Ülikoolides algas tudengite vastuvõtmine ja ka vapustavate teadete saabumine sellelt rindelt. Erialade populaarsuses peegeldub kasvava sugupõlve maailmapilt, ettekujutus meie oma riigist ja tervest maailmast. Tulevikust eriti. Tallinna ülikoolis on populaarseim eriala juba selgunud, kolmapäevase seisuga oli kõige rohkem sooviavaldusi, tervelt 230 antud haldusjuhtimise õppimiseks. Pole ka ime, sest eriala tutvustuses tõotab õppeasutus haldusjuhtimise õppijatele helget tulevikku ja kindlat leiba. “Lõpetanud töötavad nõunikena, ekspertidena avalikus ja kolmandas sektoris, teaduritena ülikoolides ja teadusinstituutides. Eesti saamisega EL täisliikmeks on avardunud võimalused töötada ametnikena, konsultantidena või nõunikena ka EL institutsioonides ning teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.”
Vaevalt Tartu ülikoolis, kus vastuvõtt alles algas, olukord teistsuguseks kujuneb. Tartu sotsiaalteadlased avavad haldusjuhtimise (ja avaliku halduse) vastupandamatuid perspektiive pealinna kolleegidest põhjalikumalt, kirjutades, et “tänapäeva bürokratiseerunud maailmas on teadmised haldusjuhtimisest võtmeks, mille abil mõista ja analüüsida maailma ning selle konkreetsete probleemide olemust”. Teisal seletatakse, et “avaliku halduse eriala on kombinatsioon teoreetilistest teadmistest ja praktilistest oskustest, kuna ta käsitleb riiki üldisest aspektist ning samas tegeleb ka protsesside ja üksikjuhtumite detailse käsitlusega”. Muljetavaldav! Selline tutvustus peaks ju lahtise peaga noorele mõjuma tõelise kärbsepaberina.
Heitsin pilgu ka nende tühjade sõnade taha lootuses, et ehk selgub mullegi, lihtsameelsele, milles avaldub tänapäeva maailma bürokratiseerumine (ilmselt midagi sellist, mida maailm varem ei tundnud) ning millised võiksid olla riigi üldised aspektid. Samuti üritasin teada saada, mida sisaldab kolmeaastase kursuse läbinud tulevase nõuniku ja eksperdi teadmistepagas. Valdavalt tituleeritakse kohustuslikud ained kas sissejuhatusteks või alusteks. Teisisõnu on need ülevaatlikud, mitte süvakäsitlused. Kolmas ja ausaim iseloomustus oleks nende puhul pealiskaudsus. Kuidas pealiskaudsetele teadmistele toetudes tarka nõu anda või lausa eksperdina töötada, jääb vähemasti mulle endistviisi saladuseks.
Aga kui kord Tartus on kindlaks tehtud, et tänapäeva maailm on bürokratiseerunud, siis on see sotsiaalteaduslik fakt, milles pole sünnis kahelda. Ent millise maailmaga võrreldes? Kas eilse või XIX sajandi omaga? Ja kas vajadus koolitada bürokratiseerunud maailmas edukalt hakkama saavaid inimesi viitab paratamatusele, et bürokraatia vohamist pole võimalik ohjeldada? Meie poliitilises retoorikas igatahes on aastaid olnud raudne koht väidetel, et Eestis ehitatakse “õhukest riiki”, rajatakse efektiivne (see tähendab bürokraatiavaene) avalik haldus ja lähtutakse eeskätt ja ainult kodaniku huvidest ja mugavusest avalike teenuste pakkumisel. Minu kogemuste järgi on täpselt nii läinud ka tegudes, mitte ainult sõnades. Harva tuleb ju inimesel üldse riigi või omavalitsusega asjaajamist ette, aga kui tuleb (näiteks dokumendivahetusel või tulu deklareerimisel), siis on see tehtud imelihtsaks, kui võrrelda ükskõik millise ajajärgu ja riigikorraga Eesti ajaloos. Milleks siis meile lisabürokraate, lubage küsida. Mida muud kui aina täiendavat bürokraatiat oskavad bürokraadieluks ettevalmistuse saanud noored toota?
Eelmisel aastatuhandel arvati siinmail, et võti maailma mõistmiseks on keeled, matemaatika nende hulgas. Samuti sisaldasid mitte ainult suurkooli, vaid ka üldhariduskooli ainekavad kujutelma, mille järgi maailma mõistmiseks vältimatud tööriistad on teadmised looduse üldistest seaduspärasustest, isakeste Darwini, Einsteini jpt õpetused ning Sokratese näidatud viis küsida ja kahelda. Prügikasti see kõik, vanad võtmed on roostes ja uusi lukke ei ava!
Nelja ainepunkti jagu teadmisi parteidest ja parteisüsteemidest või teist samapalju poliitilistest ideoloogiatest ei maksa sentigi näiteks planeerimisülesannete lahendamisel, mis moodustavad lõviosa omavalitsusorganite tööst. Sama vähe on riigi-, keskkonna- või kultuuriväärtuste kaitse korraldamisel abi režiimi siirete alastest teadmistest. Üle jääbki ainult parteitöö. Ja siis me imestame, miks on nii paljud parteilased lihtsates asjades nii juhmid.
Päästke ennast, armsad tudengihakatised, enne kui hilja, veel jõuate oma dokumendid mujale viia. Ärge määrake end õnnetusse, mis tuleneb ekslikele lootustele rajatud tarbetute teadmiste omandamisest tarvilike asemel ja millest te nutikate inimestena hiljem ise aru saate. Lisaks loodan, et vähemasti kultuuriministeeriumisse ei pääse kunagi tööle ükski haldusjuht, kellele kultuurielu probleemide lahendused kangastuvad ainult läbi võrdleva avaliku halduse prisma.