Ingrid Allik, Tiina Kaljuste ja Pille Lehis on pannud kokku ühe tõepoolest toreda näituse. Hopi galerii on maast laeni täis tillukesi (15 x 15 cm) pilte, kokku on neid 450, nagu on pressiteates kirjas. Oma tegutsemisvaldkonnale või hariduslikule taustale on kunstnikud vaid vihjanud: keraamiku taustaga Ingrid Alliku ja Tiina Kaljuste pildid on keraamilised plaadid, nahakunstniku tausta, kuid peamiselt akvarellistina tuntud Pille Lehis on saviplaadile kleepinud käsitsi valmistatud paberi. Kuid ei keraamiline plaat ehedal ega ka paberiga kaetul kujul pole ei näituse kui terviku ega ka üksiktöö puhul kõige olulisem. Oluline on sõnum: lihtne, selge, argine, aga igaüht puudutav, nagu need pisiasjad, mis tegelikult teevad elu elamisväärseks.
Näitus toimib eelkõige tervikuna nagu tekst, mille mõned tähed on antud versaalis, teised kursiivis, kolmandate puhul aga kasutatud sootuks teist kirjaviisi nagu unustatud gooti või võõrapärased araabia tähed. Selleks et sõnumist aru saada, tuleb mõista kõiki tähti, kuigi pealiskaudse ettekujutuse saab ka tundmatust (või vähem huvitavast) üle hüpates. Terviku põhimõtet rõhutab ka anonüümsus: väljapanekus puuduvad kunstniku isikut ja tegevuse eripära avavad etiketid, kuigi vaatajat ei jäeta päriselt hätta. Paberskeemilt saab kätte pealkirjad ja autorite nimetähed. Semiootiliste märkidena mõjuvad Alliku tekstilised pisilood vahelduvad Kaljuste fotoliste virvenduste ja Lehise romantiliste hetkedega. Nagu mälestustes. Väljapanek on kontseptuaalne, aga ka parasjagu emotsionaalne. Just nii, nagu (tarbe)kunsti tulekski näidata.
Loodus on öös varjul
Jaap de Ruigi näitus “Ebatäiuslikkuse jõud“
Ebatäiuslikkuse jõud on mõnes mõttes kõige elutervem eksistentsi kandja looduses. Parim näide on Jaap de Ruigi ühetiivalised linnud, kes lendavad üle Hispaania mägise maastiku. Selle teose on kunstnik pühendanud oma sõbrale, kes oli vähihaigena sunnitud elama ühe rinnaga ja halvatud käega.
Ruigi ja tema naise Marièt Meestersi puhul on tegemist omamoodi idealistidest maailmaparandajatega, kes on enda kanda võtnud maailmavalu. Ega igaüks vist ei hakkaks Rumeenia mustlaslapsi väikeses Caracali linnas toetama mittetulundusliku organisatsiooni vahendusel, et koguda raha koolitarvete ostmiseks, maksta õpetajatele ja öövalvuritele. See kõik juhtus 1990ndate alguses. Tulemusi käis kunstnikepaar kaemas 2005. aastal: nad nägid, et nende abiga oli selle aja jooksul haridust saanud ligi kaheksasada last.
Ühe tiivaga lind ja oma koormat kandev tigu on head metafoorid, mille kaudu esitada ka inimkonna püsimist ja säilimist. Tigu ja tema teod jäävad mõistatuseks. Samas peitub Ruigi meelest filosoofilisest vaatepunktist nendes just see, mis iseloomustab ka inimesi. Mööda puud roniv tigu kukub ja püüab uuesti, justnagu inimsed, kes on libastunud. Igaüks teeb oma elus vähemalt ühe andestamatu vea. Mõnikord sihilikult, teinekord juhuslikult. Teod näitavad potentsiaalset jõudu, kuid samas ka inimlikku nõrkust ja haavatavust. Ruig ei pealkirjasta alati oma töid. Kui ta seda teeb, siis võtab ta abiks enda meelest etableerunud mõisted või kulunud fraasid nagu “Tahan olla vapper”. Tigu on nagu Sisyphose müüdi kehastus.
Nomaadist (elu)kunstniku videotes figureerivad kalad, teod kui ka linnud on kerge montaaži abil muudetud käeks (ja vastupidi). Siit ka järgmine tuletis: kui suur jõud on käel. Viipekeel koosneb viibetest, artikulatsioonist, sõrmendamisest ja miimikast. Viiped ja sõrmendamised, millega tegeleb Ruig, on nii mõnelegi vaegkuuljale sootuks paljutähenduslikumad. Sageli tähistab viipekeele üks ja sama viibe nii tegevust kui tegijat. Tigu on parim näide antud teooria tõestamiseks. Heites pilgu Regina Toomi 1988. aastal välja antud sõnastikule “Kõnelevad käed”, saab Ruigi loomingust hoopis teistsuguse pildi.
2002. aastal osales Ruig ka Kasseli “Documenta” video-ja filmifestivalil. 2004. aasta septembris esitles kunstnik oma teoseid Tallinna Linnagaleriis, teiste hulgas ka postmodernistliku kunsti head näidet “Meie ja meie“.
Kunst on Ruigile happening, mille käigus tõde tõuseb mittemillestki. Iseäranis kui mittemillegi all mõelda seda, mida ei ole: puudumist.