Sotsiaaliakülgedelt leiab pikema intervjuu aastaid Eesti küberkommunikatsioonis figureerinud Daniel Vaarikuga, kes kutsub üles kaasama kriitikuid ja loobuma e-eksimatuse kuvandist, sest vastasel juhul ähvardab Eestit e-Narniaks muutumise oht. Andrei Liimets mõõdab samuti e-Eesti pulssi, küsides, kas omal ajal kaugele hüpanud tiigrist on tänaseks päevaks saanud topis?
Siim Tuisk lahkab veebi kolinud kodanikuliikumiste kasvuraskusi uues keskkonnas. Tauno Novek vaatleb, kuidas esialgu ideede turuplatsiks tituleeritud anonüümne kommentaarium kiirelt alla käis ning pakub välja viise ununenud ideaalide juurde naasmiseks. Rubriigis maailm portreteeritakse maailma tuntuimat vilepuhujat Edward Snowdenit, kellele sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv soovitab anda e-residentsuse.
Hanna-Linda Korp otsib vastust küsimusele, kas uus meedia ja ennekõike YouTube on tapnud telestaari? YouTube’i varjatud soppides seiklemist jätkab Kertu Moppel, kes testib ASMR videote teraapilist mõju. Madis Aesma heidab aga pilgu lähiminevikku, aega, kui Facebooki asemel käis aktiivne suhtlus Orkutis, kus kõik oli absurdsem, süütum ja muhedam.
Muusikakülgedel kirjutab Mariliis Mõttus interneti mõjust väikeplaadifirmadele. Teatrirubriigis vestlevad Marit Sirgmets ja Juhan Ulfsak autoritruudusest, feminismist, siirusest ja Draamateatris lavalaudadele jõudnud etendusest “Kaart ja territoorium”.
Kosmopoliit Peeter Kormašov tõmbab paralleele Berliini ja Eesti metsikuse vahel. Artishoki veerus vaatleb Liisa Kaljula varalahkunud David Bowie eksperimentaalset kunstnikukarjääri, mille pärand ulatub kohalikku kultuuriruumi. Arhitektuuriküljelt saab lugeda intervjuud Gilles Retsiniga, kes peab puitu 21. sajandile omaseks ehitusmaterjaliks.
Arvustamisele tulevad telesari “Mr. Robot” ja Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Marcel Prousti kogumik “Valik esseid”.
Värskemaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest muurileht.ee või liitu kirjalistiga.