Alasti realismi kuningas Ken Loach saab homme 70aastaseks.
Kui briti režissöör Ken Loach pärjati maikuus Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksaga, oli see paljudele üllatus. Ent nüüd leiavad kõik, et homme 70aastaseks saav filmikunstis julgelt alasti realismi viljelev mees on selle kuhjaga ära teeninud. Loachi filmid ei linastu ilmselt kunagi multiplex’is ja ka Hollywoodi sireenidele on ta vastu seisnud, käies kindlameelselt filmikunstis oma teed juba nelikümmend aastat. Cannes’i soliidne žürii tunnistas, et Loachi film “Tuul, mis sasib odrapõldu” lihtsalt rabas neid – sugugi mitte ebatavaline reaktsioon tema filmide puhul.
Juurtelt briti prole
Kenneth Loach on sündinud Nuneatonis Warwickshires 17. juunil 1936. aastal lihtsas perekonnas. Ta isa töötas elektrikuna vabrikus ja oma töölisklassi pärituolule on Loach truuks jäänud kogu filmitegemise karjääri vältel. Tänaseks on Loach kahtlemata meistrite hulgas, olles üks Briti tipprežissööre ja tunnustatud filmitegija maailmas.
Loach õppis Oxfordis juurat, aga hakkas samal ajal huvi tundma teatri vastu. Näitles ja lavastas, kuni sai televisiooni tööle. Koostöös produtsendi ja toimetaja Tony Garnettiga lavastas Loach sarja ambitsioonika stiiliga filme “The Wednesday Play” jaoks, mis tekitasid oma revolutsioonilise laadiga teravaid poliitilisi debatte. Nad sünteesisid nii itaalia neorealismile (kohapeal filmimine, mitteprofessionaalsed näitlejad) kui prantsuse uuele lainele iseloomulikku (järsk montaaž, osadeks jaotatud narratiiv) ja said niiviisi uue žanri – dokumentaaldraama, millest tähelepanuväärseim on “Cathy Come Home” (1966). Nad kasutasid dokumentaalfilmi tehnikat, et jutustada väljamõeldud lugusid ja tegid filme rasketel teemadel: kodutusest, murdeealiste eksimustest, poliitikast ja abortidest. Nad viisid televisiooni stuudiost otse sündmuskohale, tänavatele. Loachi esteetiline uuendus saavutas tol ajal sellise emotsionaalse mõjuvuse ja autentsuse, mida teles polnud varem nähtud.
Loachi debüütmängufilmi “Poor Cow” valmis 1967. aastal. Sellele järgnes “Kes” (1969), mis kuulub nüüd kõigi aegade paremate briti filmide hulka. Siis tulid üsna vaiksed aasta, kui tema filme eriti ei levitatud (v.a “The Gamekeeper” ja “Looks and Smiles”) ja muidugi televisioonitööd, sh dokumentaalfilmid 1984. aasta kaevurite streigist. Tema selle perioodi dokumentaalfilmid sekkusid olulisel määral poliitkasse ning viisid ta loojana kunstilises mõttes ummikteele, mida tajus ka vaataja. Loachi tööd koos Jim Alleni ja Tony Garnettiga aastatel 1965 – 1976 sisaldavad rohkem poliitilist filosoofiat kui tema varasemad sotsiaalselt osavõtlikud uurimused nagu “Kes”.
1980. aastatel püüab režissöör oma poliitilisi veendumusi dokumentaalfilmidena edastada, nende põhieesmärgiks on Thatcheri poliitika kritiseerimine. Loach võis tunda kohustust päevapoliitikat arvustada, ent filmitegijana kasutas ta vaid ühte kitsast võimalust.
1990. aastatel tegi Loach hiilgava comeback’i: “Hidden Agenda” võitis Cannes’is žürii eripreemia, “Riff-raff” sai Felixi kui parim Euroopa film (1992), “Raining Stones” Cannes’i žürii eripreemia (1993) ja “Land and Freedom” FIPRESCI ja oikumeenilise žürii auhinna Cannesis, saades ühtlasi kassahitiks Hispaanias ja ärgitades seal debatte. 1998. aastal oli Loachilt Cannes’i võistluskavas “My name is Joe”, 2000. “Bread and Tulips”, 2002. “Sweet Sixteen”. 1990. aastast peale on Loach teinud peaaegu igal aastal filmi.
Väike inimene poliitika tõmbetuules
Loachi kõige edukamates filmides on vaatluse all inimese saatuse ja poliitika ristumisteed. Ehkki ta teeb filme eelkõige inimestest, mõjutab nende saatust üks või teine poliitiline otsus, maailm, kus nad elavad. Loach oskab aga selle enesestmõistetava asjaolu üle mõtlema panna. Ta ei osuta üksnes majanduslikule puudusele, aga ka psühholoogilistele teguritele, millest omakorda kooruvad depressioon ja raiskamine. Kui sul pole toitu laual ega katust pea kohal, siis tunduvad säärased inimlikud asjad nagu armumine või puhkuse nautimine võimatud, saavutamatud. Loachi filmide tegelased võitlevad, et rahuldada elu põhivajadusi, aga igatsevad ka lihtsaid rõõme, mille hulka kuuluvad jalgpall või kokkusaamine sõpradega pubis. Nagu Sam (Adrien Brody) ütleb filmis “Bread and Roses”: “Me tahame leiba, aga roose tahame ka.”Et võitlust dramatiseerida, kasutab Loach sageli vallalist üksikut peategelast, kellel on lihtne eesmärk: Cathy (Carol White) filmis “Cathy Come Home” võitleb oma perekonna eest, kui nad jäävad kodutuks; filmis “Kes” võtab Billy (David Bradley) enda juurde pistriku ja treenib teda, et leida lohutust pere ja kooli ebameeldivustest; Janice (Sandy Ratcliff) filmis “Family Life” (1971) püüab säilita oma identiteeti domineerivate vanemate ja psühholoogide keskel; Stevie (Robert Carlyle) “Riff-Raff’is” tahab kriminaalset minevikku selja taha jätta uue nime all tööd otsides; Bob püüab lootusetult leida raha oma tütrele tähtsaks päevaks kleidi ostmiseks filmis “Raining Stones”; “Sweet Sixteen” peategelane Liam (Martin Compston) müüb narkootikume, et teenida raha emale korteri leidmiseks, kui see vangist välja saab.
Loachi põhiideeks on näidata, kuidas majanduslik süsteem seab nende eesmärkide saavutamise teele tohutult takistusi ja kuidas neil inimestel peaaegu polegi valikut.
Väsimatu kriitiline realist
Loach ei kritiseeri mitte ainult kapitaliste, s.o konservatiivseid poliitikuid, kasumijahil tööandjaid, laenuhaisid ja allmaailma, vaid näitab realistlikult ka inimesi, kes töötavad sotsiaalses tugivõrgus ja peaksid aitama neid, kes ei saa enda müümisega või ühiskonna reeglite järgi elamisega ühel või teisel põhjusel hakkama. Näiteks sotsiaaltöötajad filmis “Cathy Come Home” ja “Ladybird”; paha koolidirektor Billy filmis “Kes” või poejuhataja “Riff-Raff’is”. Loach viitab, et elu ei pea selline olema, aga väikestest meetmetest poleks kasu – olukorra parandamiseks läheb vaja radikaalset majanduslikku muutust.
Filmiga “The Wind what Shakes the Barley” püüab Loach leida mineviku tõde ja näidata selle olulisust tänapäeval. Peategelane Damien tahaks töötada arstina, aga laamendavad Briti väed ei jäta talle muud võimlust kui Iirimaa iseseisvuse eest võitlema hakata. Kord juba tee valinud, ei rahulda teda poolikud lahendused. Tema vend Teddy teeb aga läbi muutumise teisel suunal: radikaalist kasvab tasapisi konservatiiv. Vendade konflikt toob filmi pinget ja taustal antakse ajaloo õppetunnid, mis ulatuvad tänasesse päeva. Ehkki mitte ülearu heroiseerides, aga siiski kuulub režissööri poolehoid nõrgemale, ehk siis antud juhul iirlastele, keda britid okupeerivad.
Loachi iseloomustab jätkuvalt aktiivne eluhoiak ja see kajastub ka tema filmides: ta teeb filme nendest, kellele tehakse liiga. Ta on avalikult kritiseerinud Inglismaa osalemist Iraagi sõjas.
Väsimatuna on Loach alustanud tööd ka järgmise filmiga, mille tööpealkirjaks on “These Times”, stsenaariumi kirjutab taas Paul Laverty, võtted toimuvad sügisel Londonis ja Šotimaal.
Loachi kohta on tabavalt öeldud, et kui enamik režissööre teeb selliseid filme, mida inimesed nende arvates tahaksid näha, siis Ken Loach teeb filme, mida inimesed peaksid nägema. Tema kunst seisab inimeste teenistuses.