“Unetus”, ETV. Saatejuhid Reet Oja ja Aleksandr Tšaplõgin, toimetaja Natalja Malleus, režissöör Olga Käo.
Paar nädalat tagasi oli Eesti Televisiooni eetris viimane saade “Unetus”. Neljapäeva hilisõhtul, nagu ikka. Ma ei mäleta enam, miks pandi saatele niisugune, justkui alavääristav pealkiri, nagu peakski selle auditoorium koosnema ainult unehäirete käes vaevlevatest vaatajatest. Kui oli võimalust ja aega, siis liitusin meelsasti neljapäeva õhtuti sellise seltskonnaga. Aga see selleks.
Pigem tuleks selgitada, miks tituleerin saate pealkirjas nii suurejooneliselt unikaalseks. Aga seepärast, et teist niisuguse formaadi ja sisuliselt õnnestunud teostusega diskussioonisaadet meie telekanalite programmidest ei leia, ei riiklikust ega erakanalitest. Kui “Unetus” viis aastat tagasi alustas, siis kuulutati, et uue saatesarja tähtsaim külaline on rahvas. Jah, kõlab õõnsalt, aga ”Unetusel” õnnestus püstitatud eesmärk saavutada. Rahvas oligi saate tegija. Muidugi, meil on teisigi saateid, kus publik stuudios istub, kuigi enamasti ikka tumma pealtvaataja või plaksutaja rollis. “Unetuses” saavutati peaaegu saavutamatu: stuudiosse kutsutud publik suudeti rääkima panna, diskuteerima sisuliselt, elavalt, emotsionaalselt. (Minu mäletamist mööda õnnestus midagi analoogilist saavutada Maire Aunastel oma kunagises saates tänaseks kadunud telekanalis TV1). Jah, võib ju vastu väita, et meil on valimiseelsed väitlussaated, on “Foorum”, kus kirglikult vaieldakse, ent nende saadete külalisteks on enamasti ju lipsuga poliitikud, kes omavahel jauravad. Sageli mõjuvad nende omavahelised kisklemised suisa unetuseravimina. Aga sellist saadet, kus stuudiokülalised pole mitte tumm publik, vaid inimesed, kes saatest elavalt ja asjalikult osa võtavad, mis veelgi olulisem, eesti elu valuprobleeme lahti harutada püüavad, meie ekraanidelt pärast “Unetuse” lõppemist enam vist ei leia.
“Unetus” alustas osana raskest lõimimistööst: saade oli kakskeelne, külalised seega eesti ja vene keelt kõnelevad inimesed, varustatud subtiitritega, niisiis arusaadav kas üht või teist keelt valdavale vaatajale. Alati oli saatesse kutsutud ka kaks teemat valdavat eksperti ja nagu stuudiokülalisedki, rääkisid nemadki oma keeles. Kuigi, nagu saadetest selgus, valdasid nii eksperdid kui enamasti ka stuudiokülalised nii eesti kui vene keelt. Õnnestunud saateformaadi juurde kuulusid ka eri keeles kõnelevad saatejuhid: viis aastat tagasi alustasid Ainar Ruussaar ja Aleksandr Tšaplõgin (vahepeal oli Ruussaare kõrval Dmitri Mihhailov), viimased kolm aastat vedas saatesse naasnud Tšaplõgini kõrval eestikeelse saatejuhina diskussiooni Reet Oja.
Võiks küsida, kas stuudiokülaliste kohta ikka võib öelda “rahvas”? Ei istunud ju stuudios mitte juhuinimesed tänavalt, vaid siiski saate tegijate hoolikalt valitud konkreetset teemat valdav-esindav seltskond. Julgen väita, et iga saate stuudiokülalised esindasid just nimelt rahvast. Tegu polnud küll läbilõikega Delfi kommenteerijate inimnäotust massist, vaid esindatud oli sotsiaalselt aktiivne ja sisuliselt eesti probleemide üle arutlev elanikkond.
Üsna ilmselt oli üks saate plusse asjaolu, et pool stuudiokülalistest oli vene rahvusest. Eestlane on ju teatavasti kaamera ees raske avanema, sageli kohmetult napisõnaline või hoolikalt oma sõnastust korrigeeriv esineja. Vene osapool oma avatuse, emotsionaalsuse, kodanikujulguse (kindlasti oli saatekülaliste hulgas ka mittekodanikke) ja sõnakusega nakatas kindlasti ka eestikeelseid saates osalejaid. Tulemuseks oli huviga jälgitav, elava väitlusega probleemsaade, mida saatejuhid enamasti alati ohjata suutsid (abiks veel üks formaadinipp – liivakell ja kellukesekõlin andsid märku, et kõneleja aeg on otsas).
Lõpetuseks veel üks oluline aspekt: “Unetuses” võeti kõneks alati sisulised, Eesti inimesi puudutavad teemad, ja mitte formaalselt ega juhuslikult, vaid alati ajakohased, sel hetkel olulised. Vaid mõned teemanäited (politseitöö efektiivsus, narkomaania ja aidsi levik, eesti meditsiini olukord, vaesus, eestivenelaste olukord Eestis, kas Eesti riik peab toetama venekeelset haridust jne) tõestavad, et tegu polnud eluvõõra ja formaalse lõimimislinnukesega.
Mis edasi? ETV peadirektor Ainar Ruussaar teatas Sirbile, et “Unetus” on viie aasta jooksul ennast ammendanud, aga midagi “Unetuse” asemele siiski tuleb. Saate senistele tegijatele on antud ülesanne mõelda uue formaadi peale jne. Kuuldavasti pole saate tegijad ise sellest ülesandest veel midagi kuulnud. Kuulgu siis Sirbi vahendusel. Nii et kuis edasi, mis ja millal, see, kahtlustan, et üsna suur küsimärk jääbki esialgu õhku rippuma. Kahjuks.