Õmblusmasin oli rauast ja raske. Tema perenaine oli ta maha jätnud. Tal polnud teda enam tarvis. Tal oli nüüd mees, kes ei tahtnud, et tema naine õmbleks. Ta tahtis, et naine oleks õnnelik. Õnnelik ja õmblemine ei sobinud kokku. Õmblesid ainult õnnetud. Nii arvas mees ja ei lubanud naisel enam õmmelda. Naine oli eestlane, mees rootslane. See oli mehe maa, kus naine elas. Ta oli siia tulnud paadiga. Paadiga üle mere. Kui oled tulnud paadiga ja üle mere, siis ei tohi mehele vastu hakata. See on mehe maa ja kui armastad meest, pead austama ka tema maad. Naine oli õmblusmasina endaga kaasa võtnud. Ta oli ta surunud endale vastu kõhtu, matnud ta mantlihõlmade alla ja öelnud, et ootab last, ärge mind maha jätke, laske mind paati. Laps oli naise sees. Ta oli õmblusmasin.
Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii raske ja nii rauast, et liikuda poleks saanud. Kui naine temaga veel tööd tegi – naistele kleite, meestele mantleid –, siis aitas ta naist sellega, et töötas öösel iseseisvalt. Ta pidi olema ettevaatlik. Naine ei tohtinud kuulda, kuidas ta toa nurgas kottpimeduses tasa-tasa kõristab, ta ei tohtinud sellest teada saada, et õmblusmasin teda salaja aitab. Naine oleks kohkunud, nagunii oli ta loomult tagasihoidlik ja arg. Õmblusmasina paadis üle mere toomine oli olnud kangelastegu, naine ei teadnud isegi, kuidas ta sellega oli hakkama saanud. Kust võttis ta julguse mitte näha paadi serva külge klammerdunud sõrmi. Õmblusmasin oli tema laps, lapsi ei visata merre.
Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii rauast ja nii raske, et tal polnuks südant ja hinge. Ta armastas naist, kes oli tema ema. Hääletult nuttis ta tema pärast. Öö jooksul võis ta teha vaid paarsada pistet, mis võrdus paari vändapöördega, kuid kui kõik pisted ja pöörded kokku arvata, siis kasvas sellest välja kaks kleidipalistust ja üks meestepalitu. Seda polnud vähe. Seda oli palju. Piisavalt, et õmblusmasinal elu mõte sees püsiks.
Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kõik teised asjad tema ümber olid kergemad. Isegi kõhukas kaminavõre kaalus temast kaks kilo vähem. Õmblusmasin oli nagu kuivale unustatud ankur, tema ümber kohisesid märjad unenäod, kus ujusid kalad ja hõljusid mälestused. Õmblusmasin oli väga vana. Õmblusmasinal polnud algust, nii kaua, kui ta mäletas, oli ta kogu aja olemas olnud. Ka enne seda. Polnud aega ilma temata ja teda ilma ajata. Ta kavatses üle elada ka need rasked ajad, kus teda ajast ilma jätta taheti. Ta kavatses tagasi võita naise armastuse. Palju võimalusi selleks polnud.
Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii rauast ja nii raske, et poleks suutnud maha ronida laualt, kuhu ta oli unustatud, kui mees naise juurde tuli. Kuna ta ei tahtnud endale endast liiga head muljet jätta, kutsus ta appi võlurid. Võlurite jaoks oli õmblusmasina aitamine käkitegu. Kuna aga neid, kes abi palusid, oli palju, siis pidi õmblusmasin, kes oma soovist ettevaatliku kõrinaga (selle juures oli suureks abiks tühi niidipool) öö varjus märku oli andnud, tervelt kaks nädalat ootama, enne kui abi saabus. Kaks transportöörideks maskeerunud töölist, kes oma tõelise eesmärgi varjamiseks terve toa mööblist tühjaks tõstsid ja auto peale laadisid, võtsid õmblusmasina alt laua ja panid ta põrandale. Veel enne, kui ta seda soovida oleks jõudnud, tuli üks neist tagasi ja tõstis ta aknalauale. Ta ei märganud, et selle aja jooksul oli õmblusmasin põrandal edasi liikunud, kuigi liikumisjälg – kriimustused parketil – oli selgesti näha. Ta oli omal jõul jõudnud õigesse kohta, lahtise akna alla.
Aknast avanes ilus vaade. Kauguses sinasid mäed ja haljendasid orud. Aias kasvasid lilled. Auto asjadega sõitis uude kohta, äärelinnast kesklinna, mehel oli seal oma maja.
Õmblusmasin oli väga vana. Muster tema külgedelt oli maha kulunud. Kuldkollasest nimest oli järel vaid kaks luitunud tähte, S ja G. Niidid poolil olid lõdvad. Karp ajami all oli kaaneta, seal hiilgasid tuhmilt mõned mutrid ja nööbid ning paistis tillukese kruvikeeraja roostes ots. Üles-alla liikuv nobe ristpistenõel oli peatunud mõne sentimeetri kõrgusel riidelapi kohal. Ta oli seal seisma jäänud siis, kui mees naise juurde tuli.
Õmblusmasin oli rauast ja raske. Ta oli kindel, et all ootab teda surm. Ja naise igavene armastus. Oli ta ju talle laps, keda ema enam ei armasta.
Ta oli jahmunud, kui avastas, et lendab – tema, kes ta oli arvanud, et aeg on muutunud kergemate kasuks!
Ta lendas koos kõigi teiste lendavate asjadega, nendega, kelle jaoks lendamine on loomulik – putukad, linnud. Kuid oli ka neid, kellel nagu õmblusmasinalgi olid tiivad vaid selleks, et putukaid ja linde mitte ära kohutada. Üks selline oli pannkook. Tegelikult polnud ta pannkook, vaid pagar, kes oli endalt elu võtnud. Pagar oskas võluda. Ta oli ära võlunud enda. Ja need mehed, kes toa puhtaks tegid ja õmblusmasina aknale tõstsid. Surnud pagar ei lubanud kellelgi peale enda surra. Tal oli kokkulepe merega. Ta oli mere võlunud pannkoogi sisse. Meri voolis pannkoogi sees tiibu neile, kes vajasid neid suitsukatteks – selleks, et linnud ja putukad, aga ka mõned puulehed ja ebemed rahumeeli lennata saaks.
Kui nad üle mere olid lennanud (see oli üks uus meri, mitte see, mis oli pannkoogi sees), nägid nad maad. Maa oli koos mitmest maast. Ühes maas tundis õmblusmasin ära oma kodumaa. Õmblusmasin jättis pannkoogiga hüvasti, tema kodu kasvas kaugemal, sealt oli pärit ka meri, mis pannkoogi sees tiibu voolis.
Oli öö. Väga sügaval, nagu oru põhjas, põlesid tuled ja paistsid paigad. Osa neist paikadest olid õmblusmasinale tuttavad. Ta tundis ära Haapsalu. Ettevaatlikult laskus ta madalamale. Paralepa. Sealt olid nad merre läinud, paadid nagu pakatavad hernekaunad. Midagi liigset kaasa võtta ei tohtinud. Naine oli ta mantli alla peitnud. Õmblusmasin mäletas mantli voodrit, mille küljes rippusid kolmnurksed taskud. Ühes oli auk. August paistsid sinised sõrmenukid. Nööbid ei läinud eest kinni. Need oli suured nööbid. Nööpaugud ragisesid. Seal ta sündis – pilkases pimeduses, sosinal.
Õmblusmasin tõusis kõrgemale ja lendas edasi. Ta ei tahtnud, et keegi teda näeb. Tiivad ei kohutanud linde, küll võisid nad põhjustada paanikat inimeste seas.
Õmblusmasin otsis endale kodu. Õmblusmasin oli raske ja rauast, isegi linnuna polnud tema kaal vähenenud. Lennates ta isegi kriuksus väheke, oli ta ju tükk aega määrimata. Õmblusmasin oli raske ja rauast, aga mitte nii raske ja nii rauast, et ilma koduta olla. Mõne koha ümber tegi ta õige mitu tiiru. Seal, jah, seal oli midagi tuttavat – mingi lõhn, mis tuletas meelde küdevat ahju; kuid peaaegu sama kordus igal pool mujal, ainult et ahjud olid külmad.
Nii jäigi õmblusmasin endale kodu otsima.
Kui me mõnikord tunneme enda kohal rõhuvat tinast raskust, siis ei tule see madalast taevast, vaid sellest, et pilvede all tiirutab õmblusmasin, kes ei leia endale kodu. Ärge kartke, ta ei tee midagi, ta ei jää kauaks, kõige rohkem päevaks või paariks. Aga kui teil õnnestub oma norguvajunud maadligi pea kuklasse rebida ja kibekähku kõigest kõrist röögatada: “Õmblusmasin, sul on tiivad!”, siis võib juhtuda, et teie hoovile potsatab õnn, kellel on õmblusmasina nägu.