Pea pool aastat kasutusel Kumu annab ehk vahetult avamisjärgsest joovastusest teravamad prillid maja arhitektuuri vaatamiseks.
Kumu projekti erapooletu analüüsimine on üle kümne aasta olnud tabu, sest kogu aeg püsis hirm, et jääb kriitika korral ehitamata. See, et Eesti 1990. aastate poliitiline eliit ei tajunud Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitamist rahvuslike prioriteetidena, oli tõeline pettumus. Euroopa Liitu astudes olime pea ainsad, kel need elementaarsed ja natsioonide enamiku puhul juba XIX sajandi jooksul loodud rahvusliku identiteediloome institutsioonid olid monumentaalehitiste näol visualiseerimata. Kumu valmimisega on tehtud üks oluline samm rahvusliku mahajäämuse või isegi arengupeetuse ületamisel. Kumu ei olnud vaja sellepärast, et kunstiinimesed vigisesid, vaid seetõttu, et see maja peab moodustama ühe olulise kivi rahvusliku eneseteadvuse müüris.
Sellises paranoilises õhkkonnas ei olnud võimalik vaba arutelu Kumu asukoha üle ja minu meelest ehitati see tõesti valesse kohta. Hea meel oli arhitektuuriajakirjast Maja lugeda, et sama seisukohta jagab kunstiakadeemia uus urbanistikaprofessor dr Panu Lehtovuori. Omajagu süüd on siin kunstimuuseumil endal, kelle nõudmisele jääda Kadriorgu tuldi vastu ja kes ihaldas võistlusel just seda projekti. Muuseumi ehitamise asjus olnuks vist mõistlikum arhitekte kuulata.
Viru keskuse koht olnuks parem
Siin ei jaksa üle korrata kõiki asukoha vastuargumente, lihtsalt mõtlen kaastundega kõikide seal töötavate heade kolleegide peale, kes, saades eesti muuseumitöötajate naeruväärselt väikest palka, peavad mitu korda rohkem pingutama meelitamaks inimesi kunsti juurde. Uue maja uudistamine on varsti läbi ja siis tuleb aastakümneid rasket argipäeva lootusetult nurga taga.
Mis olnuks viga kõiki neid rikkalikke kultuuriprogramme korraldada näiteks Viru keskuse kohal või mujal kesklinnas. Nüüd on aga riiklik suurinvesteering lootusetult kapipõhja ära peidetud, et jumala eest keegi linnaruumis seda ei märkaks. Kui muuseum Kadrioru parki ära ei mahtunud, siis olnuks mõistlik seda neemikul ära kasutada vähemalt Lasnamäe avalöögiks, sest see linnajagu tuleb ju ka kuidagi ülejäänud linnaga integreerida ja mitte lasta getostuda. Aga katsu sa Laagna teelt uut suurehitist märgata. Kui Kumu kollektiiv näeb tohutut vaeva kunsti ja rahva taasühendamiseks, siis hoone asukoht ja endassesulgunud arhitektuur teevad omalt poolt kõik nende püüdluste nullimiseks.
1990. aastatel oli Tallinna kesklinn täiesti välja ehitamata ja siin oli tahtmise korral krunte külluses leida. Linnapead saalisid Cannes’i kinnisvaramessi vahet väljakuid müümas, kuid keegi ei paistnud kuulnud olevat 1997. aastal valminud Bilbao muuseumi loodud imest: et Hispaania kohalik Kohtla-Järve puhkes õitsele, kui erilise arhitektuuriga kunstimuuseum keset linna valmis sai. Õnneks pole Kumu arhitektuurilt selline eputrilla, vaid soliidne, kuid tema linnaehitusliku asetuse läbimõtlematus tundub nii uskumatu, et peaks minu meelest suisa riigikontrolli tähelepanu köitma. Ainuke vastutustundlik linnajuht oli Liisa Pakosta, kes tahtis Kumut tuua Sakala parklasse, mis oli ka esimestel sõjajärgsetel planeeringutel kunstimuuseumile reserveeritud kvartal, kuid muuseum arvas, et see on järjekordne nõks vaiba alt tõmbamiseks ehk teisisõnu eesti poliitikute usalduskrediit kunstringkondades oli otsas.
Valmis Kumule 6. juunil esmakordselt lähenedes leidsin kõigi kolme sissepääsu reklaamkastis vananenud sildi, et eelmisel nädalal oli muuseum kolm päeva suletud olnud. Pisiasi muidugi, aga ütlemata kõnekas. Ma ei taha teha järeldust, et muuseumi kollektiiv ei suhtu oma majja peremehetundega, küll aga paistab välja, et Eesti Kunstimuuseumi paar aastat tagasi loodud segast juhtimisstruktuuri pole uue maja arhitektuur suutnud korrastada. Tõtt-öelda ei oodanud ma ka fuajees mõttetult lippava ekraani kõrval kleepsudega seinale pandud paberilehte ütlemas, et õhtul tuleb kontsert. Kui aga riietehoiu posti peal tuli igasugu käitumisjuhiseid lugema hakata jälle kleepsudega kinnitatud paberi pealt, siis kohe tundsin, kuidas vana hea nõukogude ruumikultuur pole kuhugi kadunud.
Eesti meedia õiendas avamise järel, et domeen kumu.ee on jäänud registreerimata, kuid New Yorgis tuldi minu käest küsima, et kas see uus vägev maja on ikka tegelikult ka olemas, sest kunstimuuseumi kodulehe English nuppu vajutades ilmus alati kiri under construction. See on uskumatult mage, et kolme esimese avamisjärgse kuu jooksul, magusaim aeg, kui keegi mujalt maailmast uue hoone vastu huvi tunneb, ei suudetud ingliskeelset kodulehte valmis teha.
Kumu arhitektuur on sümpaatne, heas mõttes väärikas ja ajatu. Arhitektuurikriitikuna tajusin siiski mitmeid probleeme. Algusest peale on arusaamatu olnud klammerdumine ümarvormi, mida õigupoolest kuskilt ei taju ja millest nagu ka mingeid eeliseid ei tundu sündivat. Küll aga selgeid miinuseid, nagu kolmnurkselt vormitud ekspositsioonisaalid, mis näiteks Köleri akademistliku kunsti näitamiseks on täiesti sobimatu, või tülikalt kitsas kohvikusoolikas. Samas tuleb kiita teise nurga kolmnurkse saali ebamugavuse nutikat leevendamist Villu Jaanisoo portreedest installatsiooni abil. Geomeetrilisel formalismil ei paista ka mingit loetavat sümboolset sõnumit olevat.
Arhitektuurne kimbatus
Palju on räägitud, et Kumu pangale asetamine annab erilised arhitektuursed võimalused, kuid ma ei tajunud neid ühelgi hetkel. Mäekalda tänava intiimse idülli rikub nii suur hoone ära igal juhul, hoolimata sellest, et on kiilukujuliseks maskeerunud. Kadrioru poolt väljudes satutakse vana puumaja hoovi, mis tekitab ebamugavustunde, sest ma ei taha kellegi privaatsust häirida. Paas on efektselt esil Lasnamäe kanalis, Kumus aga ei märka panka kuskil.
Majale lähenemine pakub tõesti arhitektuurse kimbatuse, sest suletud ring ei taha ülejäänud linnaga kuskil suunas suhestuda. Kadrioru poolt sisenedes satud tühja halli ruumi, mis ütleb ainult, et siia pole sind oodatud. Et parklast tuleb tunnel, ütles mulle Andres Kurg, omapäi poleks ma kenamat sorti bussipeatust tunneliotsaks küll osanud pidada. Väljusin siis muuseumist mööda peatelge läbi monumentaalse õue ja väravast läbi, leidsin end kuskil kaldu kõrvaltänava ääres, sisuliselt jälle tagahoovis. Täielik salaasutus, paremini peidetud, kui KGB osanuks.
Tõelise nõutuse tekitas siseõu, mis on tuima ühtlusega betoonmüüre täis topitud. Oleks nagu speerlikke ambitsioone, kuigi milleks neid vaja on, kui puudu on hea kujundusidee. Kui muuseum peaks hakkama tegevuskunsti festivale vm seal korraldama, siis see betoonkola ju lihtsalt segab. Praegu oskasid õue nautida ainult oma rattaid proovivad vene poisid, aga hea, et muuseum neilegi suudab midagi pakkuda.
Olen alati arhitektuuris hinnanud prantsuse akademismis välja töötatud põhimõtet, et arhitekt suunab ruumi modelleerides inimese käitumist seal. Peauksest sisenedes see toimib, kõik funktsioonid on nagu õigete kohtade peal, näitusesaalides aga enam mitte. XIX sajandi moodi väikeste tubade anfilaadi, millest terve XX sajandi muuseumiehitus on püüdnud vabaneda, ei osanud küll oodata. Ehkki muuseumi juhtkond on kogu aeg rääkinud, kui hea koostöö on neil arhitektiga, reedavad ekspositsioonis inimesi ümber juhatavad vineerist abiseinad, et tegelikul kuraatori ja arhitekti tasandil ühismeelt pole leitud. Näituseruumide ahtus on küll pettumus. Eriti segas see 1980. aastate maali juures, kus agressiivselt värvilised pildid nõudsid palju harvemat asetust ja pikemat vaatedistantsi. Põhiosas mõttetult jäik ruumistruktuur, millele lisavad ebamugavust kaarjad saalid, hakkab tulevikus kindlasti muuseumi arengut häirima.
Kumu arhitektuurseks aktsendiks on õnnestunult mõeldud keskne kanjonit meen
utav aatrium, mis üle silla ühest ekspositsiooni poolest teise minnes pakub õhulise hingetõmbepausi. Kahju ainult, et see nii silmatorkavalt Kiasma laenuna mõjub. Kui ma Kiasma asukohta kiitmast ei väsi, siis segane siseruum on seal alati häirinud. Kumu ruum on selgem.
Kui Pekka Vapaavuori 1994. aastal muuseumi võistluse võitis, vastas see Laari-aegse Eesti maailmale avanemise ja noorte talentide otsimise hoiakutele. Tänaseks on noorest paljulubavast Pekka Vapaavuorist saanud tubli keskmine soome arhitekt, kelle majad ületavad Arkkitehtis avaldamise künnise. Mul on väga hea meel, et arhitektuuri sihtkapital teda autasustas, sest kindlasti on soome arhitekt andnud endast parima eesti kunsti hüvanguks.
Siiski tuli Kumus käigu suurim heameel eesti kunsti taasnägemisest. Mu meelest on kuraatorid Tiina Abel ja Eha Komissarov teinud mõlemad väga head tööd ja hoian pöialt, et kulka neid meeles peaks. Selge, et ootused olid üles kruvitud, kuid ekspositsiooni visatud vimkad, mis mindki kohati ehmatasid, tegid vaatamise ainult põnevamaks.
