„Débutante“ („Debütant“), autor ja esitaja Joanna Kalm, dramaturg Johannes Veski, valguskujundaja Oliver Kulpsoo, lavakujundaja Maria Kalm. Esietendus 10. II Sõltumatu Tantsu Laval.
„Star“ („Täht“), autor, lavastaja ja esitaja Sylvia Köster, videokunstnik Aap Kaur Suvi, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 10. II Sõltumatu Tantsu Laval.
Taas „Première“. Taas on debütandid Sõltumatu Tantsu Laval. Kaheksandat aastat. Seekordsed nüüdistantsu- ja etenduskunstidebütandid on Joanna Kalm ja Sylvia Köster. Valitud konkursiga. Viie parema hulgast kaks parimat. Debütantide crème de la crème. Tänavu on käsitlenud mõlemad kunstnikud eneseesitluse teemat. Lavastused on küll täiesti eriilmelised, kuid hakkavad huvitaval kombel omavahel suhtlema ja moodustavad tervikliku etendusõhtu.
Tallinna ülikooli koreograafiaõppe diplomi ja Londoni nüüdistantsu koolis käinud Joanna Kalm küsib lavastusega „Débutante“ („Debütant“): „Kuidas ma soovin ennast kunstnikuna esitleda? Kuidas turustada ja tõlgendada intuitsioonile tuginevat loomingut?“. Ta soovib ennast esitleda alasti. Ta leiab, et selline lähenemine on ainuvõimalik, et luua kõige ausam ja vahetum kontakt. Küllap mõtleb ta selle all kontakti publikuga, aga võib-olla ka iseendaga. Esitajal pole sellisel juhul kuhugi varjuda ja ega publikulgi. Kaitsemüüre ei ehitata. Kui mõelda, millises funktsioonis on siin alastus, siis küllap naturalistlikus ja isiklikus,* kuigi kõrvale ei saa jätta ka turunduslikku eesmärki. Muidugi, etendaja ju sellega trikitabki, kuigi lavastus iseenesest on üpriski tõsine ega flirdi alastusega. Alastus pöördub naturalistlikuks, seda soodustab ka saali täisvalgustus, ning on etenduse kulgedes järjest isiklikum.
Kalm lavastab ruumi. Ta koorib ka selle paljaks. Ta paljastab nii enda kui ka mänguplatsi. Sellel mänguplatsil hakkabki ta mängima. Ta laulab, laliseb, hüüab, kisab „äi-u, äi-u, ma-ga-ma nüüd jää-ä“ – heiastub helisev muusika. Peagi selgub: kunstnik on kui toode. Pakendatult. Muuseumis. Muuseumis on veel väike parukaga lõvikuju. Igasuguseid asju saab ette võtta. Kõike ei taha avaldada. Kõlab ülev Mozart. Peagi tuuakse algus ja lõpp ilusti kokku.
Kalm tutvustab ennast kavalehel kui „tagasihoidlikku ekspressionisti, keda huvitab argiste ja harjumuspäraste lainesageduste segamine tõsise absurdsuse abil“. Tundub päris hästi õnnestunud kirjeldus – laval on kõiki neid komponente näha. Etendaja on ekspressiivne (ega ta muidu end paljaks kooriks!), aga omal tagasihoidlikul moel: etendaja liigub ja tegutseb üsna mõõdukalt, ei mingeid erilisi ekstsesse. Lavastuses on kindlasti tõsist absurdi: väike parukaga lõvikuju sobib selle illustreerimiseks kenasti. Ning, jah, Kalm segab absurdi argiste ja harjumuspäraste lainesagedustega. Mõnda aega on kogu ruum oma täisvalguses äärmiselt argine, ka etendaja tundub sel ajal argine, nii muuseas „pram-pa-ram“-hõikuv.
Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti õppiva, end Dresdenis ja Stockholmis täiendanud Sylvia Köstri lavastuse pealkiri on „Star“ („Täht“) ning selle algimpulsiks oli küsimus, mis pani autori „Première’i“ sarja kandideerima. Laiemalt: mis on see sisemine ihalus, miks me midagi teeme? Köster on võtnud endale staarirolli: tähe tähendus mängitakse läbi nii otseses kui ka kaudses mõttes. Täht sünnib, kuid pole rahul sellega, mis on, ning pürib kõrgemale ja kaugemale. Ning taas, see on lahendatud nii otseses kui ka kaudses mõttes, kuid seda peab juba ise vaatama. Köster tegeleb samuti eneseesitlusega: cool’is rütmistatud muusikas (helikunstnik Kenn-Eerik Kannike) hööritab tagumikku kuldses kleidis näitsik – „vaata-vaata-vaata mind!“.
Köstri lavastus on nauditavalt teostatud, nutikas ja humoorikas, aga mulle tundub, et Kalmu valu kunstnikuna on suurem. Tema „Débutante“ on tummisem, ei ava end päris kohe ja selgelt, kuid pakub rohkem mõtteainet, kui visuaalselt huvitav, aga sisuliselt lihtsakoeline „Star“.
Mõlema debütantkunstniku heaks on töötanud korralik meeskond: lavastused on teostatud professionaalselt ja meisterlikult. Valguskunstnik on Oliver Kulpsoo – lavastustes on valgusel märkimisväärne roll. Meeldejäävad on „Débutante’i“ lillad ja mustad sähvatused ning külma täisvalgustuse ja maheda muuseumivalguse vaheldumine. „Stari“ atmosfääri kinnitavad valgusega loodud kosmose-allusioonid: tähe tekkimine eikusagilt ja suurejooneline laser-show, nauditav oli ka videokunstnik Aap Kaur Suve töö. Lavastuste suur pluss on nende lühidus ja kompaktsus. Kalmul oli dramaturgiliseks abiks Johannes Veski: etendus kulgeb põhjendatult, selgelt rütmistatult, midagi polnud puudu ega üleliia.
Kuidas kahe debütandi eneseesitlust siiski hinnata? Lavastuste eesmärk on publiku tähelepanu köita ja ma usun, et selle noored kunstnikud ka saavutasid. Kalm ja Köster ei ole vaid naiivsed, enesekesksed algajad. Nad püüavad panna publiku kõrvaltvaatajana arutlema: kuidas me ise end iga päev esitleme? Milliseid vahendeid me selleks erisugustes olukordades kasutame? Kõige tähtsam on aga, et need noored kunstnikud pärast esimest pingutust ära ei kaoks, et neil jätkuks süvenemise vajadust ja mängulusti.
*Vt Marie Kliimann, Lavaline alastus Eesti teatris. – Sirp 9. X 2015.