie peaminister kahtlemata kannab, ei ole midagi muud kui kapitalistliku klassi võimurealiseerimise projekt. Majandusteadlane Robert Pollin on öelnud, et standardne neoliberaalse poliitika pakett tähendab seda, et kärbitakse makse ja valitsuse sotsiaalseid kulutusi, elimineeritakse kõik tariifid, mis seavad barjääre vabaturumajandusele, vähendatakse regulatsioone tööturgudel, rahandusturgudel ja keskkonnakaitses ning suunatakse makromajanduslik poliitika inflatsiooni kontrollimisele, selle asemel et stimuleerida töökohtade teket. See on poliitilis-majanduslik projekt, mille eesmärk on eraomandi, vabaturu ja vabakaubanduse ülimuslikuks kuulutamine, dereguleerides äri ja privatiseerides kollektiivsed teenused. Ideoloogiliselt promovad neoliberaalid ettevõtlikkust (sõna majanduslikus mõttes) inimese õnne normatiivse allikana ning tegelikult ainsa legaalse mõtteviisina. Lisaks kannustab neid erakordselt idiootlik idee, et kõik see, mis toimib hästi ja efektiivselt majanduses, toimib hästi ka igas teises eluvaldkonnas.

Sotsiaalsete suhete ümberpööramine

Jeremy Rifkin ütleb oma raamatus „The Age of  Access”, et majanduslike prioriteetide areng tootmise ja teenuste pakkumise juurest inimsuhete kaubastamiseni ja kultuuriliste kogemuste müügini on üsna ühemõtteliselt eesmärgistatud nii, et muuta kõik suhted majanduslikuks: „Kujuta ette maailma, kus iga tegevus väljaspool pereringi on tasuline kogemus, maailma, kus tavapärased vastastikused kohustused ja ootused asendatakse rahaliste suhetega liikmesuse, tellimus- ja sissepääsutasude, honoraride ja muu sellise vormis. /…/ Elu tarbekaubastub üha ning suhtlust, osadust ja äri (communication, communion & commerce) ei anna enam eristada”.

Rifkin väidab, et kõige kapitaliseerimine on ohtlik ja ettearvamatute tagajärgedega, sest „inimühiskonna algusest siiani on kultuur alati turgudest ees käinud. Inimesed loovad ühendusi, konstrueerivad sotsiaalse suhtluse keerukaid koode, reprodutseerivad jagatud tähendusi ja väärtusi ning loovad sotsiaalset usaldust sotsiaalse kapitali näol. Need on käitumisnormid, mis loovad keskkonna, kus kaubandus saab eksisteerida. Kui see suhe ümber pööratakse, ähvardavad hävineda sotsiaalsed suhted, millel majandussuhted põhinevad”.

Parempoolne töölepinguseaduse eelnõu on lihtsalt üks järjekordne samm Rifkini nimetatud sotsiaalsete suhete hävitamise teel. Aga eks me ise pea otsustama, kui hästi see elu, mida härra peaminister pakub, meile tegelikult maitseb.