Transsoolisust ja transsooliste inimeste kogemusi on meie senises soouurimuslikus ja sotsioloogilises uurimistöös vähe käsitletud (vt nt Luha 2015).1 Kuna transsooliste inimeste puhul on tähelepanu all eelkõige nende sooidentiteet, mitte seksuaalne orientatsioon, siis erinevad nende probleemid ja poliitilised huvid suuresti LGB-inimeste omadest ning vajavad eraldi analüüsi. Transsoolisuse uurimise kaudu saame paremini mõista ka ühiskonna alustalaks olevat binaarset soosüsteemi ja selle taastootmist.
Senised uuringud osutavad, et võrreldes LGB-inimestega, on transsoolised inimesed enamikus elusfäärides veelgi ebasoodsamas olukorras. Näiteks kogevad nad seoses oma transsoolise identiteediga probleeme avalikus ruumis, suhetes riigiga ja ka tööturul. Enamik Euroopa transsoolisi inimesi on pärast soovahetuse läbimist kaotanud töökoha (van Balen jt 2010).2
Heteronormatiivses ühiskonnas nähakse sünnipäraseid naisi ja mehi teineteist täiendavatena ning heteroseksuaalsust ainsa aktsepteeritava seksuaalse orientatsioonina. Selle ideoloogia domineerimisest Eestis annavad aimu eestimaalaste hoiakud LGBT-inimestesse. Ilmneb, et Eesti elanike hulgas esineb transsooliste inimeste suhtes stereotüüpset suhtumist ning halvustamist nii avalikus kui ka erasfääris. Näiteks, tööandjana värbaksid transsoolise inimese 65% eestimaalastest ning vaid pool tunneks end ühises töökollektiivis töötades mugavalt transsoolise inimesega (Roosalu 2013).3 Üle poole Eesti elanikest (58%) ei soovi oma lapsele transsoolist sõpra (Aavik & Uusma 2014: 34).4
Käesolev artikkel põhineb TLÜ ühiskonnateaduste instituudi korraldatud uuringu „LGBTQ inimeste olukorra kaardistamine tervise-, hariduse ja töövaldkonnas ning teenuste ja kaupade kättesaamisel Eestis“ tulemustel.5 Uuringu eesmärk oli selgitada, millised on Eestis elavate LGBT-inimeste kogemused ning hinnangud oma heaolule eri eluvaldkondades ning kuidas saaks LGBT-inimeste olukorda parandada. Uuringus osales 28 inimest, neist kuus transsoolised (kolm FTM- ja kolm MTF-). Käesolev kirjutis põhineb uuringus osalenud transsooliste inimeste narratiividel enesemääratlusest ning kogemustest tööelus ja suhetes riigiga.
Transsoolisuse ambivalentne asend soosüsteemis
Transsoolised inimesed ja transideniteedid paiknevad keerulisel positsioonil nii ühiskonnaelus kui ka kontseptuaalselt. LGBT-liikumist käsitlenud lääne autorid on osutanud, et ajalooliselt on transsoolised inimesed olnud lesbi- ja geiliikumises marginaliseeritud (Hines & Sanger 2010: 7).6
Ambivalentset suhtumist transsoolisusse kohtab ka feministlikes ja soouurimuslikes käsitlustes. Transsoolisusel on tähtis osa queer’i-teooreetilistes lähtekohtades ja põhiargumentides. Queer-teooria mõtestab väljapoole heteronormatiivsust jäävat seksuaalset praktikat ja identiteete, keskendudes muu hulgas seksuaalsuse ja sookategooriate omavahelistele suhetele ning tuues nähtavale ning vaidlustades hetero- ja soonormatiivsust ühiskonna alusstruktuurides ja eluvaldkondades. Queer’i-teoreetilised perspektiivid kerkisid esile 1990ndate alguses lääne feministlikes ja soouuringutes (vt nt Judith Butler, Jack Halberstam) ning on mõjutatud sotsiaalkonstruktivistlikest seksuaalsuse käsitlustest (nt Foucault), mille kohaselt on seksuaalsed ja soolised identiteedid sotsiaalselt ja ajalooliselt spetsiifilised nähtused ning postmodernistlike käsitluste järgi ka mitmesed, ebastabiilsed ja voolavad (Richardson 2000: 118, 121).7 Queer-teooriast lähtuvalt aitavad transsoolised identiteedid vaidlustada domineerivat heteronormatiivset soosüsteemi ja identiteedikategooriaid – transsoolisus sümboliseerib ja demonstreerib kategooriate ebastabiilsust ning seega toimib transooline praktika dekonstruktiivse tööriistana (Hines & Sanger 2010:2).(6)
Kui aga queer’i-teoreetilised lähenemised näevad transsoolisuses võimalust hägustada kategooriate naine ja mees jäiku piire, võimaldades liikumist ühest teise, siis leitakse mitmes feministlikus käsitluses, et transsoolised identiteedid ja praktikad aitavad pigem kaasa binaarse soosüsteemi taasloomisele ja kinnistamisele.
Sotsiaalkonstruktivistlikust paradigmast lähtuvad feministid on ajalooliselt seisnud vastu naiste seostamisele kehalisusega ja mingile ühtsele fikseeritud arusaamale „bioloogilisest naisest“ ning „olemusliku naiselikkuse“ narratiividele. Nendest lähtekohtadest tulenevalt süüdistatakse transsoolisi inimesi essentsialismis. Näiteks osutuvad feministide silmis problemaatiliseks sellised transsooliste inimeste lapsepõlvenarratiivid, kus kirjeldatakse soovi mängida teisele soole omaseks peetavate mänguasjadega loomuliku tungina, mitte sotsialiseerimise tagajärjel tekkinuna. Kehtivaid soonorme vaidlustavad feministid on seadnud küsitavaks ka mõne transsoolise inimese hegemoonilise maskuliinsuse (Connell 1987)8 või rõhutatud feminiinsuse etendamise, mida nähakse antifeministlikuna. Feministid, kes püüavad lahutada bioloogilist ja sotsiaalset sugu ning vaidlustada kehtivaid arusaamu naiselikkusest ja mehelikkusest, võivad näha problemaatilisena ka paljude transsooliste inimeste püüdlusi hormonaalse ja/või kirurgilise sekkumise teel oma keha muuta, selleks et vastata hegemoonilisele arusaamale õigest mehest või naisest. Niisiis, osa feministide silmis õõnestab transsooliste inimeste sooidentiteedi seostamine kehalisusega feministide pingutusi lahutada bioloogiline ja sotsiaalne sugu.
Enesemääratlus ja paigutus transsoolise kategooria suhtes
Esmapilgul võib tunduda, et paigutus transsoolise kategooriasse võiks olla selge ja ühene: inimene kas on või ei ole transsooline. Ehk siis, inimesed, kellele sünnihetkel määratud sugu ei ühti nende endi arusaamaga oma sookuuluvusest, on kehtivate definitsioonide kohaselt transsoolised.
Kui aga lähtuda inimeste endi enesemääratlusest LGBTQ-raamistikus, siis selgub, et tegelikkuses ei ole soolise identiteedi alusel paigutumine mitte alati selge ega otsene. Uuringust selgus, et T-kategooriaga suhestumise puhul ilmnes vastuolu enese identiteedi ja selle sookuuluvuse vahel, mida tajuti kaasinimeste silmis legitiimsena. Näiteks leidus neid, kes defineerisid end transsoolisena, lähtudes eelkõige olukorrast, et see näis antud juhul olevat kaasinimeste seas korrektne valik.
Ometi ei soovitud oma transsoolisust rõhutada, pigem taheti end näha ja ka teiste silmis näida tavalise heteroseksuaalse inimesena.
Hendrik: „Ma ei taha ennast tegelikult üldse liigitada. Mitte kuidagi. Et ma ei taha nagu kuulutada, et ma olen trans-mees või … Et ma tegelikult olen ikkagi tavaline heteromees, kellele meeldivad naised [—] Et … Ja ma ei liigita ennast, et ma ka vähemus olen. Ma pole seda kunagi teinud tegelikult. Aga noh, kas sa käid teise naisega või teise mehega või samasoolise partneriga või kuidas iganes … See ongi iga inimese enda asi, aga ma ei leia, et nad peaks vähemus olema. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu … nagu siis heteroinimesed näiteks.“9
Surve end transsoolisena määratleda ja oma kogemusi raamistada soost kui vaid ühest identiteedidimensioonist lähtuvalt, tuleneb ka muudest allikatest. Näiteks võivad ka sooteadlikud ja kompleksset identiteeti tunnustavad akadeemilised uurimused pahaaimamatult taastoota sotsiaalseid kategooriaid, suunates uuringus osalejaid end seostama mingi kindla juba eelnevalt defineeritud identiteedikategooriaga. Sellest tulenevalt valisid lõpuks ka need uuringus osalejad, kes esialgu kõhklesid enesemääratlusega LGBTQ-raamistikus, ühe konkreetse etteantud kategooria, millesse end paigutati, püüdes vastata intervjueerijate aimatavatele ootustele ja uuringu eesmärkidele.
Kristo: „Et jah, ütleme, selle uuringu mõttes ma ennast siis sättisin seal teljel sinna transsoolise alla, aga ega ma ei pea ennast selleks.“
Püüdes inimesi paigutada üsnagi jäikadesse etteantud LGBTQ-kategooriatesse, lihtsustame oluliselt tegelikus elus esinevaid keerukaid voolavaid identiteete ja sotsiaalset tegelikkust – probleem, millele osutavad ka queer’i-teoreetilised käsitlused.
Uuringus osalejatele võis küsimus paigutuse kohta LGBTQ-raamistikku ebameeldiva või isegi kohatuna mõjuda, kuna andis mõista, et neid ei nähta automaatselt nende soovitud soo esindajana. End transsoolisena määratlemist võidi vältida ka seetõttu, et ei soovitud end paigutada stigmatiseeritud ühiskonnagruppi. Seega, üks viis positiivset enesekuvandit luua on rõhutada enda sarnasust heteroseksuaalsete CIS-sooliste inimestega.10
Transsooliste inimeste kogemustest peegelduvad ühiskonnas kehtivad jäigad soonormid, muu hulgas välimuse kohta. Ühe põhjusena selle kohta, miks otsustati hormonaalse ja kirurgilise sekkumise kasuks, oli soov näha kaasinimeste silmis välja oma soovitud soo õige esindajana.
Justice: „Aga mina otsustasin siis, et ma teen kõigepealt eelnevad asjad ära ja nüüd, kui ma käin väljas, siis ma tundun palju normaalsemana nagu ühiskonna jaoks. Ma olen sellele mõelnud, et miks ma nii teen, et kas võib-olla ma ei taha nagu häbi teha ei meessoole ega naissoole. Ma tahan olla nüüd mitte kuskil seal vahepeal, vaid nagu täiesti omas grupis.“
Kirjeldatakse survet mahtuda ühiskonnas kehtivasse binaarsesse soosüsteemi ning soonormidesse, rõhutades vajadust oma sugu n-ö õigesti esitada, et mitte jääda sookategooria mõttes teistele ebamääraseks. Püüdlustes paista teiste silmis heteroseksuaalne või CIS-soolisena (ingl passing) on tegemist strateegiaga, mida seksuaal- ja soovähemused kasutavad heteronormatiivses ja homofoobses ühiskonnas toimetulekuks. Seda transsooliste inimeste rakendatavat praktikat võib mõista kui üht Foucault’ kirjeldatud enesetehnikat (ingl technologies of the self) ehk vabatahtlikku eneseregulatsioonimehhanismi, mis lähtub domineerivatest diskursustest.
Transsooliste inimeste puhul tähendab edukas sooritus seda, et teiste silmis paistetakse soovitud soo esindajana ning neid ka tunnustatakse sellisena. Võime näida teiste silmis heteroseksuaalse inimese või soovitud sookategooria esindajana suurendab kaasinimestepoolset sotsiaalset aktsepteerimist ning võib tuua kaasa privileege (Renfrow 2001; Ginsberg 1996)11,12, samuti toimib see enesealalhoiu mehhanismina. See aga ei õnnestu alati kõigil transsoolistel inimestel, eelkõige soo korrigreerimise ajal, ja sellega kaasnevad sotsiaalsed sanktsioonid.
Isiklik on poliitiline: soo korrigeerimine
Kuigi eelnevalt oli juttu personaalsest enesemääratlusest, ilmestab transsoolisus hästi seda, kuidas sugu, sooidentiteete ja seksuaalsust puudutavate küsimuste puhul on keeruline tõmmata selget piiri era- ning avaliku sfääri, isikliku ja poliitilise vahel.
Ühiskonnas järjest olulisemaks saanud debatte inimeste õiguse üle otsustada oma elu, keha, identiteedi ja emotsioonide üle on akadeemilises kirjanduses järjest enam hakatud mõtestama käsitluste kaudu, kus nende protsesside puhul rõhutatakse era- ja avaliku sfääri põimumist. Seda on mõtestatud mõiste intiimsed kodanikuõigused (intimate citizenship) kaudu (Plummer 2003; Oleksy 2009).13,14 Mõiste kaudu selgitatakse, kuidas igapäevased otsused ja tegevus erasfääris põimuvad avalike institutsioonide ja riigi poliitikaga (Oleksy 2009: 4).(14) Ühtlasi redefineeritakse kodanikuks olemise mõiste, paigutades selle individuaalsete kogemuste konteksti (samas: 5). Selle käsitluse raames on näiteks ühendatud seksuaalsus kodanikuks olemise ja kodanikuõiguste (citizenship) mõistega (vt nt Richardson 2000, 2015; Lambevski 2009).15,16 Nende keskseks mõisteks on seksuaalsusel põhinev kodanikuks olemine (sexual citizenship): kuidas kodanikuõiguste idee ja kodanikuks olemine suhestub seksuaalsusega, täpsemalt, kuidas antakse või piiratakse sotsiaalsete gruppide õigusi tulenevalt nende seksuaalsusest orientatsioonist ja identiteedist (Richardson 2015).(15) Kui traditsioonilised kodanikuks olemise ja kodanikuõiguste käsitlused keskenduvad peaaegu eranditult vaid avalikule sfäärile, siis lähtutakse siin arusaamast, et inimeste individuaalne, sageli erasfääri jääv tegevus on samuti oluline alus kodanikuks olemisele. Just nagu kodaniku mõiste ja kodanikuks olemine on ajalooliselt vaikimisi põhinenud arusaamadel soost, rassist ja klassist, põhineb see ka normatiivsetel eeldustel seksuaalsuse kohta (Richardson 2015).(15)
Transsooliste inimeste kogemused ilmestavad seda, kuidas seadusandlus ja riigi poliitika soo ja seksuaalsuse kohta kujundavad transsooliste identiteeti, heaolu ja toimetulekut nii avalikus kui ka erasfääris. Seega saavad transsoolisuses kokku diskursus, institutsionaalne võim, kehalisus ja identiteet.
Enamikus Euroopa riikides ei tunnustata transsooliste inimeste enda soovitud sooidentiteeti seni, kuni nad ei ole läbinud hormoonravi ja/või kirurgilisi protseduure, selleks et vastata kehtivatele arusaamadele selle kohta, milline peaks olema õige naine või mees (van Balen jt 2010). (2) Ka Eestis tuleb ametlikult teise soo esindajana riigi tunnustuse (mille üheks oluliseks väljenduseks on isikutunnistus) saamiseks teha läbi keerukad toimingud, mis hõlmab pikaajalist suhtlemist riiklike institutsioonidega (sotsiaalministeerium, arstlik ekspertiisikomisjon, ilma kelle otsuseta ei ole Eestis võimalik alustada hormoonravi ega oma sugu korrigeerida), kelle pädevusse on usaldatud transsooliste inimeste elu üle otsustamine.
Need nõuded ilmestavad binaarse soosüsteemi sitkust ehk seda, kuidas sugu toimib (vaikimisi) ühiskonnaelu ühe peamise alustalana. Selles süsteemis kontrollitakse karmilt liikumist sünnihetkel määratud soost teise. Süsteemi alalhoidmiseks on üles seatud soovalvet teostavad institutsionaalsed mehhanismid. Inimeste enesemääratlus on allutatud hegemoonilistele institutsionaalsetele diskursustele selle kohta, mis on sugu ning kuidas sooidentiteeti sobivalt väljendada. Institutsionaalse valvekoera üheks oluliseks ülesandeks on vältida soolist määratlematust ehk selliste inimeste olemasolu, keda on raske meheks või naiseks klassifitseerida.
Seda protsessi on kohane mõtestada Foucault’ mõiste gouvernementalité kaudu, millega tähistatakse riiklike regulatsioonide kaudu sobivate kodanike vormimist ning organiseeritud tegevust, näiteks käitumise kujundamise kaudu (Rose 1999/2004).17 Dean (1999) toob välja, kuidas mõiste gouvernementalité kaudu saab siduda valitseva võimu ja poliitika personaalse identiteedi ja tegevusega.18 Diskursused ja teadmine on seejuures põimunud regulatsioonitehnikatega (Lamble 2009).19 Valitsev võim tegutseb indiviidide soovide ja ihade kaudu (Rose 1999/ 2004). Oluline on seejuures kehaline tegevus, näiteks eelnevalt mainitud eneseregulatsioonitehnikate omaksvõtt inimeste poolt – inimesed haldavad end ise.
Ühe peamise teemana tuli intervjuudes esile soo korrigeerimise protsess ning sellega seotud kokkupuuted meditsiiniasutuste ja -personaliga. Nagu ka Luha (2015) (1) tööst on selgunud, kritiseeriti ka siin protsessi aeglust ja bürokraatlikkust. Rõhutati, et transsoolistele inimestele võib viivitus olla elulise tähtsusega. Implitsiitselt anti mõista, et CIS-soolised ei pruugi seda transsooliste inimeste ainulaadset olukorda mõista.
Toodi näiteid ebameeldivatest igapäevaelu olukordadest, mida soo korrigeerimise protsessi venimine kaasa toob. Kõige enam probleeme kirjeldati perioodil, mil saadi juba hormoonravi, kuid isikuttõendavat dokumenti ei olnud veel võimalik vahetada.
Pille: „Mul oli kõige jubedam [ühe ülikooli] lugejakaardi tegemisel. [—] Et meil on seal ID-kaardiga, sa saad sisse sinna raamatukokku ja siis … Ja siis ma läksin ükspäev raamatukokku ja õnneks läksin ma oma selle sõbrannaga, kes teab minust ja siis tahtsin raamatukokku sisse minna, ütleb, et ei leitud sellist ID-kaarti. Proovin uuesti, ei leitud. Ja siis lähen sinna administratsiooni, annan oma ID-kaardi, et mis toimub. Ja siis … vaatab seda, vaatab mind, vaatab seda … „See ei ole teie ID-kaart ju!“ Ja … siis jah … Siis ma ütlesin, et on küll ja siis ta natuke seal midagi uuris, vaatas … Siis istus oma toolile tagasi ja ütles, et „Ma olen nii segaduses praegu!“ [naerab] [—] Ma üritangi lihtsalt selgeks teha, et see on minu ID-kaart. Et mingeid tagamaid ma nagu ei ürita väga selgitada. Ja seal raamatukogu juures oli veel see ka veits eba … korrektne käitumine, et siis … see sekretär või kes iganes, assistent seal oli, see hakkas … Vaatas siis arvutist neid andmeid ja siis hakkas kõva häälega minu käest küsima, et kas teie nimi on see ja see … Siis vana nimi? Siis kõik need andmed niimoodi. Aga oleks mul seal kõrval seisnud keegi teine kaastudeng, siis ta oleks ju kõike kuulnud. Aga jah, õnneks oli see, kes juba teadis, nii et see ei olnud väga hull. Aga … Aga see oleks küll võinud kehvasti välja kukkuda.“
Siit ilmneb, kuidas domineerivad (institutsionaalsed) diskursused soost ning katsed inimeste sooidentiteeti riiklikult reguleerida põhjustavad igapäevaelus keerukaid ja ebamugavaid olukordi, kus tuleb end kaitsta ja teha (sageli avalikus kohas kaasinimeste juuresolekul) pidevat selgitustööd.
Toimetulekustrateegiad tööelus
Võrreldes LGB-inimestega, kellel on võimalik paljudel juhtudel avalikus sfääris oma seksuaalset orientatsiooni varjata, ei võimalda aga transsoolistel inimestel välimuse muutumine soo korrigeerimise protsessi käigus enamasti märkamatuks jääda. Jällegi leidsid uuringus osalenud transsoolised inimesed, et uute dokumentide väljastamiseks kuluv ebaproportsionaalselt pikk aeg tekitab neile tööelus keerulisi olukordi.
Hendrik: „Minu amet on ka selline … Tuleb ette objekte, kus … kus ma pean oma ID-kaarti näitama. Sellega on ka muidugi nalja saanud. Et jällegist oodati naist ja siis see büroomees ütles, et miks nad siis valetavad niimoodi. [naerab] Et tuli hoopis mees. Ma ütlesin, et see naine, kes pidi tulema, ei saanud tulla. Ja ma ei olnud nõus oma dokumenti näitama. Aga õnneks ma sain sinna objektile sisse ja oma töö tehtud.“
Olukorraga toimetulekuks kasutavad transsoolisted mitmesuguseid strateegiaid. Selleks et ennetada võimalikke probleeme ja ebamugavaid olukordi, on näiteks valitud töökoht, kus ei pea töökaaslaste ega klientidega silmast silma suhtlema.
Harry: „Hetkel põhitegevus on vabakutseline disainer. Et minu jaoks on see osa hea, et ma ei pea inimestega näost näkku suhtlema, sest mul ei ole dokumente vahetatud. [—] Ja-ja see … noh, ma arvan, et see võib nagu probleeme tekitada. Et noh, tegelikult ta väga palju reaalelus ei ole probleeme tekitanud, aga ma pigem kardan kui kahetsen. [naerab]. Nii et mulle see sihuke disainitöö kaugtööna, et ta on minu jaoks hetkel lahendus.“
Kuigi transsooliste inimeste lugudest tuli välja eripäraseid, pigem intervjueeritute enda poolt negatiivseks hinnatud kogemusi, leidus ka neid, kes hindasid oma tööalaseid kogemusi pigem heaks. Jutustati lugu ülemuse toetusest töökaaslastele transsoolise identiteedi avalikustamisel.
Pille: „Ma olengi ainult seal ühes kohas töötanud. Ja sinna ma läksin siis … enne seda kõike. Seal oli ka, kõigepealt juhataja, poe juhataja sain enda poole, siis sain selle kõige kõrgema ülemuse, kes ka tahtis mind aidata ja siis, siis oli asi juba päris lihtne. Et nemad lihtsalt ütlesid, et nii on. Nüüd on nii. Ja siis kõik teised töötajad nagu pidid seda kuulama. [—] Alguses oli ikkagi. No see oli mõistetav, et nimega oli raskusi. Kuna ma olin varem seal töötanud, siis alguses eksiti, aga nüüd juba päris pikka aega pole keegi vana nime pidi kutsunud.“
Oli ka neid, kes olid töökaaslaste jaoks kapis. Ühe põhjusena nimetati kolleegide ja tööandja võimalikku mõistmatust.
Justice: „No ilmselt see ei tekitaks mingisugust pahameelt, aga ilmselt on see nii võõras teema nende jaoks, et nad ei oskaks niikuinii kuidagi suhtuda sellesse praegu. Et … et ühel hetkel … Tähendab sügisel, kui ma vahetan oma nime ära ja …. siis nii või naa teen väikse koosoleku põhilistele inimestele, kellega koos olen seal ja ütlen, et ma nüüd hakkan päris teises stiilis nagu tööl käima. Kuigi meil on nagu tööriietus seal töö juures ja asjad, aga nii või naa, et kui ma meigituna tööle tulen, siis ma paistan teistmoodi välja ja siis ma lihtsalt teadvustan neile, et nüüd on niimoodi asjad. [—] Et muud midagi ei muutu nende jaoks. Aga jah, muidugi mulle meeldiks, kui ma seal nende vestluste käigus … ma saaksin täpselt sama vabalt rääkida oma pere asjadest ja pereelust, nii nagu nemad räägivad. Et sellest natuke tunnen puudust.“
Töökaaslastele kapis oleku kirjeldustest tulid esile oma tegeliku sooidentiteedi varjamiseks tehtavad igapäevased pingutused, mida võib käsitleda eneseregulatsiooni strateegiana. Siia hulka võib lugeda pideva enesejälgimise, püüdlused selgitada välja kolleegide hoiakud ning nende põhjal järelduste tegemise, kas, kellele ja millal on töökohas turvaline kapist välja tulla.
Enamik transsooliste inimeste jagatud halbu kogemusi, nt tagaseljamärkused, kutsumine endise nimega, jääb väljapoole seadusega määratletud ebavõrdse kohtlemise definitsiooni. Kuigi sellised kogemused on väga eripalgelised ning hõlmavad mitmesuguseid juhtumeid, võib need koondada ühisnimetaja alla, raamistades neid mõiste „mikroagressioonid“ (ingl microagressions) kaudu. Mikroagressioonide puhul on tegemist igapäevaolukorras esinevate verbaalsete ja mitteverbaalsete märkuste, vihjete või solvangutega, mis annavad edasi vaenulikke, halvustavaid või negatiivseid sõnumeid inimestele üksnes nende kuulumise põhjal mõnda marginaliseeritud ühiskonnagruppi (Sue 2010: 3),20 näiteks transsooliste inimeste hulka. Tegemist võib ka olla pahaaimamatult, ka muidu heatahtlikult meelestatud inimeste teadmatusest või stereotüüpsetest hoiakutest lähtuvalt, tekitatud ebamugavate olukordadega.
Kuna igat üksikut mikroagressiooni iseloomustab enamasti vaevuhoomatavus või ebamäärasus, võib neid olla keeruline tuvastada ja vaidlustada. Seega käsitletakse mikroagressioone mitte ühekordsena, vaid mitme korduva olukorra akumuleerumisena. Kõik need kokku aitavad kaasa adressaadile vaenuliku õhkkonna ning segadustunde tekkimisele (Shelton & Delgado-Romero 2013: 59).21 Mikroagressioonide tagajärjed ulatuvad kaugemale konkreetsest intsidendist, näiteks tunnevad ohvrid agressiooni tagajärjel viha, segadust, nende enesehinnang madaldub (samas: 60).
Seega võiksid tööandjad pöörata töökeskkonnas tähelepanu mitte ainult seaduserikkumistele, vaid ka võimalike mikroagressioonide ärahoidmisele, luues ja säilitades oma organisatsioonis sellist töökeskkonda, mis on kõigile töötajatele meeldiv ja turvaline.
1 Luha, K. (2015). Eesti transsooliste naiste kogemused: soolise identiteediavastamine, aktsepteerimine ja üleminek soovitud soole. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
2 Van Balen, B., Barry, U., Holzhacker, R., Villagomez, E. & Wladasch, K. (2010). The situation of LGBT groups in the labour market in European member states. Synthesis Report. Human European Consultancy, ÖSB Consulting GmbH.
3 Roosalu, T. (Toim.). (2014). Soolise võrdoõiguslikkuse monitooring 2013. Tallinn: Sotsiaalministeerium.
4 Aavik, K., Uusma, H. (2014). Laste sotsialiseerimine. Roosalu, T. (Toim.). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013. Tallinn: Sotsiaalministeerium, 25–35.
5 Uuringu tellijaks on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei ja seda rahastatakse Norra toetustest 2009–2014. Täismahus tutvustatakse uuringu tulemusi 29. märtsil Tallinna ülikoolis. Uuringu läbiviijate ja uuringuraporti autorite hulka kuuluvad peale Kadri Aaviku ka Triin Roosalu, Laura Mere, Kerli Kaal, Margarita Kazjulja, Maaris Raudsepp ja Kadi Annuk.
6 Hines, S., Sanger, T. (2010). Transgender Identities. Towards a Social Analysis of Gender Diversity. New York, London: Routledge.
7 Richardson, D. (2000). Constructing sexual citizenship: theorizing sexual rights. Critical Social Policy, 20(1): 105–135.
8 Connell, R. (1987). Gender and power. Sydney: Allen and Unwin.
9 Intervjueeritutele viitamisel on kasutatud pseudonüüme.
10 CIS-soolised inimesed on need, kelle sooidentiteet ühtib nende sünnipärase bioloogilise sooga, mitte transsoolised inimesed (selle kategooria alla paigutub enamik inimesi).
11 Renfrow, D. (2001). A Cartography of Passing in Everyday Life. Symbolic Interaction, 27(4), 485–506.
12 Ginsberg, E. (1996). Passing and the Fictions of Identity. Duke University Press.
13 Plummer, K. (2003). Intimate citizenship: Private decision and public dialogues. Seattle: University of Washington Press.
14 Oleksy, E. (2009). Intimate Citizenships. Gender, Sexualities, Politics. New York, London: Routledge.
15 Richardson, D. (2015). Rethinking Sexual Citizenship. Sociology, 1–17.
16 Lambevski, A. (2009). Querying (Sexual) Citizenships. Editorial. Sextures 1(1), 1–6.
17 Rose, N. (1999/2004). Powers of Freedom. Cambridge: Cambridge University Press.
18 Dean, M. (1999). Governmentality: power and rule in modern society. London: Sage Publications.
19 Lamble, S. (2009). Unknowable bodies, unthinkable sexualities, lesbian and transgender legal invisibility in the Toronto women’s bathhouse raid. Social & Legal Studies, 18(1), 111–130.
20 Sue (Ed.), Microagressions and marginality: Manifestations, dynamics, and impact (pp.184-206). Hoboken, NJ: John Wiley & Sons, Inc ja Sue, D. W. (2010). Microaggressions in everyday life: Race, gender, and sexual orientation. In D. W.
21 Shelton, K., Delgado-Romero, E. A. (2013). Sexual Orientation Microagressions: The Experience of Lesbian, Gay, Bisexual, and Queer Clients in Psychotherapy. Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity, 1(S), 59–70.