Paatose mõttes on tegu lahtisest uksest sissemurdmisega, kuna tehnoloogia ja bioloogia liitumisega tekkinud uued võimalused on nii populaarkultuuris kui teoreetilistes aruteludes päevakorras olnud aktiivselt paarkümmend aastat, kuid viidata võib lausa aastatuhandeid vanadele paralleelidele. Pygmalioni ja Galateia lugu antiikmütoloogias, Mary Shelley “Frankenstein”, naisrobot Maria Fritz Langi “Metropolis’es”, replikandid Ridley Scotti “Blade Runner’is”, Paul Verhoeveni “Robocop”, Terminaatori-filmid, David Cronenbergi “Kärbes” ja “eXistenZ”, kui nimetada mõningaid, mis viivad mõtted küberneetilise, sünteetilise ja muteeritud organismi teemadele. Laiemalt on tegu tehnoobilise kultuuri saadustega.
Juureldes nende struktuuride päritolu üle komistame arhetüüpsetele vormidele alateadvuses ja lõppematutele inimlikele püüdlustele võimendada oma küündimatut organismi “meediumidega”, tehnoloogiliste ekstensioonidega, muuta end enamaks kui pelgalt piirangutega lihakeha.
“Tehnobia” näituse konteksti panekuks sobiks viidata 1995. aasta Eesti Sorose Keskuse aastanäitusele “Biotoopia”. Kuid enne seda ja hiljem sobiks paralleeli mõttes meenutada kunagisi “Ars Electronica” festivale “Genetic Art – Artificial Life” (1993) ja “Fleshfactor” (1997) inimesest kui informatsioonimasinast, “LifeScience” (1999) elust ja bioloogiast tehnoloogilisel ajastul, “Next Sex” (2000) seksist ja paljunemisvõimalustest tehnoloogilise sekkumise ajastul ja “Code” (2003) bioloogilisest ja tarkvarakoodist kui meie aja keelest. Ja ehk neid näitusi leiaks rohkemgi nii enne nimetatuid kui samaaegseltki toimunute hulgast. Mainida võiks regulaarselt korraldatavaid “Artificial Life” konkursse kui ka transgeenilise kunsti uurijaid ja edendajaid, nagu seda on brasiillane Eduardo Kac.
Miks peaks meenutama olnut ja mujal tehtut? Miks viidata üldse millelegi, kui võiks anduda “Tehnobial” näidatava innustunud eritlemisele. Mõnest vaatenurgast ei pruugi toodud näited sootuks paika pidada ning “Tehnobia” paatos seisneb milleski muus, võiks kõlada vastuväide. Eks sellises oponeeringus peitub kahtlus, kas paralleelide toomine pole mitte pelgalt kirjutaja targutamine ja arrogants. Siit samuti kahtlus, et ei suudeta näitusest midagi välja pigistada.
See võib olla tõsi. Eespool toodud näidete valguses paigutub “Tehnobia” kontseptuaalne rõhk läbimängitud ideede maastikule. Lapin kirjutab: “Meile on avanenud uus evolutsioonietapp, milles info on väljunud aminohappelisest hällist ja hakanud elama oma iseseisvat elu. Sellesse valdkonda kuuluvad näiteks keel, matemaatika, kunst, rituaal, religioon jmt.”
Tõesti, kirjutatakse, kuidas on loodus üles kirjutanud pärilikku infot nukleotiidide järjestusjadadesse, millest moodustuvad geenid; et DNA/RNA on elusa operatsioonisüsteem; et kui sellesse sekkuda ja “koodi” kontrollida, võib näiteks inimese geneetilise “operatsioonisüsteemi” ümber programmeerida nagu tarkvaraprogrammi ehk vabastada inimesed pärilikest haigustest ja pikendada elu jms. Sel viisil liigub kõik ühisele alusele – kodeeritavuse ja sel viisil rekombineeritavuse poole.
Lapin: “Seda uut eluvormi nimetatakse tehnobiaks, mis toetub küll inimesele, ent me ei kontrolli enam seda protsessi, vaid oleme ainult üks osa uuest tervikust. Tehnobia on nüüd juba inimese organismi elama asunud.”
Tõdegem inimese organismi nii otsest kui metafoorset “tehnologiseerumist”. Metafoorset ses mõttes, et tsiviliseeritust võib samuti mõista kui küborgiseeritust. Inimene on masinasarnane, ta ei ole loomulik ja looduslik. Inimese tegevus, ihad, tunded ja mõttedki on raamistatud, kanaliseeritud ühiskonna ja kultuuri väljatöötatud “masinatesse”, nagu isegi näiteks keel. Otseselt tähendab see tehnokultuuri loodud reaalseid mehhanisme, vahendeid, seadmeid, mille tõttu inimene masinastub, muutub masina ja liha hübriidiks. Need kujutlused on sügaval, viitan siin artikli alguses toodud näidetele, kus grotesksemal viisil kruvitakse kidura inimorganismi ajudesse teda tõhustav seadeldis, kuni bioloogilise sekkumise näideteni, mille tulemusena areneb geneetiliselt laitmatu, füüsiliselt tugev ja nutikas tegelane. Filmides mõistagi supersõdur. Ja et inimesed seda elu enam ei kontrolli, on ütlematagi selge.
Teine kontrollimatuse aspekt seisneb geneetilise sekkumise tulemusena tekkinud elu libavormide saastavas toimes. Need paljunevad ja ristuvad looduslikuga, mille mõjul kahaneb loodusliku vastupanuvõime. Siit arutelu, kuivõrd geneetiliselt mõjutatud taimed ja sellest tehtud toiduained mõjutavad inimeste tervist ja järglaste arengut. Mis algselt mõeldud inimkonna ellujäämisvajaduste rahuldamiseks, sellest saab nende hukutaja.
Näitusel “Tehnobia” näeme teemakohaseid esteetilisi kommentaare, on mõned erandid, nagu Viivi Aaviku ja Terje Ojaveri projekt, kus on kasutatud valmisobjekte ja leitud mateeriat. Mare Mikoffi efektne keskkond, Taje Trossi erootilis-kahemõttelised agregaadid, Meeland Sepa röögatu seadeldis, Erik Alalooga teos, Infotankistid ja paljud teised toimivad kohustuslike pilkupüüdvate näituseobjektidena, milleta kõik olnuks väheatraktiivne.
“Tehnobia” huvitavus seisnes avamisürituse ja “Diverse Universe II” performance’ite kokkusulatamises. Kunstihoone ees oli viimasel ajal nii harva kunstimelu ja performance’i-kunst sobib selle tekitamiseks. Sujuv edasiareng kunstnike liidu suvepeoks lõi kunstielu ja kunsti loomupärase ühtsuse tunde.
“Diverse Universe II” on Non Grata aktivistide Al Paldroki ja Mari Kartau praeguseks mahult rahvusvahelisim üritus. See täitis Kultuuritehas Polümeeri ja võimaldas mõnede etenduste raames, näiteks Erki Kasemetsa “Polügoonteater”, heita pilgu Tallinna alateadvusse: endise loomaaja territooriumil sai ronida salapärasesse käiku. Non Grata on rahvusvahelise performance’i-kompetentsi maaletooja ja imestamisväärne on pigem meediumi igihaljas loomus. Kunst ei liigu ammu arenguks nimetatavat vektorit pidi, juba leiutatud kunstivormid reanimeeritakse või need ei olegi seniajani lavalt lahkunud. Samuti on teemadega, tehnoloogia + bioloogia köidab jätkuvalt meeli. Kuni pole peatunud tehniline areng, ei lakka tekkimast uued eluvormid ja tõlgendusviisid.