Veel alles 2014. aastal räägiti transsoolistest naistest peamiselt sekstöö kontekstis, kus soolised erinevused on kõige selgemalt näha. 2016. aastal on kuuldavaks saanud hoopis teistsugused transnaiste hääled – nende unistus saada kuulsaks näitlejaks või lauljaks on saanud tõeks. Veebruari lõpus avaldas Anonhi ehk ansambli Antony and the Johnsons laulja pika sõnavõtu, miks ta ei lähe 2016. aasta Oscarite galale, kuigi on eelmise aasta parima laulu nominent ning teine transsooline nominent Oscarite ajaloos. Anohni sõnavõtt on osa hiljuti esile kerkinud transsooliste positiivsest programmist.

2015. aastal muutus maailm vähemalt transsooliste naiste hääle võrra mitmekesisemaks. Kõige kuulsamad soo­vahetuse läbi teinud naised on kahtlemata tõsieluseriaali „Kardashianite perekond“ laulja Kanye Westi ämm Caitlyn Jenner ja Netflixi hittseriaalis „Oranž on uus must“ naistevangla juuksurit mängiv Laverne Cox. Feministe kõnetab tõenäoliselt kõige rohkem Jill Soloway seriaalist „Transparent“, mille pealkiri osutab nii transsoolisele vanemale kui ka läbipaistvusele. „Transparent“ on revolutsioon laiatarbe meedias nii sisuliselt kui ka positiivse retseptsiooni mastaabis, mida tõestavad rohked mainekad auhinnad. Kõige olulisem moment selle seriaali juures on aga transsooliste kaasamine stsenaariumi kirjutamisse ja pole teist teleteost, kus osaleks nii palju transsoolisi, aga ka kväärnäitlejaid. Kunstnikest-aktivistidest paistavad kõige enam silma Reina Gossett ja Grace/Simon Dunham. Nende film „Palju õnne, Marsha!“ räägib transsooliste kultusaktivistide Sylvia Riviera ja Marsha P. Johnsoni vaatevinklist Stonewalli rahutustest 1969. aasta suvel. Sellest sai alguse geiaumarsside traditsioon. Filmis mängib peaosa Sean Bakeri „Mandariinis“ (2015) peaosa teinud vapustav Mya Taylor.

2016. aasta alguses laaditi üles Jen Richardsi veebiseriaal „Naise lugu“ („Her Story“, www.herstoryshow.com), kus kuue 10minutilise episoodiga räägitakse lahti transsooliste naiste kõige olulisemad probleemid. Komöödia „Naise lugu“ transsoolised kardavad, et nende transsoolisust pannakse tähele ja paljastus võib nende väärikuse või elu ohtu seada. Transsoolised ega nende perekonnad ei ela väljaspool ühiskonda, nii et mõistmatus lähedaste seas on äärmiselt tavaline ja kahtlemata valuline, kas või seetõttu, et homofoobses maailmas vaadatakse ühel või teisel hetkel soovahetajale omasooiharuse pärast viltu või on neil endal sellepärast väga häbi. Nii ongi transsooliste positsioon väga habras, seda saadab pidev hirm kokku puutuda pimeda vihaga, kus mõtlematu raevutseja võib transsoolise inimese kaua ehitatud turvatsooni hetkega põrmustada. Transsoolistel on paraku rohkem kui cis-soolistel põhjust karta nii vägistamist, mida peamiselt kardavad naised, kui ka naeruvääristamist, mida kardavad kõige enam mehed.

Kaasaegses kunstis jäi 2015. aastal kõige enam silma New Yorgi uue muuseumi (New Museum) uuel triennaalil (New Triennial) osalenud ja tänavu mai lõpus Helsingis esinev DJ, luuletaja ja kunstnik Juliana Huxtable. Huxtable esitab oma loomingut enamasti kas ette lugedes või postinterneti roosa udu esteetikas alumiiniumile trükitud fotodel, kus tekst on läikiv, taust värviline. Juliana Huxtable’i kunst ja luule räägib sellest, mida tähendab olla noor mustanahaline kunstnik, kelle elu juurde kuuluvad ekstaasinarkootikumid, millest postküberpunkaritest transküborgide pidudel ära ei öelda. Teisisõnu, Huxtable ei määratle end vaid transsoolise mustanahalise naiskunstnikuna, vaid ka pooleldi tehis­intellektina, UFOna segaduses maailmas, kus valida on Donald Trumpi ja Bernie Sandersi vahel. Mõlemal mehel on suur elektoraat, aga nende ideed oleksid justkui eri universumist pärit.

Huxtable’i loomingus on kosmoselaev kodusem ja loomulikum kui mets ja loodus, aga ta pole ulmekirjanik. Ta kasutab Eesti kirjakultuurile mõnevõrra võõrikuid karme vandesõnu, mis anglo­ameerika traditsioonis näivad pigem tavalised. Huxtable püüab võimalikult hästi tabada biitnike nostalgias apokalüptilise maailma newyorklikku skisofreeniat, kus inimene on tehnoloogiale jalgu jäänud ega suuda eristada komplekssete infokogumite vahel head ja kurja. Ta lugudes segunevad Angela Davise vasakpoolsed kõned popstaaride konservatiivsete sugutungioietega. Tema loomingus on müüdid, muinasjutud ja videomängude tegelased osa tegelikkusest, need on küborginimeste vaimsed proteesid füüsiliste tehnikavidinate kõrval.

Praegu on transsoolisuse temaatika õhus, sellest räägitakse kohvikutes ja tänavatel, ent trendid kipuvad kiiresti muutuma. Loodetavasti jäävad transsooliste hääled siiski kauaks kõlama ning neile lisandub veel suur hulk igasuguste naiste hääli, mis võtaksid kas või pisut igasugu EKRE, Odini, RÜE, SAPTKi, Trumpi ning teiste harimatute ja argumendivabade rumala jutuvada ruumist endale.